Dokkidega paremasse homsesse

Ingibjörg Halldórsdóttir: „Üldiselt ma ei arva, et ma pean mõjutama inimeste mõtlemist, ma pean neile lihtsalt näitama teistsugust vaatenurka.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Islandi värske dokumentaalfilmide festivali Icedocs esimene aastakäik on nüüd ühel pool ja direktor Ingibjörg Halldórsdóttir võib minuga korraks rahulikult maha istuda, et üritusele tagasi vaadata. Avala olemise ja lahtise jutuga Ingibjörg on Icedocsi hing ja süda. Peab olema märkimisväärselt julgust ja pealehakkamist, et panna alus ühele tõesti omanäolisele festivalile.

Alustada uut festivali kohas nagu Akranes, endises kalurikülas, kus on 7500 elanikku, pole pealtnäha ehk kõige lootusrikkam idee. Kuidas selline plaan üldse tekkis?

Festivali algatajaid oli kokku kolm, mina nende hulgas, ja põhjendus on ehk veidi kummaline. Olin aastaid töötanud Reykjavíki rahvusvahelise filmifestivali meeskonnas väga erinevatel ametikohtadel – alustasin vabatahtlikuna, siis vastutasin piletimüügi eest, seejärel olin programmikoordinaator ja lõpetasin festivali produtsendina – ja mul on eredalt meeles hilisõhtud, kui seljataga oli 16tunnine tööpäev, olin üliväsinud, aga elukoht on Akranesis 40minutise autosõidu kaugusel ja enam ei olnud mingit soovi seda teekonda ette võtta. Seepärast mõtlesimegi, et teeks uue festivali oma kodulinnas Akranesis. Mu mõttekaaslane Hallur Örn Árnason pidas mind hulluks ja olin sunnitud temaga nõustuma. Festival pidi kindlasti toimuma suvel, sest Akranesis ei ole ühtki hotelli.

Mul oli ka arusaam, et silma jäämiseks peab festivalil olema pakkuda midagi omanäolist ja spetsiifilist. Tundus, et Islandi kaluriküla täidab seda eesmärki.

Kas sulle tundus siis, et Islandil on üks korralik dokifestival puudu?

Mis puutub Akranesi, siis siin pole eriti üldse kultuurisündmusi, see on üsna omaette paik. Ja ega Islandilgi olnud selget vajadust dokifestivali järele.

Mind on dokifestivali korraldades alati seganud üks asi. Näitame maailmaparanduslikke filme, aga põhiliselt tulevad neid vaatama mõttekaaslased. Äkki see dokimaailm on kõik üks hermeetiline mull?

Üldiselt ma ei arva, et ma pean mõtlemist mõjutama, pean lihtsalt näitama teistsugust vaatenurka. Valikut peab olema ilma seda peale surumata. Arvan, et siis hakatakse huvi tundma ja õpitakse meie seisukohti hindama. Tohutu suurt vaatajaskonda me ilmselt ei saavuta, sest oleme väga väike riik, aga usun, et ükskord saadakse aru, et ajame õiget asja.

Ingibjörg Halldórsdóttir

Stefán Karlsson

Ehk tuleb end lihtsalt muutustega ühte viia. On ju näiteks muutunud suhtumine karusnahkadesse …

Jah, usun, et aruteluks on nüüd pakutud mitu teemat. Meie tänavusest programmist kas või film „Valede vabrik“,1 mis räägib sellest, kuidas Venemaa trollivabrikus kogutakse infot, töödeldakse seda ja kasutatakse demokraatlike valimiste mõjutamiseks. Samal ajal on mu ühismeediavoog täis iseennast vanana, mis on tehtud #faceapp-funktsiooniga.2 Võib-olla aitab selle doki nägemine nende kahe vahel luua seoseid, olla ettevaatlikum ja vastu võidelda.

Kuidas sa kirjeldaksid mõne sõnaga Icedocsi programmi kontseptsiooni?

Otsustasime õige varakult, et iga­sugused fookused on ajast ja arust. Tahtsime näidata islandlastele dokumentalistika mitmekesisust. Teemaring on väga lai, samuti filmide laad. Dokk võib olla väga humoorikas või äärmiselt mõtlemapanev, või need kaks aspekti koos ükskõik millises kombinatsioonis. Usun, et dokumentalistikasse kiindutakse sellepärast, et lood on alati inimlikud ja inimestest. Lood, millega me saame samastuda või mis pakuvad meile kellegi teise vaatenurka.

Mis seisus on sinu arvates islandi dokumentalistika?

Raske küsimus. Islandi dokitegijate maastik õilmitseb, aga pole võimalust teha midagi suuremat. Rahaliselt on keeruline, tavaliselt tehakse filme üksi või sõpradega. Mõnikord võtab projekti arendamine aastaid. Enamiku uute filmide kallal on töötatud neli-viis aastat. See pole paha, kui selle pika aja vältel jälgitakse mõnd tegelaskuju, aga kui doki teema on päeva­kajaline, siis ei ole see just kõige parem.

Neil on vaja rohkem tuge ja mõni film võiks olla rohkem globaalsetel teema­del.

2010. aastal oli esimese Tallinna Docpointi populaarsemaid filme islandi film pealkirjaga „Dreamland“,3 mis on küll globaalsel teemal, loodusreostusest, ja tehtud korraliku eel­arvega. Kas selline film on Islandis siis ebatavaline?

Kindlasti. On väga üksikud dokid ja ka mängufilmid, millel on olnud suurejooneline eelarve. Islandi filmitööstus on tegutsemiseks karm valdkond.

Kas sinu arvates on piisavalt selliseid islandi dokke, mis tegeleksid sotsiaalselt teravate teemadega, nagu „Dreamland“ seda tegi?

Ei ole. Mul on juba mõnda aega tunne, et me kardame konflikti sattuda. Kardame reaktsiooni, kuna meie ühiskond on väga väike ja on äärmiselt keeruline olla millegi suhtes avalikult kriitiline. Enamik filmirahastusest tuleb valitsuselt ja seetõttu on raske olla kriitiline. Muidugi on dokke, kus jälgitakse mõnd ekstsentrikut või kedagi, kes on süsteemi vastu, aga rohkem võiks olla otseselt süsteemi ennast analüüsivaid filme. „Dreamland“ on kahjuks erand.

Kui sellised filmid tulema peaksid, kas nad leiaksid koha Icedocsi programmis?

Jaa, muidugi. Oleme jooksnud peaga vastu müüri, kuna meisse ei olnud usku, nii et meil on juba üsna ükskõik. Enda vastu tuleb igal juhul ausaks jääda.

Nüüd, mil esimene Icedocs on läbi – parajasti on viimane linastus –, siis milliseid järeldusi saate esimesest aastast teha ja kuhu te festivaliga üldse soovite jõuda?

Meil oli väga selge ettekujutus, mida me teha tahame ja selle ma ka laias laastus ära tegime. On vaja siit-sealt kohendada, aga põhiliselt seepärast, et ideid tuleb katsetada, selleks et näha, kas need viivad eesmärgile. Mulle endale on festival olnud edukas: teadsime algusest peale, et rahvusvahelised külalised on tähtsal kohal, sest nemad mõistavad meie püüdlusi kohalikest veidi paremini. Loodetavasti tulevad islandlased meiega rohkem kaasa. Oleme avatud kõigile ja kõigele.

Olen dokimaailmas kuulnud vastakaid arvamusi selle kohta, kas filmid peaksid festivalidel võistlema või mitte. Ka teil oli rahvusvaheline võistlusprogramm täiesti olemas.

Ka meil oli pikk vaidlus, kas teha võistlus või mitte. Algul me seda ei tahtnud, sest soovisime, et kõik oleksid festivalil võrdsed ja et me ei peaks tegelema mingi suure auhinnatseremooniaga. Ometi pidime tunnistama, et publikule on selles oma võlu ja mõistsime ka, et head tööd tunnustada pole paha.

Pealegi lisab see nähtavust nii filmidele kui ka festivalile. Aga ma ei tahaks seda teha vaid nähtavuse nimel. Meie auhindade üleandminegi leidis aset nii kiiresti kui võimalik.

Nähtavuse nimel festivale tehaksegi …

Jah, selline suhtumine ei meeldi mulle üldse. Aga rahastus sõltub tihti nähtavusest ja seda mängu tuleb kaasa mängida.

Icedocsi näide võiks inspireerida igaüht, kes tahab alustada midagi omanäolist ja pisut hullumeelset.

(Naerab.) See on sinu meelest hullumeelne? Ma olen käinud nii mõnelgi festivalil ja võtsime ehk veidi eeskuju oma partnerfestivalilt Makedox Makedoonias. Tahtsime teha nii, et kõik tunneksid end teretulnuna, oleksid koheldud võrdsena ja teeksid festivalil kõike koos. Seejuures ei pea olema suurejooneline või pidulik, vaid lihtsalt inimlik. Maailmas, kus on arvutid, nutitelefonid ja Marveli filmid, jääb minu meelest puudu inimlikust momendist, aga dokid tekitavad tundeid, mille tundmiseks meil muidu enam mahti ei ole.

Mida sa kogenud filmiprofessionaali ja värske festivalikorraldajana soovitad neile, kes tahaksid ka millegi selle­sarnasega alustada?

Varuge aega, tehke kodutöö korralikult ära, mõelge läbi iga viimanegi samm, mis juhtuma hakkab, ja valige hea meeskond.

1 „Løgnefabrikken“, Jakob Gottschau, Anton Breum, 2018.

2 #faceappi tulekule järgnes hetkeline paanika, kui avastati, et rakenduse looja asub Venemaal. Arwa Mahdawi võtab Guardianis info kokku ja järeldab, et kuigi Vene seos on ilmselt üle paisutatud, on #face­appi puhul siiski tegemist hoiatava juhtumiga sellest, kuidas ise oma privaatsfäär käest antakse. https://www.theguardian.com/commentisfree/2019/jul/18/faceapp-privacy-data-russians

3 „Draumalandið“, Þorfinnur Guðnason, Andri Snær Magnason, 2009.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht