Eesti elu kaks otsa

Mathura

Öine viinalaenutus Eestis ja eestlased kauges Siberis. „Eesti lugude” sari tähistab varsti oma kümnendat sünnipäeva. Selle aja vältel on see kujunenud üksjagu ulatuslikuks läbilõikeks eestimaalaste elust ja käekäigust. Positiivne pole selle juures mitte ainult see, et lugude temaatika varieerub (olgugi et sotsiaalne aktsent jääb), vaid et sarja tegemisse on kaasatud üksjagu erineva käekirja ja esteetikaga autoreid. Alljärgnevalt kõnelen kahest värskemast „Eesti loost”, mis mulle silma on jäänud. Dokumentaalfilm „Kümnest kümneni” (Pimik ja Kuukulgur, 2011, 29 min), filmi autorid Aleksandr Heifets, Madis Ligema, Jaak Kilmi, Sten Šeripov, Tarvo Schmeimann. „Kümnest kümneni” – nõnda on filmi tegijad Heifets-Ligema-Kilmi-Šeripov-Schmeimann pealkirjastanud loo „seaduslikust ebaseaduslikust” viinaärist, mida „alkoholilaenutuse” nime all Eestis aetakse. Teisisõnu sellal, kui seadus keelab õhtul kümnest hommikul kümneni alkoholi müüa, ei ole kellelgi keelatud oma viinapudelit öösel mõne teise inimese kätte laenule anda. Kui „laenuvõtja” järgmisel hommikul aga laenatud pudelit tagastada ei taha, jääb väljamakstud pandiraha laenajale ning tüli ei teki. Kas keegi on ka kunagi pudeli tagastanud, jääb igaühe enda arvata. „Ööviina” müüjad ise ütlevad, et võimalus selleks on inimesel alati olemas.

Seaduslikkus ja eetilisus

„Kümnest kümneni” on irooniline lugu, mille tegijad paistavad olevat tahtlikult absurdini viinud. Selles on ka jagu sarkasmi, ent kõik – või vähemalt kõik need, kelle esteetiline taluvuspiir alkoholiteema suhtes pole ülearu madal, saavad siiski hea suutäie naerda. Ent vaevalt on vaataja naerutamine olnud filmitegijate peamine eesmärk, sest nali on iseenesest küllalt kibe.

Millest see film tegelikult ikkagi räägib, jäigi mulle aga küsimuseks. Sest loo pealtnäha selge fookus teeb mitmel puhul kõrvalepõikeid, mis filmi lõppedes näivad hoopis kaalukamad kui küsimus, kes, kuidas ja miks „kümnest kümneni” viina müüb ja viina joob. Filmi väidetavale keskmele räägib vastu ka filmitegijate tajutav empaatia loo kesksete tegelaste, s.t viinamüüjate suhtes. Nimelt algab küll film tõdemusega, et Eestis on rahva säilimisele ohtlik alkoholitarbimise piir ületatud, ent filmis ei täheldanud ma ühtegi hetke, mil autorid oleksid olnud ilmselgelt kriitilised öösel alkoholiga mehkeldavate „ettevõtjate” suhtes. See, kas viinajoomine on halb või hea, ei ole siin mingi küsimus.

Pigem on siin kriitika all rahva suhe seadusega või täpsemini isegi seaduse suhe rahvaga. Viinamüügi võiks ses loos küllap vahetada ka hoopis mõne muu teema vastu – viinamüük on lihtsalt kõige markantsem näide –, ent küsimus, kas seadusel, mis soosib näpuga rea ajamist, on ka mingi inimlik mõte, jääks ikkagi õhku. Kõige mõtlemapanevamad on soomlasest ärikonsultandi Juhani Tammineni nõuanded noortele seaduslikkuse-seadusetuse piiril kõndijatele: ta ütleb, et nood tehkugi mitteametlik, ebaseaduslik äri. Reaalselt ei huvita seaduslikkus kedagi, s.t võimuesindajale pole seaduslikkus enam mitte eetiline, vaid puhtformaalne kategooria. Ja kui südametunnistus hakkab noori piinama, keeraku endalegi viinapudel lahti ja telligu litsid. Mida tahes ka sellisest soovitusest arvata (minu meelest on see tülgastav), tajun ma filmitegijate otsuses Tammineni mõtted filmi kaasata ometigi teatud ausust ühiskonna peegeldamisel. Kokkuvõttes on oluline mõista, et eetilisust ei ole võimalik juriidiliselt määratleda ja kindlasti mitte tekitada. Eetilisus on just nimelt iga inimese isiklik, sisemine valik. Võim, kes ise sellist valikut aga langetada ei suuda, ei peaks seda alati eeldama ka rahvalt, keda ta valitseb.

Ent ühes teiseski küsimuses pakub „Kümnest kümneni” mu meelest valulise peegelpildi eesti ühiskonnast. See puudutab dokumentaali peategelaste Jassi ja Arti motiive öise viinamüügiga alustamiseks. Tartu kõrgema kunstikooli lõpetanud skulptorid on silmitsi faktiga, nagu seda on suur hulk Eesti kunstiinimestest, et nende loometöö neid ära ei toida. Võib muidugi vaielda, kas kunstnik, kes oma taiesed pärast näitust minema viskab ettekäändel, et tal nendega rohkem midagi teha pole, on ikka tegelikult kunstnik, s.t keegi, kellele määratleb kõik muu tema missioon loojana. Võib-olla mitte. Pragmaatilisest seisukohast polegi siin vahet. Kui filmi lõpus näeme Arti Soomes lihttöölisena oma igapäevast leiba teenimas, võiks ju äsjase arstide protestide valguses küsida, kui palju kunsti-, kirjandus- ja muusikaharidusega inimesi ei tööta oma valitud erialal või on Eestit lahkunud põhjusel, et nad ei saa siin end oma „kutsetegevusega” ära elatada.

Mis „Kümnest kümneni” juures veidi forsseeritud tundub, on vaid see, et mõningad kohtumised tunduvad spetsiaalselt korraldatud. Raske oleks muidu ette kujutada, et althõlma viina müütavad noormehed pöörduksid tõsise näoga reklaamibüroosse, kus neile pakutakse 100 000-kroonist kampaaniat. Reklaamibüroo jääb siin naerualuseks, mis ilmselt ongi olnud taotlus, enne kui film jätkub lauluviisiga, kus ühele viisile põimuvad Koidula „Ema süda” ning üleskutse „Joome veel!”.

„Puhkus Siberis” (F-Seitse, 2011, 29 min), režissöör Liivo Niglas.

„Eesti lugude” diametraalselt teise serva jääb Liivo Niglase film „Puhkus Siberis”. Niglas, kelle filmikeel on palju pehmem ja vaatlevam kui eelmisel tiimil ning kes on oma fookuselt pigem antropoloogiline kui sotsiaalne, mahub „Eesti lugude” formaati kergete mööndustega. Filmi pooletunnine pikkus tingib veidi kiirema tempo kui Niglase filmidele muidu omane, jätab kaadritest näilise juhuslikkusse mulje, kuna need kõik ei jõua kogu oma konteksti ära jutustada. Ja siiski on tegu nauditava ja mitmekihilise filmilooga.

Inimese juurtest ja rahvuslikust identideedist

Lihtsalt öeldes on „Puhkus Siberis” lugu Siberist pärit eestlastest, kes nüüd, pärast pikki eemal oldud aastaid, puhkuse ajaks sugulastele Krasnojarski kraisse külla sõidavad. Filmis näidatakse perekond Kenzapeid, kes 1973. aastal Siberist Eestisse kolisid, aga pereisa kolis siit 1991. aastal taas kodukanti. Peategelane peretütar Anne Kenzap, nüüd kahe lapse ema, on vaikne ja tundeline inimene, tema meeleolu järgides on kogu lugu esitatud austusega, võib-olla isegi diskreetsusega Kenzapite suguvõsa suhtes. Pole intriige või teravusi – ja isegi kui neid oleks, ei köidaks need ilmselt Niglase tähelepanu.

Ent ühe konkreetse perekonna loost on selles filmis olulisem Eestist kauge eestlaste kogukonna kui sellise teadvustamine. Võib ju üsna kindlalt öelda, et meie riigi ja rahva kollektiivses teadvuses või ühiskondlikus enesemääratluses seda kogukonda lihtsalt ei eksisteeri, olgu pealegi, et nad kõnelevad sama keelt ja on seotud sama kultuuriga kui me ise. Nendegi lugu on kahtlemata eesti lugu. Veelgi huvitavam kui diasporaa teema on aga mu meelest universaalsem küsimus inimese juurtest, küsimus sellest, mis üldse on inimese juured. On nad riik või rahvas või keel või kultuur – või hoopis paik, maastik? Võib vaielda, kas Annes tärkav soov sõita pikemaks ajaks Siberisse oma vanemate kodukülla on pelgalt soojal südasuvel tärkav illusioon ja sentimentaalsus või on see siiski midagi enamat? Ja miks tahtis pereisa Jaan pärast Eestis veedetud kaht kümnendit ikkagi Siberisse tagasi kolida? Kas sellepärast, et talle vastloodud Eesti riik ei meeldinud? Või ehk hoopis sellepärast, et sünnikoht kutsus? Juttu nende valikute tagamaadest filmis ei tule, enda laadis hoidub Niglas tegelasi suunamast. Ent inimeste olekute põhjal on võimalik siiski üht-teist aimata.

Nimelt näib, et midagi on inimeses paratamatult seotud selle paigaga, selle maaga, kus ta on sündinud ja üles kasvanud – see on side, mida üheski teises kohas enamasti ei teki. Me oleme mõnes mõttes kõik oma lapsepõlvepaikade loodud, just seal tunneme end hoituna (ja olemegi seda) ja just seal suudame vajalikul hetkel kõige paremini taastuda ja eneses rahu leida. See pole mitte riigikord, mis annab „oma koha” äratundmise, ja nagu filmist selgub, pole see ka mitte keel või keele kodumaa. Selline tõdemus tundub mulle rahva identiteedist kõneldes aga pöördelise tähtsusega. Ühe paiga, ühe maastiku hävides hävib järelikult midagi ka sealse rahva enesemääratlemise ja enesekorrastamise võimes. Mida üheülbalisemad on maastikud, mille keskel rahvad ja inimesed üles kasvavad, seda eristumatumad on nad ka ise. Keskkond, mida me säilitame, säilitab meid – ja seda nii materiaalselt kui ka psüühiliselt.

Filmile „Puhkusele Siberis” tuleb kindlasti kasuks, et Niglas on Siberis ennegi üksjagu rännanud ning ka filminud. Tundmata ehk küll Ülem-Suetuki olustikku, näivad talle siiski tuttavad sealse maastiku valgused ja olekud.

Võib öelda, et professionaalses mõttes on mõlemad lood, nii „Puhkus Siberis” kui „Kümnest kümneni” hästi tehtud ning saavutavad oma eesmärgi. Need filmid toimivad. Nende omavaheline erinevus on aga kinnituseks, kui laias amplituudis leidub tegelikult seda, mida võiksime nimetada „eesti lugudeks”. Selliste lugude jätkuv jäädvustamine lubab meil küllap veidi paremini lahata oma aega ja ühiskonda, ent aitab ka talletada praegust Eestit tuleviku tarbeks. Ja mida ausamad need lood on (just filmitegijate siiruse poolest), seda rohkem on neil lootust kesta ka dokumentalistikana.