Aus ja sõbralik filmimees madude orust

Priit Vaher: „Mõtle, et inimene on 45aastane ja tema karjäär lõpeb. Ma sain siis just asja enam-vähem selgeks. Ma arvan kindlasti, et minu parimad tööd jäid tegemata.“

KASPAR VIILUP

Filmikunstnik Priit Vaher kuulub kahtlemata Eesti filminduse varju jäänud legendide hulka. Tema filmograafias joonistub lahti rikkalik pilt 1970. ja 1980. aastate filmikunstist alates „Metskaptenist“ ja „Suvest“¹ kuni selliste klassikuteni nagu „Hukkunud Alpinisti hotell“, „Ideaalmaastik“, „Arabella, mereröövli tütar“ ja „Keskea rõõmud“². Vaheri aktiivsem töö filmikunstnikuna lõppes 1993. aastal Marek Piestraki filmiga „Saatana pisar“³, hiljem on ta töötanud produtsendina. Filminduse kõrvalt on ta aktiivne maalikunstnik, loonud sadu eksliibriseid ning olnud muuhulgas Eesti Eksliibriseühingu esimene president.

Mõni aasta tagasi tunnustati teda HÕFFil elutööpreemiaga ning koos tunnustusega toodi uuesti publiku ette Piestraki seiklusfilm „Madude oru needus“⁴, mille üle on Vaher praegugi väga uhke. Üks tunnustus ei jäänud teiseta: ka kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital pärgas teda tänavu elutööpreemiaga.

Minu kokkupuude Priit Vaheriga sai alguse palju ootamatumast kohast. Pärast filmimehe mantli varna riputamist töötas ta aastaid hoopis ERRi uudiste­maja valvelauas, kust ma igal teisel hommikul temast mööda jalutasin. Ikka ja jälle tuhisesin kontorisse, peas sada töömõtet, aga Vaher oli tihti otsekui puhvertsooniks enne kontorilaua taha istumist. Tema vahetu huumor ja jäägitu soojus sundisid ikka ja jälle temaga lobisema jääma, tihti isegi tühjast-tähjast, aga ega alati peagi tingimata asjast rääkima. Seega Vaheri sõnu tema enda suunas pöörates: ta on üks väga tore inimene.

Said kultuurkapitalilt elutööpreemia. Kas oli hea meel?

Mis ma ikka hakkan siin nägu tegema, loomulikult oli hea meel. See on nüüd küll nii hirmus hilja tulnud, ma vahepeal olen juba unustanud, et selliseid asju teinud olen. Hakkasingi vaatama, et see on ikka suur hulk filme, mis ma olen ära solkinud, kokku umbes 30 filmi. See on Eesti oludes suur arv, eriti kui arvestada seda, et ma 45aastasena lõpetasin filmitöö. Päris korralikult oleks saanud veel raha raisata, kui oleksin jätkanud.

Paus tuli sisse, sest riigikord muutus ja Tallinnfilm löödi laiali. See Tallinn­filmist minek oli omaette ooper: anti ka natukene meelehead, läksin Tallinna baar-varieteesse, tellisin 50 grammi konjakit ja kohvi ning siis oli minu 20 aasta töö eest saadud lõpuraha ilusti ära kulutatud.

Mis ajal see oli, kui sinuga lõpparve tehti? Tallinnfilmi lõpp venis ju pikale.

See oli 1992. aastal ning pärast seda jäid sinna tööle nn likvidaatorid. Minu endine assistent Hillar Parkja sai näiteks direktoriks.

Eks mulle on hiljem ka tööpakkumisi tehtud, aga ma olen loobunud, sest tingimused ja asjaolud on hoopis teised. Kas ma oskaksingi enam niimoodi filmi teha nagu tänapäeval tehakse? Ma ei tea.

Kas elasid raskelt üle, kui sind Tallinnfilmist minema löödi?

Ei elanud, kõht oli küll natukene tühi. Ma olin harjunud ikka korraliku rahaga, iga aasta film või kaks, lavastusrahad olid ju korralikud, näiteks „Madude oru needuse“ eest sain topelt lavastusraha, sellega oleks saanud kesisema uue auto osta. Aga sel ajal ei olnud midagi osta, millegi peale eriti kulutada, nii et see raha sai teinekord ka lihtsalt ära napsitatud.

Nüüd said kultuurkapitalilt ühe medali juurde, mõni aasta tagasi andis HÕFF ka sulle elutööpreemia. Palju sul neid vimpleid, medaleid ja karikaid kokku on?

Ei ole väga palju saanud. Kunagi olen saanud ühelt Eesti filmifestivalilt parima kunstnikutöö preemia „Ideaalmaastiku“ ja „Arabella, mereröövli tütre“ eest. Lisaks näiteks Kanada eesti filmifestivalilt olen saanud üht-teist, aga mitte palju.

Kui said HÕFFil elutööpreemia, ütlesid kindlalt, et sinu elutöö on tehtud. Arvad praegu samamoodi?

Üldiselt küll, jah, ega midagi juurde ei tule. Nipet-näpet võib-olla, viimasel ajal olen hakanud maalima näiteks.

Sa lõpetasid Tartu kunstikooli ju teatrikunstnikuna. Kui palju sa teatritööd üldse teinud oled?

Absoluutselt mitte, natukene olen asjaarmastajate teatrit teinud. Enn Klooren juhatas minu kodukohas asjaarmastajate teatrit ja seal ma siis tegin. Aga rohkem mitte.

Ei olnud huvi või ei pakutud?

Ei olnudki niisugust võimalust, mind suunati tööle hoopis Kohtla-Järvele ühte reklaamifirmasse, aga see oli niisugune jama, ma ei osanud teha ja ausalt öeldes ma ei saanud seal hästi hakkama. Sain sealt tulema, sest oli ka see oht, et ma oleks võinud viinaravil lõpetada, sest seal ei olnud mitte midagi muud teha kui ainult juua.

Kui kaua sa oma kohta otsima pidid, enne kui õnnestus filmis jalg ukse vahele saada?

Tallinna ma tulin metsa- ja puiduministeeriumi konstrueerimisbüroosse tööle. Tuttav soovitas sinna minna ja täpselt sama olukord: ei osanud teha, mõnda aega vaevlesin seal, ülemus tegi mu kulul nalja ja ühel päeval esitasin lahkumisavalduse. Tulin pea norus Toompealt alla, kõndisin Harju tänaval Tallinnfilmi hoonest mööda ja millegipärast vaatasin, et Tallinnfilmi akna peal on silt, et vajatakse maaler-dekoraatorit. Mõtlesin, et kui mul on kunstnik-dekoraatori diplom taskus, siis vast saan maaler-dekoraatorina ka hakkama, läksin sisse ja nii see hakkas peale. Võeti tööle ja ma sain vist aasta aega tööd teha, kui tuli Jüri Arrak, hakkas tegema „Metskapteni“ kujundust ja ma läksin Jüri assistendiks.

Mis sa enne „Metskaptenit“ Tallinnfilmis tegid?

Ehitasin dekoratsioone ja aitasin neid püstitada. Kuna ma olin natukene rohkem kursis, kuidas seda teha, siis kunstnikud usaldasid mind, näiteks lasid nad mul dekoratsioone vanandada. Tuli lihtsalt peitsilahusega nurgad tumedamaks lasta, et tekiks ruumilisus.

Ma olen sellest ajast muidugi väga „tänulik“ peitsiga töötamisele – mul on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, mis tuli puhtalt ainult peitsipurust. Kui olin pulveriseerimise lõpetanud ja sülitasin, tuli seest puhast värvi. Mingit ventilatsiooni ei olnud, seega see oli puhas tervise tapmine.

Kuidas teil Jüri Arrakuga koostöö klappis?

Meil klappis väga hästi, mul olid temaga suhted lõpuni välja väga head. Olime ka maalikunstnike liidus koos ja aastakoosolekutel kutsus ta alati enda kõrvale istuma, tema oli muidugi austamis­väärne isand, aga mina sain ka siis natukene Jüri kõrval end soojendada ja temaga tarka juttu rääkida.

Sind võeti Tallinnfilmis hästi vastu?

Ei olnud seal midagi hullu, muidugi dekoratsiooniinimesed vaatasid natuke kahtlaselt, et miks peab diplomiga poiss tulema siia niisugust tööd tegema, et mis plaanid tal on. Eriti kahtlustas mind dekoratsioonitsehhi juhataja, sest ta kartis, et ma sihin tema kohta, aga mind ei huvitanud absoluutselt.

Ma käisin vahepeal ära ka. „Hukkunud Alpinisti hotelli“ ajal, kui ma olin Tõnu Virve assistent, läksid teised mägedesse filmima, aga mina kaasa ei läinud. Mind tõmmati Aeroflotti, sest ehitati uut lennujaama ja mind võeti sinna kunstiliseks järelevalvajaks. Mina suhtlesin nende tegijate ja Aeroflotiga, näiteks Moskvas käisin ministeeriumist mingeid kaupu välja kauplemas, uhke Aerofloti munder oli seljas, paguneid oli palju küljes. Selline elu oli.

Pärast seda hakkas Peeter Simm tegema „Ideaalmaastikku“, kuhu ta kutsus mu kunstnikuks. Kuna ma olin Peetriga kaks lühikest asja enne teinud, siis ma muidugi nõustusin, sest Peeter on üks muhedamaid ja toredamaid inimesi, keda ma tunnen. Nooremana eriti, ta oli tol ajal täielik päikesepoiss.

Räägiksime korra teie esimesest suuremast koostööst ehk „Karikakramängu“⁵ lühifilmist „Tätoveering“.

„Tätoveeringu“ juures oli niisugune asi, et ma tegin sinna kostüümid ka. Seal oli konsultandiks Andrei Tarkovski ja mul oli au Tarkovski käest isegi kiita saada oma kostüümikavandite eest.

Vaatasin ka just „Tätoveeringu“ üle ja seal on Tarkovski kätt ikka päris palju näha. Kas ta oli pidevalt võtteplatsil kohal või kui palju ta üldse suunas teid?

Ega ta võtteplatsil ei figureerinud, ühe korra käis ja siis ta nägigi minu kostüümikavandeid. Võib-olla rääkis Arvo Iho ja Peeter Simmiga rohkem, ega ma ausalt öeldes täpselt teagi. Aga ta mõjutas muidugi, ta oli ju autoriteet.

Mida ta sinu juures kiitis? Mis ta sulle ütles?

Mina ei tea, ta ütles lihtsalt, et need on väga head kavandid. Ma ei mäleta enam, see oli nii ammu. (Naerdes.) Aga seda oli väga mõnus teha, mulle väga meeldis.

Elasime Järva-Jaanis ühes korteris kolmekesi – mina, Arvo Iho ja Peeter Simm –, Arvo elas eestoas, meie Peetriga olime tagatoas. Vastas oli söökla, kust tõime igal õhtul kasti õlut. Iho ei joonud, aga meie Peetriga jõime. Tervet kasti muidugi ära ei joonud.

See oli lõbusamaid ja toredamaid tegemisi, ja näe, film tuli ka hea.

Kuidas te Simmiga üldse kokku sattusite?

Ta oli filmi „Briljandid proletariaadi diktatuurile“⁶ peal praktikal ja ilmselt seal me kohtusime, veregrupp sobis ja hakkasime rääkima.

Ma olen muidugi väga tänulik Peetrile, sest kui teda poleks olnud, siis võib-olla ma poleks midagi teinud. Oleksingi jäänud oma assistenditöö peale.

Arvadki nii?

Arvan küll, jah, ma olen Peetrile ikka meeletult tänu võlgu. Sest millega sa tõestad ennast, kui filme teha ei saa?

Kas Simm pole sind enam oma uuemate filmide peale tööle kutsunud?

Ei ole, meie armastus lõppes pärast „Arabellat“ ja ta hakkas teistega tegema. Täpselt samamoodi lõpetas ta koostöö Arvo Ihoga, kes oli varem kõigi tema filmide peal. Ilmselt siis ammendas ja võib-olla teised olid paremad. Mina mingit vimma ei kanna, Peeter on väga tore inimene ja ma olen õnnelik, et selle inimesega sain koostööd teha.

Raha pole filminduses kunagi liiga palju, aga kuidas tol ajal sellega oli?

Mõningate filmide puhul oli seda raha rohkem kui küll. Näiteks „Madude oru needuse“ puhul, kui ma õigesti mäletan, oli miljon rubla, millest pea kõik oli minu jagu. Põhitöö tegid seal filmigrupis poolakad, meil olid mõned inimesed pandud sümboolsetele kohtadele, et kannaks ühistöö välja, nende palgad läksid sealt summast veel maha, aga ma võisin selle filmi juures teha peaaegu kõike, mida tahtsin.

Meie filmide juures vahel öeldi, et äkki teeksid dekoratsioone veidi odavamalt.

Kas sellist olukorda oli ka toona, et midagi jäi tegemata, sest raha polnud?

Ega ei jäänud, sest ma olin omal ajal päris tuntud, kuna tegin odavalt dekoratsiooni valmis. Poolakatega mul oli rohkem võimalusi, näiteks „Madude oru needuses“ on maa-alune kompleks, kus inimesed ujuvad, see on kõik Eesti-poolne osa.

Olid sa „Indiana Jonesi“ enne vaadanud, kui „Madude oru needust“ tegema hakkasid?

Jaa, seda Marek Piestrak näitas meile.

Kui palju sa kunstnikuna sealt otse maha võtsid?

Ma ei mäleta, et oleksin väga võtnudki, aga stsenaariumi aluseks nad võtsid ju „Indiana Jonesi“ teise filmi⁷.

Enne peakunstnikuna filmide juures töö alustamist töötasid sa mõnda aega kunstnik-dekoraatorina. Mida see töö endast kujutas?

Kunstnik-dekoraator aitab lihtsalt kunstnik-lavastajal tööd teha. Tema on see, kes dekoratsiooni ehitusega tegeleb, ütleb dekoratsioonimeestele, et nüüd segad värvi kokku või muud sellist.

Kui palju sa loominguliselt selle töö juures sõna said?

Ega väga palju saanud, natuke võid ju suunata, aga sa teed teise inimese tööd, sest lõpuks teeb filmi ikkagi režissöör.

Meil on näiteks olnud ka olukord, kus „Karge meri“⁸ keerati sellega nässu, et operaator ja kunstnik (Jüri Sillart ja Tõnu Virve – toim) hakkasid seal oma asja ajama, sümboolikat ja kõike jama, Arvo Kruusement ei suutnud neile vastu saada ning lihtsalt hävitasid režissööri ära.

Kui sa peakunstnikuna hakkasid töötama, siis pole tahtnud režissööriga raksu minna ja oma filmi tegema hakata?

Ei-ei, seda ma küll ei ole tahtnud. Olen teinud oma tööd ja üldiselt pole väga sõda olnud ka. Siiski, vabandust, üks film on. „Suletud ringi“ (1983) juures režissöör Peeter Urbla oli ise ka kunstniku moodi ja hakkas dikteerima. Kui materjal oli käes, siis ta nõustus, et nii poleks pidanud tegema, ja järgmisel võttepäeval Urbla teatas, et teeme ikka nii, nagu sina ütled.

Mis sind filmikunstniku töös enim käivitas? Kas filmi teema oli sulle oluline?

Oli ikka oluline, mingit poliitilist möga oli hästi ebameeldiv teha. Näiteks „Ideaalmaastikku“ ma ei pane poliitilise möga nimekirja, see on ikkagi meie väikene protest.

Alguses tegid ka maisemaid filme, aga üsna karjääri alguses sattusid otse keset nõukogude ulme keerist. Kui lihtne oli Nõukogude Liidus üldse ulmet teha?

Ega see kerge ei olnud, sest kosmosevõtted käisid niimoodi, et tamiili otsas olid maketid ja need pandi musta sameti ette. Sameti sisse olid augud torgatud ja valgus oli sameti taga. Neid kosmose­laeva makette sai siis musta fooni ees vaikselt liigutatud. See oli nii primitiivne, ma arvan, et Ameerikas tehti 1930. aastatel, võib-olla ka 1920. aastatel niimoodi filme.

Moskvas olid olemas ka kombineeritud võtete pingid, mis olid Ameerikast ostetud, kus sai meeletult palju kujutusi üksteise peale istutada. Osteti pink ära, aga tööjuhendeid, kuidas seda kasutada, ei ostetud, sest hoiti kokku. Seega lõpuks tehti selle pingiga tiitreid ja mingisuguse Ivani konstrueeritud pingiga tehti kombineeritud võtteid.

Tegid koos poola režissööri Marek Piestrakiga kolm filmi: „Navigaator Pirx“ (1978), „Madude oru needus“ ja „Saatana pisar“. Ega me Eesti filmiloos liiga palju Piestrakist teagi. Mis mees ta üldse on?

Ta on üks väga tore mees, üks paremaid sõpru mul, me peame siiamaani ühendust. Suhtleme sõpradena, vahetame uue aasta õnnitlusi, ega me eriti üksteist tüüta, aga peame meeles. Ta on rahulik ja normaalne, täiesti hea inimene.

Kahjuks läksid ta filmid järk-järgult kehvemaks. „Navigaator Pirx“ sai rahvus­vaheliselt kõlapinda ja kõrgeid autasusid. „Madude oru needus“ oli iseenesest jama, aga minul oli väga uhke ja hea seal tööd teha. Kolmas film „Saatana pisar“ oli aga juba täielik jamps.

Ma olen ühe korra ka Marekile pahasti öelnud, aga ta unustas selle ära, sest ta on nii hea inimene. „Saatana pisara“ lõpupoole võtsime koos napsi ja Marek ütles, et kuule, Priit, me peaksime vähemalt ühe filmi veel tegema. Mina ütlesin, et ma küll rohkem ei taha, sest sinuga on nii, et ei ole loomingut ega midagi.

Miks Piestrak üldse eestlastega filmi hakkas tegema?

Poolakatele pakuti erinevaid koostöid, ma ei tea, mis stuudiod seal veel valikus olid, aga tema valis Tallinnfilmi. Muidugi, me olime ikka palju viletsamad tol ajal. Nemad filmisid juba Steadicamiga (kaamera stabilisaator – toim.), aga meie isegi ei teadnud, mis see Steadicam on. Aga ilmselt Piestrakile ja poolakatele meiega töö istus, sest mõne aasta pärast nad tulid uuesti „Madude oru needusega“.

Koos Piestrakiga tehtud kolmas film „Saatana pisar„ oli sinu viimane suurem kunstnikutöö.

Viimane ja ka kõige lahjem ilmselt. Mul ei ole ausalt öeldes isegi erilisi mälestusi sellest ajast, sest see on ikka täielik jura.

Kui vaadata sinu filmograafiat, siis 20 aastat järjest sa töötasid vahet­pidamata. Või puhkasid ka vahepeal?

Mõnikord oli ka natuke puhkust, aga mõni aasta sai lühemaid filme kaks tükki tehtud ning ühel aastal tegin isegi kolm filmi. Olukord oli tegelikult selline, et sulle pakuti ja kui sa keeldud, siis ega keegi uuesti ei tule pakkuma. Sa lihtsalt pidid selle vastu võtma.

Pärast filmi tegemist sai tihti mõeldud, et see jääb viimaseks, ma ei taha ega viitsi rohkem. Võib-olla kuu aega oli pausi, aga siis hakkasin jälle tööle.

Kas praegu tagasi mõeldes midagi jääb kripeldama? Midagi jäi filmivallas tegemata?

Loomulikult oli mul meeletult kahju. Mõtle, inimene on 45aastane ja karjäär lõpeb, ma olin just siis saanud asja enam-vähem selgeks. Ma arvan, et minu parimad tööd jäid kindlasti tegemata.

See on ju jama, mis ma olen teinud edaspidi, natukene tegin produtsendina dokke ja reklaame, et võid ja leiba saaks osta.

Kas produtsenditööde kõrvalt mõtlesid veel, et äkki teeks filmikunstniku tööd ka?

Ma käisin korra tegemas, see oli René Vilbre diplomitöö „Perekondlik sündmus“ (1997), mida oli päris lustiline teha. Eks ma olin muidugi raske iseloomuga ja võib-olla ütlesin Vilbrele mõningaid asju, hiljem ei ole meie teed ristunud. Aga seda oli tore teha, kokku tuli täitsa talutav lookene.

Sa oled tõepoolest filminduse kõrvalt ka aktiivne kunstnik. Kas tegid kunsti ka filmitööde ajal või pigem filmide vahel?

Eks see eksliibriste tegemine oli lõdvestus filmitööst, lihtsalt midagi muud. Ma ei pea ennast eksliibriste osas suureks tegijaks, Eestis on palju paremaid, mina olen väike nokitseja. Tahtjaid ikka oli ja sai tehtud, Soomes tehti eksliibriseid veel viletsamini, seepärast võib-olla sain ka tellimusi. (Naerdes.)

Ma hakkasin maalima ka. Kui nüüd ERRis tööl olin, sain sinna keldrisse endale ruumi, kus tegin päris palju töid. Hetkel mul ei ole tööpinda ja aasta aega pole näitustel osalenud, aga loodan, et tuleb suvi ja saab kas või siinsamas õues midagi teha.

Kodus ei saa maalida?

No mida sa siin teed, sest kui ma töötan akrüülvärvidega, siis ikka tilgutan midagi maha ja ma kardan, et naine kirjutaks mind koos pintsli ja värvidega välja. (Naerdes.)

Aga muidu mõtteid oleks, mida teha?

Ikka oleks, ma teen abstraktset asja. Minu pildid on sellised, et nendest ei tasu mingit filosoofiat otsida. Need on lihtsalt ruumikujunduse elemendid, väike aktsent, kui kuhugi tuppa panna. Mõni mees oskab abstraktses ka suurt filosoofiat näha, aga ma ei vaevaks end sellega. See on lihtsalt minu emotsioon sellel hetkel ja hooti temperamendi välja­purse.

Kas pead ennast rohkem filmi­meheks või kunstnikuks?

Nojah, olin filmimees, enam ei pea.

Aga kunstnikuks ikka pead ennast?

Kuna olen kunstnike liidu ja maalikunstnike liidu liige, siis tahes-tahtmata pean ennast pidama, sest sinna ikka iga poiss tänavalt ei saa. Ega ma mingisugune tipptegija ei ole enda arust kunagi olnud.

Sa mõtled kunstnikuna või ka filmivallas?

Filmis ka, mis seal ikka, on üksikud asjad, mis on õnnestunud. Ma ei tea, maailmas on teisi nimesid, kes on need tipud … Eks mul midagi peab olema, sest kui ma päris null oleks olnud, siis vaevalt mulle oleks neid töid pakutud.

Kui palju sa praegu üldse jälgid, mis Eesti filmis toimub? Kas hoiad silma peal?

Ega ma eriti palju vaata. Omal ajal olid Eestis tugevad dokumentalistid. Andres Sööt, kes on meeletult tagasihoidlik ja tore inimene ning kes on ka väga häid asju teinud, samuti Peep Puks ja teised.

Praegu ma vaatan, et meil on mõned, kes on ühe filmi teinud ja peavad ennast maailma nabaks. Mina leian, et need inimesed peaksid tegema ka teise ja kolmanda filmi – kui need õnnestuvad, siis ma hakkan neist midagi arvama. Ühe filmi põhjal ei tasu suuri järeldusi teha, aga võib-olla see on vanamehe kibedus, mis siin praegu jutuga välja tuleb. Ometi olen seda ka teiste suust kuulnud, seega pole see minu välja mõeldud asi ka.

1 „Metskapten“, Kalju Komissarov, 1971; „Suvi“, Arvo Kruusement, 1976.

2 „Hukkunud Alpinisti hotell“, Grigori Kromanov, 1979; „Ideaalmaastik“, Peeter Simm, 1980; „Arabella, mereröövli tütar“, Peeter Simm, 1982; „Keskea rõõmud“, Lembit Ulfsak, 1986.

3 „Łza księcia ciemności“, Marek Piestrak, 1993.

4 „Klątwa Doliny Węży“, Marek Piestrak, 1987.

5 „Karikakramäng“, Peeter Urbla, Toomas Tahvel, Peeter Simm, 1977.

6 „Briljandid proletariaadi diktatuurile“, Grigori Kromanov, 1975.

7 „Indiana Jones and the Temple of Doom“, Steven Spielberg, 1984.

8 „Karge meri“, Arvo Kruusement, 1981.