Ekskursioon Betti Alveri juurde

„Ilmauks on irvakil“ pakub nägemust Betti Alverist Alveri-uurija ja kunagise isikliku tuttava Enn Lillemetsa pilgu läbi.

AARE PILV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Dokumentaalfilm „Betti Alver. Ilmauks on irvakil” (Eesti 2020, 72 min), stsenarist-režissöör Enn Lillemets, operaator, montaažirežissöör ja produtsent Jaan Kolberg, toimetaja Viivi Luik, muusika Tuule Kann. Stuudio Navona.

Ega vajadust Betti Alverist kõneleva filmi järele pole ju vaja põhjendada. Eriline eheduse ja rafineerituse ühendus, mis Alveri luulet iseloomustab, elu ja luule peaaegu müüdisarnane seong, ometi ilma et Alver oleks oma luulevälist isikulegendi kuidagi kultiveerinud, meie luulekultuuri tipp ja paljudele tumedate aegade pidepunkt – kõige selle pärast on Alveri üha uuesti käsitlemine endastmõistetav. Ilma igasuguse paatose ja tagamõtteta võib öelda, et kui otsida eesti kultuurist loojaisiksust, kes väljendab pidevalt ohus oleva ja samas nii visa humanismi olemust kõige selgemalt ja sügavamalt nii oma loomingus kui eluhoiakutes, siis on Betti Alver kindlasti üks neist.

Nüüd on valminud Enn Lillemetsa film „Betti Alver. Ilmauks on irvakil“ – üle tunni kestev rännak Betti Alveri radadel. See „rännak radadel“ on mu meelest täiesti adekvaatne žanrimääratlus. Esiteks selle poolest, et film järgib teatavaid kindlaid konventsioone – see on omaette liik filme, teatav audiovisuaalne vaste kirjaniku elu- ja loomeloolisele monograafiale; teiseks selle poolest, et suur osa filmist ongi üles ehitatud otseses mõttes ekskursioonina: käiakse tähelepanuväärsetes kohtades ning räägitakse kohtadega seotud kultuuriloolisi seiku. Mul endal on olnud õnne käia ekskursioonidel koos Lillemetsaga ja tean, et ta on väga haarava jutu ja küllusliku kultuuriloolise eruditsiooniga rännukaaslane.

Õigupoolest annab see uus film võimaluse meenutada, et „Ilmauks on irvakil“ on juba kolmas Alverist tehtud film. Esimene oli Vallo Kepi „Üks pilk Betti Alverile“,1 mille stsenarist ja kaadritagune hääl on Paul-Eerik Rummo. See on 27minutiline sissevaade Alveri ellu ja loomingusse, valminud veel Alveri eluajal, kuid Alver ise loobus filmis osalemast (selle tõiga nentimisega film peaaegu et lõpebki, nii et filmist jääb teatav Alveri kättesaamatul kõrgusel asumise tunne, mis muidugi on osa Alveri-müüdist). See on poeetiliselt tihendatud ja kujundlik film, kohati vaid visuaaliga märksõnadele vihjav, korraga nii alverlikkuse kudedesse süüviv kui ka teatava distantsi pealt üldistav teos. Filmi iseloom tundub olevat Alverile kohaselt korraga tundlik ja jõuline. Sumera ja Pärdi (ja veel teiste – tiitrites pole heliloojaid märgitud) muusika, kaadrid tähistaevast ja virmalistest, Alveri elupaikadest läbisegi vanade fotodega, rongisõit Jõgevalt Tartusse ja tagasi, luulet lugemas Viiu Härmi ja Alveri enda hääl. Kõik on tegelikult väga lihtsalt kokku pandud, kuid mõjuv ja sisemiselt tark. Film on vaadatav ERRi netiarhiivis.

Teise filmi kättesaadavusega on kehvemad lood. Siinkirjutaja sai selle Tristan Priimäe lahkel abil Eesti Rahvusarhiivi filmiarhiivist, kus see spetsiaalselt meie palvel digiteeriti. See on Peep Puksi 1990. aastal Tallinnfilmis tehtud kolmveerandtunnine „Betti Alveriga“,2 mis koosneb suures osas intervjuukatketest paljude Alverit tundnud inimestega ning mida raamivad Kärt Tominga laul „Korallid Emajões“ ning kaadrid Alveri tühjaks jäänud korterist (õigupoolest võrsuski film algsest plaanist dokumenteerida Alveri eluase, kui oli selgunud, et sellest ei saa muuseumi – nagu kirjutab filmi omaaegses arvustuses Aivo Lõhmus3). Film on mustvalge, kuni finaalis muutub värviliseks; montaaž on tihe ja mõtestatud, keskendutakse Alverile sellisena, milline ta oli suhetes teiste inimestega. Üldtoon on rahulik ja vestluslik, kuid pingestatult tihke. Selle filmi suur väärtus on ka selles, et siin on jäädvustatud terve hulk kultuuriloos tähtsaid inimesi.

Lillemetsa film asub mingis mõttes kahe eelmise filmi vahepeal: ühest küljest koondab ta dokumentaalseid kilde ja kõnnib Alverist tühjaks jäänud kohtades nagu Puks, teisalt on selles üks selge jutustajaisik (Kepi filmis Rummo, siin Lillemets ise), samal ajal kui Puks jääb kaadri taha ning laseb jutustada teistel, temalt on vaid kaameratöö ja kompositsioon. Lillemetsa filmis on intervjueeritavaid vähe: Viivi Luik, Eeva Park ja Mats Traat.

Kolme filmi võrdlusest tuleb üht-teist huvitavat välja. Kõik kolm filmitegijat on käinud Pühastes – talus, kus Alver ja Talvik olid sõjapaos: nüüdsest filmist on näha, et talukoht on paremas seisukorras kui 30 aastat tagasi. Kui vanemates filmides süvendavad Pühaste kaadrid kaduvikumeeleolu, siis nüüd on see lihtsalt üks ajaloolise tähtsusega koht. (See kehtib ka mõne muu paiga kohta, nt Alveri sünnikodu Jõgeval, mis Kepi filmis on mõnevõrra kulunud, nüüd aga muuseumina kenaks vuntsitud, või Alveri Pargi tänava kodu, kus ta Vidri Reinu tõlkis.)

Noore näitlejana, kes kehastab Betti Alveri kõnekust uue põlvkonna jaoks, esitab Alveri luulet filmis Saara Nüganen (paremal), kes käib kaasas osal Enn Lillemetsa käikudest.

Kaader filmist

Üks asi, mis on olemas nii Puksi kui Lillemetsa filmis, on Emajõkke visatud korallkee lugu (Rummo ja Kepi film vaid vihjab sellele Vorbuse raudteesillalt filmitud Emajõe kaadritega). See on ilus ja võimas lugu, mis on jäädvustatud Alveri viimase luulekogu nimiluuletuses. Hiline Alver, kes on saavutanud erilise klaari ja täpse lihtsuse, on sellesse teksti koondanud kogu inimliku õnne ja traagika, mida ta on ise kogenud ja millega on ka teistel võimalik samastuda. Luuletuse lõppsõnum on ju see, et kõik, mis elust järele jääb, on kunagi õnne jäävuse nimel ohverdatud kaelakee, isegi siis, kui see õnnetust ära ei hoidnud – puhas õnnesoov ise, mis kumab elu lõpuni tumedate vete põhjast. Sellesse luuletusse ja seda saatvasse legendi koguneb nagu kristalli kokku kõik see, mis meid Alveri loomingus ja elukäigus puudutab, ja sestap on ilmselt raske ette kujutada Alveri-käsitlust, mis kas või korraks Vorbuse sillale ei põika. Lillemetsa filmis kuuleme seda lugu esimest korda Alveri enda jutustatuna.

Puksi ja Lillemetsa filmi ühendab ka see, et siin on noor(ed) näitleja(d), kes kehastavad Alveri kõnekust uue põlvkonna jaoks. Lillemetsa filmis on selleks Saara Nüganen, kes esitab Alveri luulet ning käib kaasas osal Lillemetsa käikudest. Puksi filmis on lisaks Kärt Tominga laulule veel Jaan Tätte ja Terje Rinne, kes kõnelevad oma kokkupuutest poetessiga (Tätte esitab ka ühe laulu).

Lillemetsa film kasutab ka kroonikakaadreid Alveri juubelist ning salvestisi Alveri enda luulelugemistega – selles osas kordab ta Rummo ja Kepi filmi, kus need asendasid luuletaja otsest kohalolu. Ühisjooneks Rummo-Kepi filmiga on ka tähistaevas maiste raskuste kontrastina, mida siin kasutatakse Ott Kangilaski „Tähetunni“ kujundusest võetuna.

Enn Lillemets Alveri-filmi jutustajana on väga õigustatud: ta tundis Alverit isiklikult ja on Alveri elu- ja loomelooga põhjalikult tegelnud. Koos Kristi Metstega on ta 2007. aastal koostanud kogumiku „Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks“, mis on üks väga sümpaatne raamat: sisult on tegu Betti Alveri elulooga, kuid see pole kokku kirjutatud, vaid kompileeritud dokumentidest ja sekundaartekstidest, nii et lugeja saab narratiivi nende põhjal ise kokku panna. (Ka filmis on see raamat ekskursioonile kaasa võetud.)

Enn Lillemets ise on muidugi fenomen – kõndiv kultuurilugu, kehastunud kultuurimälu, ja tema isiksusest kumab tugevasti veel üks teatav vaimne õhustik ja sellele vastav inimtüüp, mis nüüdseks on suuresti minevikku vajunud. See on maailm, kus valitseb puhas ja idealistlik, peaaegu religioosne vaimupreesterluse printsiip ning keeldumine järele andmast olupoliitilistele piirangutele (ja mille hiliseim väljendus oli ehk 1990ndail tegutsenud Tartu Lasteteater, mille tegemistes Lillemets samuti osales). See on teatav traditsiooniustavus ilma suretava alalhoidlikkuseta. Ma vaatan Lillemetsa kõndimas sügiseses Tartus ja näitamas Alveri elupaiku ning mulle kangastub see üks vaimsus, mida ma kujutlen 1970ndate aastate Tartusse, kus noortel oli veel võimalus puutuda kokku sõjaeelse Tartu intellektuaalse elutundega, mis oli sõjast ja repressioonidest rikkumatuna läbi kantud. Mulle näib, et selle filmi suurim väärtus ongi selles, et ühtlasi on ta Enn Lillemetsa portree, küll ühe kindla teema kaudu, kuid ometi nii, et tema hoiakute põhituum on välja joonistunud.

Kompositsioonilt jättis film natuke õhku hajuva mulje – jäi tunne, et räägiti paljust, kuid pärale ei jõutudki. Seda päralejõudmatust on ka sihilikult rõhutatud, jutustades enne lõpuluuletust loo, mis lõpeb saladuse, mõistatusega (ikkagi mis tekste käis Alver Petersoni ausamba juures päev pärast selle avamist üksi lugemas?) – tähendab, filmi tegijad on sellest muljest teadlikud olnud või lausa seda kavatsenud. Muidugi on see kooskõlas Lillemetsa enda asendiga oma materjali suhtes – ega ta ei tõuse selle kohale, ei ammenda seda, küll aga ujub selles nagu kala vees. Seda teatavat ebareljeefsust ja ujuvust võib pidada filmi puuduseks, aga ka käsitlus­viisi ja käsitleja eripäraks. Siin on teatavat alandlikku jüngerlikkust, aga Lillemetsas on piisavalt sisemist väärikust, et see ei muutuks piinlikuks. See on kontrastne Rummo ja Kepi filmiga, kus pakutakse väga selgesti kunstiliselt tihendatud kontsentraat Rummo (ja Kepi) autonoomsest Alveri-nägemusest, mis ometi ei lähe liiga pealetükkivaks.

Kolme filmi võrdluses tundub, et Lillemetsa film on neist kõige rikkama ja sujuvama pildikeelega nii kasutatud fotomaterjali kui ka Jaan Kolbergi kaamera­töö poolest (huvitavalt on kasutatud nii droonikaamera kui steadycam’i võimalusi, mis kohati jätavad mulje, et ka filmi salvestav silm ujub ja hõljub Lillemetsaga kaasa, kui et vaatleb neutraalselt).

Õigupoolest alveroloogiasse see film väga palju põhimõtteliselt uut ei lisanud, kuigi asetas rõhkusid sinna, kuhu neid tavaliselt ei panda (nt suhtlus Minni Nurmega ning käigud koos temaga Viljandis ja Lõhaveres, või suhtlus August Sangaga). Minule oli täiesti uus lisandus „Alveri-mütoloogiasse“ nartsissiväli, mida Alver vaatamas käis – väga ilus leid, millega filmi raamistada. Palju, millest filmis räägitakse, on Alveri-tundjatele laias laastus teada. Küllap aga võib see nooremas põlvkonnas tekitada huvi Alveri loomingu ja erilise elusaatuse vastu. See film on vajalik teadaoleva meeldetuletusena, ja on hea, et seda pole tehtud pelgalt faktoloogilisel, vaid mingil peaaegu vistseraalsel elutundelisel tasandil, mida Lillemets suurepäraselt kehastab. Seepärast tasub seda filmi kindlasti vaadata, sest ainult film (või isiklik kokkupuude Lillemetsaga) suudab seda edasi anda.

Lootes, et ka Puksi film muutub peagi jälle huvilistele vabalt ligipääsetavaks, saab ainult rõõmustada, et meil on nüüd Alverist tervelt kolm erilaadset liikuvat pilti – kõik nad täiendavad üksteist. Rummo ja Kepi film on kunsti­pärane austusavaldus veel elavale poetessile, Puksi film järelehüüe ja meenutused äsja lahkunust ning Lillemetsa film pakub vaadet, mis on aja jooksul settinud, kuid mitte kaugenenud. Üks on igal juhul kindel – tänu Lillemetsa vahendavale isikule jõuab Alveri-müüt meieni ikka veel elava ja liigutavana, mitte monumendiks kivistununa.

1 „Üks pilk Betti Alverile“, Vallo Kepp, 1988.

2 „Betti Alveriga“, Peep Puks, 1990.

3 Aivo Lõhmus. Juhustest sündinud filmid. – Teater. Muusika. Kino, nr 4, 1991, lk 57–59.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht