Dokumentalistika tolm ja raha aastal 2022

Dokimaailma uus reaalsus: aastane festivali- ja kinolevi- ning seejärel telekanaliring on täielikult unustatud eilne maailm.

KAAREL KUURMAA

Dokumentalistikas algab filmiaasta „Sundance’i“ festivaliga jaanuari lõpus ja lõpeb Oscaritega järgmises märtsis. Veidi üle aasta kestab see vahemik märkamaks trende, suundumusi ja filme, mis selles allžanris enim esile tõusevad. „Sundance’il“ linastunud teosed teevad üldjuhul hea leviringi nii festivalidel kui ka auhindamistel. Hoiame pöidla pihus, et tänavu seal linastuv Lõuna-Eesti suitsusaunatraditsioonist rääkiv „Savvusanna sõsarad“1 kasutaks suurepärase hüppelaua rahvusvahelisse filmiilma parimal moel ära. Võib ju loota meeldejäävat läbimurdeaastat Eesti dokile, sest häid festivaliuudiseid võib tuua ka Liis Nimiku 16 mm filmilindile üles võetud poeetiline „Päikeseaeg“.

Mullu sai meil näha küll silmapaistvalt häid eesti dokke nagu „Vaino Vahingu päevaraamat“, „Machina Faust“ või „Kadunud isa“2, kuid need on mõeldud eelkõige kodupublikule. Rahvusvaheliselt oli tähelepanuväärsem Max Golomidovi „Yoyogi haiku“, mille esilinastusele Jihlavas suurt lendu pole aga järgnenud. Loodetud tähelepanuta jäi ka Marta Pulga juhitud globaalkollektiivne koroonakarantiini lühifilmide kogumik „Räägi ära“. Ju on veel liiga vara seda tüütut aega meenutada. Kokkuvõttes ühtki eesti dokki tugeval rahvusvahelisel festivalil ei linastunud, nii et sisuliselt Eestit pildil polnud ei kuskil ega ei kuidagi. 2023. aasta on alanud tunduvalt positiivsema noodiga, eriti meie väiksust arvestades.

Mis aga toimus laias ilmas? Loomulikult on alati üks teemasid loodushoid. „Kõik, mis hingab“3 alustas samuti „Sundance’ilt“. Lugu sisyphoslikku tööd tegevatest noormeestest, kes saastunud õhuga New Delhis linde päästavad, võitis sama programmi, kus praegu linastub „Savusanna sõsarad“, ning hiljem ka Cannes’i dokipreemia. Eelmise aasta „Sundance“ tõi teisigi hitte, nagu poliittriller „Navalnõi“ või kahe vulkanoloogi armastusest rääkiv „Armastuse tuli“4. Need kolm on ka suurimad Oscari favoriidid. Nende kõrval tõusis veel esile eksootiline, budistide ja moslemite usukonflikti keskel lapsi ilmale aitavatest Myanmari naistest rääkiv „Ämmaemandad“, soomlased said kavva mormooni noorte looga „Misjonärid“5. Hästi läks ka Sinead O’Connori portreel „Nothing Compares“ või omamoodi Ukraina teema sissejuhatuseks saanud lastekodulaste film „Kildudest maja“6 — neljas Oscari nominent.

„Berlinale“ pakkus pigem väikesi kunstipärle, nagu alaprogrammi „Kohtumised“ („Encounters“) võitnud „Mutzenbacher“, mis seab oskuslikult tänapäevasesse valgusesse möödunud sajandi alguse pornograafiateose „Ühe viini hoora elulugu“, või muinasjutulises Amazonases üleskasvamise lugu „Pastaza veed“7 lasteprogrammis „Generatsioon KPlus“.

Cannes’is lisandus aasta üks olulisemaid muusikadokumentaale, David Bowie spektaakel „Moonage Daydream“ ning jõuliselt lihasse, luusse ja sisikonda tungiv „De humani corporis fabrica“8, mis leidsid mõlemad tee kriitikute aastalõpu edetabelitesse. Peab aga siiski tõdema, et dokumentalistikas teeb tutimütsi-suusakuurordi „Sundance“ Cannes’i punase vaiba glamuurile endiselt mäekõrguselt ära. Cannes’i dokid kipuvad pigem unustusse vajuma ning natuke sama saatus saadab ka Veneetsia dokke. Sealt tuli küll üks aasta suuremaid dokiüllatusi, kui „Kõik see ilu ja verevalamine“9 võitis 79aastase festivali ajaloos alles teise dokina peaauhinna Kuldlõvi. „Kõik see ilu ja verevalamine“ on ka ainus arvestatav doki-Oscari kandidaat peale mainitud Sundance’i kolmiku.

„Armastuse tuli” on üks põhilisi Oscari-pretendente, eesti vaatajal on aga seda grandioosset ilu võimalik tõenäoliselt näha vaid teleekraanilt, mõne voogedastusplatvormi vahendusel.

 Kaader filmist

Teemadest. Loomulikult oli peaaegu kõigil festivalidel programmis midagi Ukrainat puudutavat. Nende hulgas sõjajubeduste tõttu väga kiirelt tehtud filme, nagu Cannes’i festivaliks valminud Ukrainas tapetud leeduka Mantas Kvedaravičiuse „Mariupolis 2“ (2022) ning aasta lõpus Amsterdamis IDFA-l esilinastunud „Kui kevad tuli Butšasse“ või lühifilmide programmi võitja „Kaugel“. Ilma sõjatagi väärib tähelepanu „Habras mälu“10 Odessa filmistuudio operaatorist, kelle mälestused Alzheimeri tõve tõttu kaovad. Võib kindel olla, et Ukraina on festivalidel fookuses jätkuvalt ka alanud aastal ning valusaid filme tuleb sealt veel kaua.

Vaieldamatu trendina on käes aeg, mil aastaid peetud soolise ebavõrdsuse vestlused on vilja kandmas ja sooline võrdsus on nüüd vist ka sisuliselt pärale jõudnud. Enam pole vajagi statistikat teha veendumaks, et naislavastajate filme on meesautorite omadega programmides sama palju, kui mitte rohkem. Kuid see ei tähenda, et poleks teisi vähemusi, kelle alaesindatusele kaamera ees või taga tähelepanu tõmmataks. Binaarse mees-naine ebavõrdsuse kõrval tõstavad pead palju komplekssemad võimuvertikaalid, kus orienteerumine võib võtta pea ringi käima. Tundub, et mittebinaarsusele osutavad, eesliidetega trans-, kväär- jne varustatud ning ka kolonialismiohvritest põlisrahvusi märkivad täpsustused autorite enese­tutvustuses või filmide teemana on praegu hõlbustav tegur festivalikavva jõudmisel ning abiks rohelise tule saamisel rahastusotsuste juures. Toimumas on keskealise valge heteromehe taandumine filmiväljalt ehk, nagu pihtis mulle humoorikalt üks väga tuntud meesdokumentalist, on tal sisuliselt võimatu saada raha filmile, mis räägib lihtsast valgest heteromehest, kes käib koeraga jalutamas. Selle protsessi sümboolseks näiteks võib tuua legendaarse Viktor Kossakovski, kes oli IDFA võistlusprogrammis küll kohal, aga seekord mitte lavastajana, vaid väikest beebit kussutava lapsehoidjana oma noore pruudi debüütfilmi esilinastusel. Filmi peategelane oli muidugi mõista üleinimlikult suuri tegusid tegev naissoost kangelane.

Kus siis seaduskuulelik Eesti resident kõiki neid filme näha saab? Dokkidele keskendunud Pärnu ja Matsalu festivalide ning „DocPoint Tallinna“ kõrval on aina suuremaks paisuva dokimahuga ka PÖFF, mis muidugi kinnitab selle filmiliigi tugevat kunstilist taset. Üksikud filmid jõuavad ka levisse, aga üldiselt on vastus sellele küsimusele järjest sagedamini „kuskil internetis“. Siit ka üks põhimõtteline ja silmanähtav vastasseis, kinod ja festivalid vs. voog­edastus­platvormid, nii et üks osa maailma dokkidest kaob suurelt linalt täiesti. Nii mõnedki (kahjuks tihti need kõige tuntumad) jõuavad kinno vaid valitud festivalil mõne linastusega ja edaspidi jätkavad lihtsalt ruudukesena mõne meediahiiglase platvormil. Meedia­hiidude strateegia tundub olevat lihtne: leida foorumitelt huvitavad projektid, need n-ö enda hõlma alla rahastada ja teha siis üksikute seanssidega esi­linastus mõnel suurfestivalil. Üle 3000 dokimaailma professionaaliga IDFA-l on enamik suurfilme ka kavas, aga kinniste erilinastustena ajakirjanikele ja akrediteeritutele, mitte piletiga publikule. Nii suures mahus suletud erilinastusi nägid minu silmad Amsterdamis esimest korda. Kui kuskilt tuleb mõni auhind, siis on tore ja saab keskenduda Oscari-kampaaniale. Kui Oscari lõhna kohe ei paista, võib filmi kiiresti platvormile täiteks paisata ja saab eluga edasi minna. Aastane festivali- ja kinolevi- ning seejärel tele­kanaliring on täielikult unustatud eilne maailm. Euroopa ja Ameerika lõhe (piirjoon on küll komplekssem) kasvab ning rahastuslõhe samuti. Dokke tehakse kas dokimaailma mõistes väga suure raha eest või peaaegu ilma rahata, peost suhu elatuvate autorite fanatismist. Kuna Euroopa riikide ring­häälingu rahakott inflatsiooni kärpetuultes kõhnub ja peataolek süveneb, siis tuleb doki­sõbral ülevaate saamiseks olla kiire ja leidlik, aga ka krediidivõimeline, et kümne platvormi kuumaksetega dokipärlid üles noppida. Kel krediidiga hästi, sellele võib lisaks „Armastuse tulele“ soovitada veel südamlikku ja nunnut kosmosedokki „Head ööd, Oppy“, USA vägede Afganistanist väljatõmbamist kajastavat „Taandumist“ või muusikadokki „Louis Armstrong. Black & Blues“11, mis jäävadki ilmselt aegade lõpuni vaid voogedastusplatvormil vaadatavaks, sest just meediahiiglased otsustavad, kes näeb mida, kus ja millal.

Eesti siin Kirde-Euroopa nurgakeses, mis pole õieti Põhjamaad ega Kesk-Euroopa, pole oma dokfilmidega rahvusvahelisel areenil suutnud millegi selgepiirilise ja äratuntavaga silma paista. Selles suures maailma doki­supis on meie toodang aeg-ajalt maitseaineks, aga sedagi mitte kõikidel söögikordadel. Seejuures näitavad meie noorte naislavastajate Anna Hintsi ja Liis Nimiku debüütfilmid, et meil ikka jagub mingeid seni tundmata veidraid nurgataguseid, millega eksootikast üleküllastatud filmiturgu veel üllatada.

1 „Savusanna sõsarad“, Anna Hints, 2023.

2 „Vaino Vahingu päevaraamat“, Rainer Sarnet, 2021; „Machina Faust“, Kaupo Kruusiauk, 2022; „Kadunud isa“, Maria Avdjuško, 2022.

3 „All that Breathes“, Shaunak Sen, 2022.

4 „Navalny“, Daniel Roher, 2022; „Fire of Love“, Sara Dosa, 2022.

5 „Midwives“, Hnin Ei Hlaing, 2022; „The Mission – Lähetyssaarnaajat“, Tania Anderson, 2022.

6 „Nothing Compares“, Kathryn Ferguson, 2022; „Будинок зі скалок“, Simon Lereng Wilmont, 2022.

7 „Mutzenbacher“, Ruth Beckermann, 2022; „Juunt Pastaza entsari“, Inês T. Alves, 2022.

8 „Moonage Daydream“, Brett Morgen, 2022; „De humani corporis fabrica“, Lucien Castaing-Taylor, Véréna Paravel, 2022.

9 „All the Beauty and the Bloodshed“, Laura Poitras, 2022.

10 „Коли в Бучу прийшла весна“, Marcus Lenz, Mila Tešajeva, 2022; „Away“, Ruslan Fedotov, 2022; „Крихка пам‘ять“, Ihor Ivanko, 2022.

11 „Good Night Oppy“, Ryan White, 2022; „Retrograde“, Matthew Heineman, 2022; „Louis Armstrong’s Black & Blues“, Sacha Jenkins, 2022.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht