Dracula imeb! (veidi)

Värske vampiirifilm „Renfield“ ei lenda kõrgelt, aga välja paistavad mitmete osakondade hoolsa töö tulemused, näitlejad näivad tundvat oma rollist rõõmu ning paar korda saab naerda ka.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Mängufilm „Renfield“ (USA 2023, 93 min), režissöör Chris McKay, stsenarist Ryan Ridley, operaator Mitchell Amundsen, helilooja Marco Beltrami. Osades Nicolas Cage, Nicholas Hoult, Akwafina, Shohreh Aghdashloo, Ben Schwartz jt.

„Renfieldi“ müüakse vaatajale geniaalselt lihtsa tõmbenumbriga: Nicolas Cage mängib Draculat, koomiliselt kahvatut, XIX sajandi libeda dändi garderoobi rokkivat, nahkhiirteks muutuvat ning muidu igapidi klassikalist Draculat. Äge värk – kes ei sooviks näha! Kahjuks ei suuda film aga rolli täielikult välja kanda, huumor ei ole tasakaalus märuliga ning teos küünitab vaevu olema enamat ajuvabaks tarbimiseks delegeeritud sisust.

Süžee toob meid New Orleansi, kus Dracula abiline Renfield (Nicholas Hoult) turgutab krahvi elule pärast järjekordset verist lahingut vampiiriküttide ja preestritega. Ohvrite otsingul satub Renfield kaassõltlase 12 sammu tugigruppi, mis sunnib truud teenrit ümber hindama oma suhet vampiiriga ning sellest vabanemist otsima. Lisaks võidab Renfield loo käigus patrullpolitseinik Rebecca (Awkwafina) südame ning agiteerib enda vastu kohaliku bandiidiperekonna. Mõlemad kõrvalliinid lahenevad sama ootuspäraselt nagu ülejäänud film. Happy end.

Vampiire on ikka kena vaadata

Etteaimatav süžee pole aga taak, millest üks vampiirifilm ei suudaks üle olla. Arvestades, kuivõrd hinnatakse õudusfilmide puhul just kõiksugu spetsiifilisi filmielemente ja osakondade üksiktöö vilju, on trafaretne stsenaarium tihtipeale vaatajale just mugav punkt, kust antud osiseid seirata. On rõõmustav, et „Renfieldi“ puhul hakkasid positiivselt silma õudusfilmides traditsiooniliselt kõrges hinnas aspektid, nagu grimm, lavakujundus ja valgustus. Filmi atmosfääri on loodud kohati suure hoole ja rõõmuga, nii et on, mida jälgida ja millega igavust peletada.

Seejuures ei käi jutt ainult Cage’i Dracula kostüümidest ja sellistest kõrgvampirismi atribuutidest nagu kirstud, hauakambrid ja tilkuvad küünlad. Dracula esineb siin igati korralikus klassikalises hollywoodlikus kastmes (igihaljatest detailidest on minu lemmikuks kõrge kraega nahast keep). Tema kõrval pakub aga samavõrd lõbu jälgida Houlti kehastatud Renfieldi ümber tekkivat esemelist ruumi, mida võiks võrrelda eneseabi ja realiseerimiskeskuse ristandiga (siinkohal on mu suur lemmik lollakas erksavärviline kampsun).

Seesugune kunstiline tähelepanu ei laiene küll kuigivõrd filmi kahest peategelasest kaugemale ning ülejäänud tegelaskonnas ei leia midagi eriliselt pilku kõditavat. Võib-olla on filmis saavutatud siin soovimatultki mõnus tasakaalupunkt, sest vähe on stseene, kus ei esineks kas Dracula või tema abiline, kes niikuinii vaataja tähelepanu endale haaravad. Üldiselt töötab valitud kujunduskeel enam-vähem edukalt. Kahju on küll sellest, et New Orleans, kus toimub filmi tegevus, mõjub anonüümselt ning asendatavalt. Lisaks sellele, et tegu on visuaalselt nõnda sümpaatse paigaga, on see linn ju üks voodoo suurtest keskustest. Olen pettunud, et filmis on jäänud nii sisuliselt kui ka visuaalselt kasutamata üks selle suurimaid tugevusi – linn, kus tegevus aset leiab.

Vägivalla mask

Kui liikuda tegevuspaikadelt tegelaste ja tegevuseni, hakkavad filmi õmblused juba kõvemini kärisema. Kuigi hetkel on „Renfield“ kohalikus kinolevis žanriliselt positsioneeritud kui „komöödia/õudus/fantaasia“, oleks paslikum määratlus „komöödia/märul“. Filmis ei möödu kümmet minutitki, ilma et toimuks järjekordne üle võlli keeratud ultravägivaldne kaklusstseen. Kui see ei tundu veidi kentsakas, lubage meenutada, et filmis üritatakse justkui jutustada lugu suhtesõltuvusest pääsemisest.

Märulistseenid ei riku ainult lugu, vaid solgivad ka tegelasi, eriti peategelast. Nimelt on mingil arusaamatul põhjusel otsustatud, et ka Renfield peab kaklema, kargama, hüppama ja jäsemeid otsast rebima nagu mõni superkangelane. Bram Stokeri „Draculas“ sõi Renfield vaimuhaiglas kössitades putukaid krahvi enda veretööde peegeldusena: suurepärane detail, et näidata teenrit nii maksimaalselt alandliku kui ka jälgina. Ent kui Renfield pistab omanimelises filmis suhu mõne putuka, hakkavad tema silmad kollaselt leekima, taustal käivitub anonüümseks jääv kahetuhandendate aastate pop-rock ning „hädine, nõrk ja otsustusvõimetu teener“ muutub äkitselt John Wicki nooremaks inglise nõbuks, kes tapab muretult ruumitäie inimesi. Tõtt-öelda polnud seesugust pastakast imetud väljavabandust superkangeluseks tarvis ning antud lahendus tekitab siiani natuke hämmeldust. Mutukas ex machina.

Märulit pole filmis ainult kohatult palju ja sobimatutes kohtades, vaid see on ka lahendatud kehva koreograafiaga ning ahastama ajavate eriefektidega. Kaadrid vahetuvad umbes iga kahe puute tagant, tehes keskendumise keeruliseks ning „tantsu“ jälgimise raskeks. Ning kuigi filmi vägivaldsuse aste toob kohati naeru suule, varjutab seda arutu – lausa võhiklik – otsus filmida kaadrid üles kunstverega, et järeltöötluses kaadrisse liitrite kaupa 3D-verd lisaks peale lahmida. Umbes nagu vahukooretorti peidetud silgud, rikub renderdatud veri kogu märuli maitse.

Liikudes suhtlusastmeid pidi rusikatest vestlemiseni, läheb film tänuväärselt talutavamaks. Mõned naljad teenisid ära isegi siira naeratuse. Kuigi lugu ise käis sissetallatud radu, paistis välja, et näitlejad olid rollisooritusele pühendunud ning pahatahtlikult ei tahaks siin kellegi puhul väljenduda. Eraldi tahan välja tuua Ben Schwartzi tühikargajast gängsteri, kes suutis oma näo- ja kehakeele kummise väljendusrikkusega täita suurepäraselt koomilise mölaka rolli.

Kesksete rollisoorituste osas pean endalegi üllatuseks asetama Draculast kõrgemale Nicholas Houlti Renfieldi. Kergelt kohmetu libakoolnu on mängitud tagasihoidlikult säravalt, sümpaatselt ning väljendusrikka kehakeele ja pilgumänguga. Tema esituses on mingi rafineerituse aste, mis jätab antud filmi kontekstis ebaproportsionaalselt suure eeltöö maigu. Hoult on Renfieldis täiuslikult (ja äärmiselt inglaslikult) tasakaalustanud nunnususe ja kõheduse, seda on lihtsalt rõõm kõrvalt jälgida. Tõtt-öelda meenus mulle kirjutades analoogiline rollisooritus ühes aastatetaguses filmis, kus noor neiu armub zombisse. Ning – üllatus!– kes teine mängib zombist peikat, kui mitte Nicholas Hoult. Milline vaimustav ametialane nišš!

Viimaks riburada pidi Nicolas Cage’i Draculani jõudes pean väljendama juba korduvalt läbi kostunud pettumust: roll ei hakka näitleja kaliibrile vastavalt tööle. Dracula on tihtipeale tihedalt kaadrisse surutud, ei saa kuigipalju ekraaniaega ning teda saab jälgida enamasti kaunis staatilistes poosides. Kivi võib siin heita nii režissööri kui ka näitleja kapsaaeda. Sellegipoolest paistab välja, et Cage naudib rolli, ning inimest lõbutsemas näha on alati tore. On küll kahju, et mees, kes on ise nimetanud oma näitlemismetoodikat uusšamanismiks või ka lääne kabukiks, teeb selles linateoses ennemini nägusid, kui suudab ette manada maski.

„Renfieldi“ suurim õnnetus on ennekõike hunnik mõttetut märulit. Filmi keskne eesmärk vaadata Dracula ja Renfieldi XIX sajandi dom-sub bromantikat tänapäevase lähisuhtevägivalla diskursuse kaudu mõjus briljantse võimalusena krahvi ajakohastada. Kahjuks vajub film aga samm-sammult aina sügavamale ja sügavamale klišeeliku vägivalla ja läbinähtavate süžeepöörete sohu, hakates lõpuks tüütama. Ometi paistavad välja mitmete osakondade hoolsa töö tulemused, näitlejad näivad tundvat oma rollist rõõmu ning paar korda saab naerda ka. Seega, võiks olla ka palju hullem!

„Renfieldi“ võib kinos rahumeeli vahele jätta (tundub täitsa mõnus teleka ees magama jääda). Ning kohe kindlasti on seal peidus üks hea joomismäng.