Digikultuuriaasta pisikesed säravad pärlid

Ühe minuti filmides on kujutatud pigem digikultuuri kui pandeemiat: kahes kolmandikus filmides näeb virtuaalmaailma peegeldust ja kolmandas isolatsiooniaja oma.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Lühifilmid „Tähistaevas“, „Leping“, „Kuidas muru kasvab“, „Rattas“, „Pesupäev“, „Aadam“, „Õppevideo“, „Punane raamat“, „Disko“, „Taevas, tule appi“, „Ninja kaksikud teisest dimensioonist“, „Kevad“, „Mälestuspäev“, „Ikoonid ekraanil“ ja „Surmatants“ Jupiteri netiplatvormil jupiter.err.ee.

Kõigi projektide, ettevõtmiste ja tegemiste seast Eesti pinnal on raske leida mõnd, mis oleks oma aega nõnda kohane saanud kui digikultuuriaasta. Koroonapandeemia ja isolatsiooni tõttu on see olnud digikultuuriaasta kõigile! Isegi neile, kes meie rahvusraamatukogu, muinsuskaitseameti, rahvusringhäälingu ja filmi instituudi algatatud teema-aastast teadlikud pole olnud. Vaikselt lõpu poole triiviv projekt on olnud mitmeti sündmusrikas. Mainin siinkohal vaid mõnda edukat ettevõtmist: sündinud on Jupiter, Eesti oma Netflix, mäluasutustele on antud digiteerimiseks hoogu juurde ja Veljo Tormis on saanud oma digikeskuse. Digikultuuriaasta projekt pole vaid vanu loorbereid lõiganud ja ümber istutanud, vaid ka uusi kasvama panna.

Kohanemisvõime on voorus, mille kandjaks oligi aprillikuus välja kuulutatud üheminutiliste filmide võistlus. Pandeemia tõttu aia taha läinud esilinastuste, tootmiskavade ja filmivõtete taustal sündinud projekt andis filmitegijatele võimaluse ennast keerulisel ajal mingilgi viisil realiseerida. Võistlustingimused olid küllaltki vabad: ülilühike formaat, professionaalne teostus ja autori kohta vähemalt üks filmialane märge Eesti filmi andmebaasis. Laekus 115 anonüümset ideekavandit, mille hulgast 15 valitut said endale täieliku rahastuse tingimusel, et filmid jäävad vabavaraks. Igati väärika ettevõtmise viljade esmaesitlus toimus juba 3. juulil Eesti filmi suvepeol. Praegu on filmid kõigile huvilistele tasuta vaadata riigi parima voogedastusteenuse Jupiteri vahendusel.

Filmides on kujutatud pigem digikultuuri kui pandeemiat: kahes kolmandikus näeme virtuaalmaailma peegeldust ja kolmandas isolatsiooniaja oma, mõlemat nii heas kui halvas, koomilises ja nukras. Kuigi temaatiliselt on neis ühist, pole erinevate tegijate, lahenduste, lähenemiste ja pildikeele tõttu nende koos arvustamine mõttekas. Kui tõesti tuleb relva (või toimetaja) ähvardusel anda mingisugune koguhinnang siis oleks „Soovitan. Kõigile on midagi. Pärlid“ asjakohane.

Ühe vitsaga löömise asemel pakun siinkohal välja filmide formaadile väärilise lühitutvustuse. Filmide pikkus on üks minut ja kui leiad mahti see läbi lugeda, pole sul tegelikult vabandust jätta pilk peale viskamata sellele popurriile.

„Tähistaevas“ (rež Katrin Tegova). Üks keerulisemaid asju, mida lühiformaadis luua ja kinnistada, on atmosfäär ning just sellega on saadud „Tähistaevas“ hiilgavalt hakkama. Filmike tõmbab vaataja endaga kaasa lapselikku seiklusõhinasse ja teeb seda edukamalt kui näiteks „Kääbiku“* ekraniseering. Lühiteose lõppu torgatud puänt toimib vaatajat ergutavalt, aga ka pitserina kootud meeleolule.

„Leping“ (rež Ave Taavet). Ainsas animatsioonis näidatakse rahvusidentiteedi digiteerumise tahku „Saatan ristteel“ motiivi kaudu. Totaalne digiteerumine kipub tänapäeva poliitilises diskursuses tagaplaanile jääma, kuid seda on rumal alahinnata. Küsimus, kuidas õnnestub Kaval-Antsul ka digiajastul saatana käest plehku pääseda, võiks panna folkloristi kukalt kratsima.

„Kuidas muru kasvab“ (rež Anti Naulainen). Kiirustamise asemel võetakse ses filmis looduse kevadise tärkamise taustal aeg meeldivalt maha. Ühe aegvõttena üles ehitatud natüürmort taaselustab – seejuures suuresti vaimustava mis en place’i tõttu – seisva, ühtlasi lõputult veniva aja kogemuse. Film taaselustab isolatsioonireaalsuse helgeima osa, tunde, et aeg voolab sinu ümber, mitte sina ei tuhise läbi aja.

„Rattas“ (rež Urmas Reisberg). Seevastu „Rattas“ toob läbi aja tuhisemise tunde vaataja ette tragikoomilise prisma kaudu. Filmis kujutatud pöörane elutempo on miski, mida aitas jällegi teadvustada koroonaaeg. Iseasi, kas mõistmine on kaasa toonud ka mingi muutuse rööprähklemises. Eriti tasub filmi juures kiita tegijate kavalust isolatsiooni tõttu inimtühja Tartu kasutamisel.

„Pesupäev“ ja „Aadam“ (rež Jaan Tootsen). Kõigist filmitegijatest õnnestus ainult Jaan Tootsenil projekti raames teha kaks teost. Seda põhjusega. Mõlemad Tootseni filmid on tundliku kaameratöö, subjektikäsitluse ja õhustiku tabamise musternäide, neid võiks häbenemata esitada videokunstiteostena mõnel impressionistide näitusel. Kui otsida paslikku partnerit, võib esimese filmi panna Brethe Morisot’ ja teise mõne ühiskonnakriitilisusest vabama Manet’ kõrvale. Imelised väikesed teosed, millele jääb soovida vaid pikka iga.

„Õppevideo“ (rež Kristin Kalamees). Kuigi argipoeesia on olnud mitme filmitegija eesmärk, on Kalamees selle saavutamisel erandlikult edukas. Ta on loobunud püüdlusest mängida olukord välja luulelise tasandi esiletoomisega ja esitanud selle asemel situatsiooni iseenesliku poeesia. Ekraanil last magama kussutava isaga, kes naiselt telefonitsi õpetust saab, kangastub argipäeva südantsoojendav kaunidus.

„Punane raamat“ (rež Edina Csüllög). Ses filmis on juttu samanimelise raamatu nimiteemast, ohustatud ja hävinud liikidest kurva tõdemuse toel, et millegi puudumist on kergem märgata kui olemasolu. Vaataja surutakse mehaanilise kaameratööga külma ja kiretusse perspektiivi, mis on idee päralejõudmiseks õõvastavalt edukas. Hea inspiratsiooniallikas kõigile, kel on tarvis pidada mõttevahetust mõne metsandus­ärimehega.

„Disko“ (rež. Jaak Kilmi). Film pakub vastuse küsimusele, kuidas töötab dokumentaalfilm, millest on välja lõigatud kõik peale ühe tuumikkaadri. Vastus on, et paremini kui nii mõnigi täispikk dokk. Üheainsa kaadriga üles võetud film jutustab publikule koroonapandeemiaga ettevõtjatele osaks saanud trööstitusest, keerukustest ja, hambad risti, ellujäämisest, seejuures neid kordagi teoses endas otseselt puudutamata.

„Taevas, tule appi“ (rež Meelis Muhu). Teine dokumentaalfilmidest on sarnaselt esimesega tõestus, et vähem on rohkem. Koroonapandeemia ajal lennukiga Eestit õnnistanud õigeusu preestreid kujutavat filmi on õnnistatud ülitugeva kaameratöö ja ökonoomse montaažiga. Seetõttu on teema saanud pasliku tooni ja film on hiilgav näide dokumentalistikast ülima rafineerituse astmel. Julgen väita, et tegu on dokumentalistika kui sellise kvintessentsiga.

„Ninja kaksikud teisest dimensioonist“ (rež Raul Esko, Romet Esko). Eesti filmitegijad on olnud absurdihuumori kasutamisel juba aastaid äärmiselt efektiivsed, sestap üllatas, et sürrealistlikku mängulisust kohtab ainult selles teoses. See Ninja kaksikute sketš ei mõjuks kohatult ka piimareklaamina mõnes interplanetaarses kaabeltelevisioonis.

„Kevad“ (rež Andres Keil ja Madis Reimund). Muusikalise taustaga kokkusobivuse poolest pole kõnealuste filmide seas vist „Kevadele“ võrdset. Pahade seemnete räpase kidrakäigu taustal sõidavad poiss ja tüdruk kesk kevadet ratastega. Rattasõitu sõidab äkitselt sisse reaalsus, millest saavad kibeda naljatuse kujul aru aga ainult vaatajad ja filmi saatemuusika. Siin mängitakse peenelt välja koroona põhjustatud kriisi aegse suhtedünaamika irooniline reaalsus.

„Mälestuspäev“ (rež Andres Tuisk). Pelgalt minuti jooksul on pandud vaataja endale esitama hulka ebamugavaid küsimusi nii mälestamiskultuuri, meie enda mälujälgede kui ka kaotusvalu kaubastamise kohta. Tegu on hea võllanaljaga, mida saatev naer markeerib pigem siirast ebamugavust. Teisisõnu, kvaliteetne must huumor!

„Ikoonid ekraanil“ (rež Sander Lebrecht). Pisike loodussaadete paroodia toob meid arvutiekraanile, kus elavad suure kursori toiduahelas ikoonid, kes elavad ja surevad ekraanilooduse imelises ringis. Teos on oma teostuses ja naljas ühtlasi meelelahutuslik, mis on paras kunsttükk, kuna tegu on suuresti staatilise pildiga ekraanil. Pildiruumi elustamise eest tuleb peale professionaalse pealelugeja kiita ka läbimõeldud ja nüansirikast helikujundust.

„Surmatants“ (rež Andres Tenusaar ja Andrus Laansalu). Mis siis, kui Suur Pauk oleks üks lihtne köhahoog ja kõiksus poleks enamat kui kellegi nuusatusest jäänud plekk? Koroonapandeemia tõttu hittkujundiks saanud köhatusest saab filmis terve universumi nullpunkt. Potentsiaalse vaataja maksimaalseks intrigeerimiseks võin saladuskatte all öelda, et tekkivat universumit etendab akutrell, mille otsa on kinnitatud vettinud tuttmüts.

* „The Hobbit: An Unexpected Journey“, Peter Jackson, 2012.