Ebaharilikkusest Burtoni moodi

RALF SAUTER

Mängufilm „Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele“ („Miss Peregine’s Home for Peculiar Children“, Inglismaa-USA-Belgia, 2016, 127 min), režissöör Tim Burton, stsenarist Jane Goldman, operaator Bruno Delbonnel, heliloojad Michael Higham ja Matthew Margeson. Põhineb Ransom Riggsi samanimelisel romaanil. Osades Eva Green, Asa Butterfield, Samuel L. Jackson, Rupert Everett, Judy Dench, Terence Stamp, Ella Purnell jt.

Hollywoodis toodetakse kasvava sagedusega kommertsfilme, mille kangelased käituvad kentsakalt või koguni hullumeelselt ega kavatsegi oma iseloomu pärast piinlikkust tunda. Käesolev aastagi pakub mitu näidet. Kevadel mürgeldas kinodes ropu suuga superkangelane Deadpool, kes mõjus kummastavalt oma külmaverelisuse ja nilbete naljadega. „Deadpooli“ režissöör Tim Miller on nimetanud ka meestegelastega flirtivat väärastunud löömameest panseksuaalseks. Teises tänavuses populaarses koomiksifilmis „Suitsiidisalk“¹ leiab sõge naispeategelane Harley Quinn kaootilise möllu käigus hetke, et tiimikaaslastele uhkelt kuulutada: „Meiesugused ei saa kunagi normaalseks.“ Suvine komöödia „Luurespetsid“² osutus magedaks, ent Dwayne Johnsoni mängitud karmi musklimehest salaagendi tegi meeldejäävaks siiras armastus ükssarvikute, Spice Girlsi ja „Kuueteistkümne küünla“³ vastu. Ja igasuguse häbitundeta söandan väita, et ma ei kohta üheski teises tänavuses filmis armastusväärsemat tegelast kui „Tondipüüdjate“ uusversioonis⁴ figureeriv insener Jillian Holtzmann, LGBT kogukonna poolehoiu võitnud superfriik, kelle teevad külgetõmbavaks nii tavatu riietus kui ka pealetükkiv veiderdamine. Rääkides ühes stseenis teatavast vidinast, kuulutab Holtzmann kolleegidele enesekindlalt: „Mina kasutanuks selle ehitamisel alumiiniumi …, aga ma olen ka napakas.“

Hollywoodi filmid on hakanud rõhutama, et lahe on olla teistsugune.

Visionäär Tim Burton on nüüdseks juba aastakümneid vändanud filme tegelastest, keda saab nimetada ebanormaalseks või teistsuguseks. Pole tähtsust, kas hullumeelse geeniuse mõõtu Burton portreteerib päriselt elanud isikut („Ed Wood“⁵) või jutustab melanhoolset fantaasiarohket muinasjuttu („Edward Käärkäsi“⁶). Burtoni visuaalselt väljapaistvate teoste keskmes on reeglina sügavalt ekstsentrilised kujud, kes on sulgunud omaenda turvalisse pentsikusse maailma, kuhu üritatakse meelitada ka vaatajad.

Kui „Edward Käärkäe“ nimitegelase saatus on traagiline – ta võetakse värviküllase väikelinna elanike poolt küll omaks, sest tal on suur süda ning oskus kasutada käte asemel olevaid hiiglaslikke kääre väga loominguliselt, kuid verevalamise kartuses ei saa ta käte vahel hoida oma armastatut –, siis kujutab Burtoni ootuspäraselt stiilne fantaasiafilm „Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele“ teistsugusena olemist positiivsemast küljest. Lugu räägib imetabastest jõnglastest, kes elavad Walesis, udusel Cairnholmi saarel asuvas lastekodus, mida juhib teotahteline Alma LeFay Peregrine (Eva Green). Peregrine’i hämmastav imevõime lubab hoida lapsi tsükliliselt korduvas 1943. aasta sügispäevas. Nendega liitub vanaisa jäetud mõistatust lahendada püüdev teismeline poiss Jake (Asa Butterfield), kes avastab endaski nii mõndagi ebaharilikku, ning tema ees on valik jätta seljataha senine tavaline elu.

Viimasel kümnendil keskpäraseid filme teinud Burton on Ransom Riggsi romaanis leidnud südamliku ja kaasakiskuva loo ning kasutab selle jutustamisel nagu ikka ekstravagantseid visuaalseid lahendusi, mis võluvad iga kirglikku filmisõpra. Raske on mitte vaimustuda stseenist, kus lastest vaikseim, Enoch (Finlay MacMillan) äratab maagiliselt ellu kaks groteskse välimusega nukku ning paneb nad laua peal verist duelli pidama, sest digitaalefektide asemel on kasutatud tänapäeval juba haruldast nukufilmitehnikat. Tegemist on selge austusavaldusega vendade Quayde ja Jan Švankmajeri loomingule. Filmi lõpus aset leidvas vaatemängulises madinas lööb seevastu kaasa armee luukeresid, kes tuletavad meelde varalahkunud eriefektivõluri Ray Harryhauseni vahvamad vigurid („Iasoni ja argonautide“⁷ võitlus sõjakate skelettide vastu). Burton ammutab jätkuvalt inspiratsiooni kohtadest, mis on sama ebaharilikud kui loo keskmesse asetatud imetabaste võimetega lapsed.

Olgu märgitud, et koletistest, koolnutest ja kehaosadest kubisev „Miss Peregrin“ ei ole kergemeelne laste­komejant ja mõjub vahepeal suisa õudusfilmina – lapsi ähvardavad pikad teravahambulised monstrumid pärineksid justkui Clive Barkeri loomest. Kuigi lapsed leiavad endas seikluse käigus vaprust ja tugevust, ei kulge lugu teab mis optimistlikult. Lõpplahendus mõjub küll sellevõrra liigutavamalt. Kuna nüüdisajal kohtab internetis sageli artikleid autistlike laste sotsialiseerumisraskustest koolis, tundub siinne temaatika tõeliselt ajakohane. Korraga mürgise ja veetlevana mõjuv preili Peregrin (Eva Green sobib sellistesse rollidesse perfektselt) äratab kohati isegi antipaatiat, kuna väidab end teadvat, milline elukorraldus on lastele kõige kasulikum, ent ei mõista, millist hingevalu põhjustab ühe päeva pidev kordumine. Õhku kontrollida suutev Emma Bloom (Ella Purnell) räägib Jake’ile salamisi, kuidas temal ja teistel ebaharilikel ei ole võimalik abielluda ja lapsi saada nagu tavalistel inimestel, ja kui Emma ja Jake külastavad kahekesi aastakümnete eest põhja läinud reisilaeva (üks filmi imetabasemaid stseene), siis otsustab Emma suudlemiseks sobival hetkel ettenägelikult eemale tõmbuda. Jake’i suhted Ameerikast Cairnholmile kaasa reisinud linnuvaatlejast isa Frankliniga (Chris O’Dowd) on viletsad. Kummastav on see, kuidas mees räägib filmi alguses pojale, et ta ei olnud oma isaga (Jake’i vanaisaga, kelle salapärane surm lööbki käima suure seikluse) kuigi lähedane, aga Jake’iga saarele jõudnuna eelistab ta temaga suhtlemise asemel õlut lakkuda ja telekast sporti vaadata. Jake’il avaneb võimalus veeta aega hämmastavate lastega, kes võtavad nooruki ruttu omaks ning vajavad tema abi võitluses deemonliku Barroni (Samuel L. Jackson) vastu. Väita, et „Miss Peregrin“ on Burtoni versioon „X-meestest“ („X-Men“) pole alusetu, sest stsenarist Jane Goldman on kirjutanud paar jagu ka sellele koomiksifilmide sarjale, mille keskmes on samuti erivõimetega ja ühe katuse all elavad kangelased.

Perekonnast, oma kummalisuse omaks võtmisest ning maailmas koha leidmisest rääkiva „Miss Peregrini“ lõppedes tundsin joovastusega, et nii süžeelises kui ka teostuslikus plaanis on tegemist Burtoni mõjuvaima ning kaalukaima filmiga üle väga pika aja. Ja mis kõige vahvam: seekord ei näe me ekraanil peletislikuks mäkerdatud sihverplaadiga Johnny Deppi küülikuid taga ajamas või muid infantiilseid koerustükke tegemas (Burtoni produtseeritud „Alice peeglitagusel maal“⁸ tuletas taas meelde, kui ebameeldiv on Depp hullu kübarsepa rollis). Nõmedast nõmedam „Öö varjud“⁹, Burtoni filmiversioon samanimelisest kultusseriaalist, kus Depp astus üles kretiinist vampiiri Barnabasina, jättis mulje, et režissöör on ühes peaosalisega kaotanud nii aru kui ka lootuse. „Miss Peregrini“ võtteplatsil kulistas Burton nähtavasti jälle potentsi parandavaid võlujooke ning leidis uut energiat, mille abiga tuua ekraanile üllatavalt tõsistes toonides muinasjutt. Tegemist ei ole suure tagasitulekuga, aga siiski õige sammuga.

1 „Suicide Squad“, David Ayer, 2016.

2 „Central Intelligence“, Rawson Marshall Thurber, 2016.

3 „Sixteen Candles“, John Hughes, 1984.

4 „Ghostbusters“, Paul Feig, 2016.

5 „Ed Wood“, Tim Burton, 1994.

6 „Edward Scissorhands“, Tim Burton, 1990.

7 „Jason and the Argonauts“, Don Chaffey, 1963.

8 „Alice Through the Looking Glass“, James Bobin, 2016.

9 „Dark Shadows“, Tim Burton, 2012.