Austusavaldus John Carpenterile

Mathura

Uus „Võõrkeha” pole samanimelise linateose uusversioon, vaid hoopis esimese filmi eellugu. Mängufilm „Võõrkeha” („The Thing”, USA -Kanada 2011, 103 min), režissöör Matthijs van Heijningen, stsenarist Eric Heisserer. Osades Mary Elizabeth Winstead, Joel Edgerton, Ulrich Thomsen, Eric Christian Olsen jt. Linastub Hobujaama tn kobarkinos ja Tartu Cinamonis. 1 Olgu kohe öeldud, et ainus tõeline põhjus kirjutada Matthijs van Heijningeni filmist „Võõrkeha”, mis praegu Eesti kinodes jookseb, on asjaolu, et kõnealune film tugineb teisele samanimelisele filmile, mille 1982. aastal lavastas John Carpenter. Too on silmapaistev ja omanäoline ameerika filmirežissöör, kelle tuntuim film on ehk õudusklassika „Halloween”, ent kelle loomingu parimateks teosteks on minu meelest jäänud hoopis peotäis väljapeetult valgusvaeseid apokalüptilisi rännakuid: „Udu”, „Põgenemine New Yorgist” ja ka „Võõrkeha”. Nende hulgas on just „Võõrkeha”, mis omakorda põhineb John W. Campbelli jutustusel „Kes seal kõnnib?” ning mille esimeseks filmiversiooniks oli 1951. aastal valminud „Võõrkeha teisest maailmast” („The Thing from Another World”, rež Christian Nyby), olnud minu jaoks kõnekaim, kuigi ma ulme- ja õudusžanrist just suuremat ei pea. Mäletan, kuidas esmakordsel vaatamisel see Carpenteri film mulle mällu sööbis: Kurt Russelli tahumatu tegelaskuju, filmi läbiv üksindustunne ja üleüldine trööstitus, mis läbis filmi hämarust ja pimedust. Just trööstitus oli see, mis tundus selles filmis millegipärast väga tõeline ja selle tõelisuse tõttu ka žanriülene. Aastaid hiljem John Carpenteri intervjuusid kuulates sai mulle tolle filmi lumm aga veelgi selgemaks.

2

Pealispinnal on „Võõrkeha” (eestikeelne tõlge ei anna paratamatult edasi algupärase pealkirja taotluslikku ebamäärasust: filmi keskmes olev maaväline eluvorm on suhteliselt kujutu ja suunatu miski, ollus, midagi, mis võib olla mis tahes, kas putukas või tulnukas või hoopis inimese hukutavalt ekslik mõtteviis) lihtsalt üks veidi tavatu ulme- või õudusfilm. Sügavamal vaatlemisel võib aga näha ka mitmeid muid tasandeid ja eesmärke. Ilmseim neist on küllap käsitleda inimpsüühika võimalikku toimimist kriisiolukorras, kus ellujäämine sõltub usaldusest, kuigi ses olukorras ei saa kedagi usaldada.

Nimelt avastatakse Antarktika uurimisjaamas jääs mingisugune „olend”, mida uurima hakates selgub, et viimane suudab oma rakustruktuuriga jäljendada ükskõik millist teist eluvormi, sealhulgas inimest. See loob olukorra, kus enesealalhoiutungist ajendatuna hakkavad kõik uurimismeeskonna liikmed paratamatult teisi kahtlustama, sest pole mingit välist tunnust tuvastamiseks, kes on endiselt inimene ja kes inimeseks moondunud võõrkeha.

Lisaks inimpsüühika käsitlusele kriisiolukorras on sel lool aga ka oma eksistentsiaalne ja filosoofiline tasand, mis on selgemini tajutav just John Carpenteri 1982. aastal valminud versioonis. John Carpenter on kinnitanud, et tegelikult on „Võõrkeha” tema silmis lugu inimese eksistentsiaalsest olemusest, mis on vaid „grimeeritud” õudusfilmiks. Ja on tõsi, et „Võõrkeha” on üks neid suhteliselt väheseid lugusid, kus võõras ja vaenulik jõud ei väljendu mitte teise inimese või olendina välismaailmas, vaid on peitnud end inimese sisse. Midagi sellesarnast, ent palju suurejoonelisemalt ja dramaatilisemalt oli kolm aastat enne Carpenteri väljendanud Ridley Scott oma filmiga „Alien” („Tulnukas”). Carpenteri filmis ei pruugi aga inimene ise olla teadlik „võõrkeha” olemasolust endas enne, kui viimane valla pääseb.

Seda mõtet on võimalik edasi arendada üsna mitmel tasandil: mis on see, mis moodustab tegelikult inimese puhta ja moonutamata olemuse, ja mis on kõik see, mis kujutab inimeses sotsiaalseid, moraalseid, kultuurilisi, religioosseid või muud laadi „võõrkehasid”? Ning kas iga eluvorm adopteerub paratamatult keskkonnaga nõnda, et kindlasti ellu jääda, isegi siis, kui see tähendab tema algse ja ainuomase olemuse hääbumist? Kas kõige elujõulisem on see, kes suudab end võimalikult hästi olukorrast olukorda muundada, ja mitte see, kes otsustab alati jääda iseendaks?

Hollandlasest lavastaja van Heijningeni „Võõrkeha” uusversioon toob mängu veel ühe küsimuse: inimeste rahvusliku ja keelelise lõhestatuse. Suurema jao „Võõrkeha” uusversiooni tegelaskonnast moodustavad norrakad (keda ka mängivad norra näitlejad), kellele vastandub ameeriklaste kolmik, nende hulgas filmi tinglik peategelane paleontoloog Kate Lloyd (Mary Elizabeth Winstead). Van Heijningen paistab oma filmis küsivat: kas kriisiolukorras, kus igaüks võib olla su vaenlane, usaldab inimene ikkagi pigem inimest, kes räägib temaga sama keelt, ehkki too võib kujutada endast samaväärset ohtu kui kes tahes teine? Ja režissööri vastus on „jah”.

3

Muidugi võib väita, et kogu eelöeldu on tegelikult ühe üsna sisutühja loo meelevaldne tõlgendus. Teadagi, ulmekirjandus (ja ulmefilm) tõsiseltvõetava kunstina (ja mitte pelgalt meelelahutusena) on mõistagi midagi, mida on ennegi vaidlustatud. Usun, et kunsti väärtust ei saa siiski määratleda pelgalt žanriga. Ulme valda võib ju soovi korral liigitada ka näiteks Ray Bradbury „451 Fahrenheiti” või Andrei Tarkovski „Solarise”, või ka Lars von Trieri „Melanhoolia”, mis on ometigi kõik sügavalt filosoofilised linateosed. John Carpenteri „Võõrkeha” ei pruugi kuuluda küll eelmainitutega päris ühte nimistusse, ent omas laadis on ta siiski jäänud üheks ebatavalisemaks ja sügavamõttelisemaks filmiks.

Van Heijningeni versioon on oma eeskujule küllalt truu. Nii filmi tempo, meeleolu kui ka see, kuidas valgust edasi antakse, on Carpenteri filmiga küllalt lähedane. Sarnane on seegi, et autor ei rõhuta loo filosoofilist tausta, pigem jääb see iga vaataja enda mõistatada. Selge on see, et inimesele, kes on näinud Carpenteri filmi, on ka uus versioon kindlasti mõistetavam ja mitmetahulisem. Van Heijningeni film on siiras austusavaldus, mis kannatab küll kokkuvõttes ehk pisut etteaimatavate tegelaskujude all ning filmi lõpus häirivalt moodsaks muudetud heitluse pärast jääaluses „tähelaevas”.

Kui täpne olla, siis ei olegi uus film mitte Carpenteri linateose uusversioon, näeme tegelikult hoopis viimase eellugu: seda, mis juhtus norrakate uurimisjaamas, mille ameeriklased Carpenteri filmi alguses varemetes avastavad. Inglise keeles on van Heijningeni filmi kohta seetõttu kasutatud ka moodsat nimetust prequel (vastandina sõnale sequel, mis tähendab järge). See on film, millele saab tõenäoliselt osaks keskpärane kassamenu ning mis jääb alatiseks oma eelkäija varju. Ent neile, kellele on imponeerinud Carpenteri algupärand, võib seda küll soovitada.