Blitzkriegi nurjumine

Mari Laaniste

Meelelahutuslikku ulmemäruli ja tõsielulise tragöödia segu kiirustava CGI-vahu, realismi ning emotsionaalse tõepära pretensioonikas kastmes. Ulmepõnevik ?MAAILMADE SÕDA? (?War of the Worlds?, USA 2005). Re?issöör Steven Spielberg. Osades Tom Cruise, Dakota Fanning, Tim Robins, Miranda Otto. Linastub Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

Peaosalise Tom Cruise?i süles kaitstud lapsstaar Dakota Fanning on tüüprolli aheldatud

 

Steven Spielbergi ?Maailmade sõjas? saabub tundmatu tsivilisatsioon ühel päeval ilma vähegi arusaadavate tagamõtete ja eesmärkideta spontaanselt Maad segi tampima. Möllavad seninägematud äikesetormid, inimeste tehnika ütleb (valikuliselt) üles ja igal pool kerkivad maa alt peletult elegantsed kolmel jalal balansseerivad mitmekorruselise maja kõrgused tapamasinad. Tulnukate ?miljon aastat? lihvitud invasiooniplaan on pealtnäha suurejooneline, ent paraku naeruväärselt puudulik, kuna kohalike mikroorganismide koalitsioon teeb nende immuunsüsteemile umbes kahe ööpäevaga nagu muuseas üks-null. Ja kõige selle juures näidatakse meile kogu kaasnevast tulevärgist põhiliselt seda, kuidas keegi fotogeeniline sinikrae ?okeeritud ilmel erinevates keldrites konutab.

On see tõesti optimaalseim variant H. G. Wellsi kujutletud apokalüpsise ulatuse vahendamiseks? Ent pole halba heata. Ideaalis illustreerib see film tulevikus filmikoolides loenguteemasid nagu ?ei ole mõtet filmima hakata, kui käsikiri on pooleli?, ?ei ole mõtet püüda filmi teha materjalist, mis pole lavastajale kontimööda? ja paraku ka ?läbimõeldud haip tagab majandusliku plussijäämise sõltumata toodangu sisulistest puudustest?.

Jultunult labane kassatükk

?Maailmade sõda? ei ole lootusetult halb film. Täpsemalt, esimesed paarkümmend minutit arenevad hoogsalt, ajuti isegi vaimukalt suhteliselt vettpidava, ehkki mitte just üllatusterohke suvise blockbusteri tuntud rada pidi. Esimene ports efekte on tõepoolest võimas ja olukord üldiselt lootustandev. Sealtmaalt, kust algab ?draama? ehk avalik apelleerimine Ameerika publiku üldrahvalikust terroritraumast ajendatud empaatiale, kisub film aga vääramatult rappa. Asi polegi selles, et tolle teema ekspluateerimine suvises Hollywoodi kassatükis mõjub jultunud banaliseeringuna. Umbes sealtmaalt saab läbitöötatud käsikiri lihtsalt otsa ning edasine on sügavalt keskpärane ruumitäide, mis lehkab viimase minuti stsenaariumikoosolekute ja meeleheite järele.

Õigupoolest pidi ?Maailmade sõda? kinodesse tulema alles 2007. aastal, ent Spielberg ja varakult peaossa värvatud Tom Cruise tuvastasid mullu sügisel oma kalendermärkmikes planeeritust pisut enam vaba aega. Film sai niisiis kiiruga üles võetud parasjagu olemas olnud käsikirjaversiooni järgi, mille tulemusel paistab lõpp-produktist paraku väga välja, et kirjutajad on arvestanud veel vähemalt pooleteise aasta pikkuse viimistlemisajaga. Kui arvesse võtta, et projekti kiirustava käikuandmise taga seisnud otsustajad olid arvatavasti hästi kursis ülejäänud Hollywoodi seekord suhteliselt napiks kujunenud suviste suurfilmide valikuga, jääb kogu loost halvamaiguline ?kiire raha? tegemise mulje.

Vaataja seisukohast kujuneb film kiirustamise tagajärjel pärast esimest pooltundi kurnavalt ebaühtlaseks kogemuseks. Tegelased kulgevad pidevalt läbi sügavalt juhuslike, ilmselgelt vaid visuaaliat silmas pidades leiutatud ?võimsate stseenide?. Harvad neist, täpsemalt põlev rong, jões ujuvad laibad ja maastikuautot ründav rahvamass, on tõepoolest vapustavad, ent kontekstis jääb mulje, nagu oleksid need põgusad episoodid pärit mõnest teisest, hoopis paremast filmist: ülejäänud stseenid kas tormavad mööda (laevahukk) või lohisevad (Ogilvy kelder) loogikavabalt ja lohakalt, ajuti solvavuse piirini B-filmi-lähedasel tasemel. Terve rida stseene pole enamat kui odavad uusversioonid teistes filmides varem ja paremini teostatuist. Mitte ühelgi tegelasel pole materjali korraliku rolli jaoks: peategelast, ?kehva isa? mängiv Tom Cruise on filmi kontekstis õigupoolest samasugune statistimutukas kui kõik teisedki, tüüprolli aheldatud lapsstaar Dakota Fanningul pole suurt muud teha kui kriisata ning kolmas keskne tegelane, Cruise?i tegelase teismeline poeg Justin Chatwini kehastuses kirjutatakse poole loo pealt, asja ees, teist taga, edasisest tegevusest lihtsalt välja.

Sentimendi paks võõp

Filmi kõige vastuolulisem stseen kasutab hiiglasliku rekvisiidina elumajade vahel allakukkunud reisilennukit ja ma pole kindel, kas vihata seda häbitult väljapressitavate emotsionaalsete allusioonide pärast või hoopis tunnustada üldise olukorra kohutava irratsionaalsuse tabamist ja ehedat uskumatusetunnet, mida õhkub tegelaste nõutust rusudes siblimisest. Laiemalt võttes tekitab kogu film kahtluse, et Spielbergil polnudki kuigi täpset ettekujutust, mida ta sihtima peaks, ning ta riskis igaks juhuks vastandite püüdlemisega, segades meelelahutuslikku ulmemärulit tõsielulise tragöödiaga ning kiirustavat CGI-vahtu (tõeliselt viletsad tulnukad võinuks parem olemata olla) realismi ja emotsionaalse tõepära pretensioonidega. Seda kõike Hollywoodi tsensuurireitingu PG-13 (sobiv lastele alates 13. eluaastast koos täiskasvanud saatjaga) grotesksete normide piires. Loendamatud laibad on okei, kui tapatalgutega ei kaasne mitte piiskagi lendavat verd, ei mingit ropendamist ega seksi. Lisaks kompenseerib Spielberg hirmsat bodycounti kindluse mõttes paksult pealevõõbatud sentimentalismiga. Segu kisub katastrooffilmiks igas mõttes. Salastamisele rajatud turustuskampaaniaga välditi targu selle info lekkimist, mistõttu esimese nädala linastustega õnnestus märgatav osa kuludest juba tagasi teenida, aga kokkuvõttes on ?Maailmade sõja? kõrgeprofiilne projekt siiski kujunemas üldiseks pettumuseks.

Tagantjäreletarkusena on mugav nentida, et Spielberg ja Wells oli kardetavasti algusest peale läbikukkumisele määratud kombinatsioon. ?Maailmade sõda? oleks tulnud jätta David Fincheri või David Cronenbergi taolistele re?issööridele. Spielbergi kaamera ees näeb tulnukate peletute punaste väänkasvude istanduseks muudetud maailm välja nagu magus 1940. aastate Technicoloris ülesvõetud stuudiostseen mõnest ?Võlur Ozi? taolisest muinasloost.

Ameerika kodupubliku silmis on filmi terrorisõja-sentimendil tõenäoliselt omajagu lööki, ent ei saa jätta märkimata, et kõrvaltvaataja positsioonilt kisub just see faktor filmi juures õõvastavaks ? kui arvesse võtta, et kogu filmis ei tehta vähimatki katset tulnukate tegevuses mingeid mõistuslikke motiive näha. Wellsilt laenatud ?mitteinimeste? teenitud hävingu üle triumfeeriv lõppsõna omandab selles valguses eriti võika kõla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht