Elu läbi punaste prillide

Dario Argento: „Muidugi on kõik mu filmid nagu mu oma lapsed – nad kõik on osa mu autobiograafiast. Ja lisaks on mõned lemmikud ka minu kirjutatud käsikirjad, kuigi ma ise neid lugusid ei lavastanud.“

MARINA RICHTER

Olles eelmisel aastal üle aastate vahele jätnud ühe maailma suurima filmifestivali (mõistlikel ja paranoilistel põhjustel), ruttasin ometi tagasi samasse linna (Veneetsiasse), et võtta osa Ca’ Foscari lühifilmifestivalist ja kohtuda ühe suurima filmilavastajaga, kes on paljuski kujundanud mu kiindumust žanrifilmidesse.

Viimati nägin Dario Argentot 2014. aastal, kui vaatasin Linzi filmifestivalil Crossing Europe kinosaali esimesest reast tema filmi „Dracula 3D“ (2012). Argento ilmus pärast filmi lavale, et vastata üsna heldelt küsimustele. Mulle jäi alatiseks meelde, kuidas see mees minust mõne meetri kaugusel mõjus häbelikuna ja peaaegu kartlikuna kesköise linastuse tohutu vaatajaskonna ees, ilmutamata kübetki kõrkust või eneseupitamist. Ta rääkis väga vaoshoitult ja aeglaselt, rõhutades iga mõtet, justkui oodates, et keegi tema jutu kirja paneb. Linzist jäi mulle veel aastateks meelde ka see, kuidas Dario rääkis loo kunagistest regulaarsetest kokkusaamistest George Romeroga, et juua kohvi (cappuccino’t, kui ma õigesti mäletan) ning rääkida „naistest ja ilmast“. Ja kuigi oleks huvitav teada, mida selles kontekstis võis tähendada „regulaarselt“, võttes arvesse nende nelja õudusžanrilegendi väga erinevaid elupaiku siin planeedil, tahaks kõige rohkem ikkagi kärbsena seinal vähemalt korra seda kohtumist pealt vaadata.

Peaaegu viimasel minutil anti mulle teada, et Argento ei tule siiski Veneetsiasse, kuna kardab uut koroonaviirust, mis on ka täitsa mõistetav. Sain selle asemel tema telefoninumbri julgustava instruktsiooniga „võtta talle kõne, kui aga aega saan, välja arvatud lõuna- ja õhtusöögiaegu“. Nüüd, kui mul on Dario Argento number telefonimällu salvestatud, kardan ma paaniliselt oma telefoni kaotamist. Kas ma saaksin selle kuidagi raamida ja oma elutoa seinale riputada? Mul on kiusatus see telefon igavesti alles hoida mingi seinainstallatsioonina, ekraanil igavesti vilkumas Argento number kogu oma hiilguses.

Peale selle, et olin neljasilmakõnelusest Dario Argentoga unistanud kogu oma elu, olin ka väga põnevil ta kahe tulevase projekti üle, millest räägiti igas fänniseltskonnas. Neil Gaimani koomiksi ekraniseering „Sandman“ Iggy Popiga nimiosas, ja tema neetud projekt „Päikeseprillid“ („Sunglasses“), mis oli juba mõnda aega täiesti maha kantud, aga tundub nüüd ikkagi materialiseeruvat Stacy Martiniga peaosas, heliloojateks Daft Punk.

Intervjuu toimus inglise keeles ja sellest oli palju nalja meile mõlemale („Itaallased ja inglise keel“). Osad asjad läksid kaotsi tõlkes ja osad kõne helikvaliteedi tõttu, eriti loomulikult täiesti rokkiv mõttevahetus, kus ingliskeelsete sõnade life ja wife sarnasuse tõttu vastas ta tõdemusele, et Harvey Keitel tegi filmis „Kaks kurja silma“¹ ühe oma elu rolli, sõnadega: „Ei, mu naine ei mänginud seal filmis.“.

Te olete hirmutamises meister, aga kas te ise ka midagi kardate?

Üks, mida ma igatahes ei karda, on õudusfilmid. Noorena otsisin midagi, mis täidaks mind entusiasmiga, ja kui ma avastasin õudusfilmid, oli see armastus esimesest silmapilgust. Mulle avaldas koheselt muljet, kui energiast pakatavad need olid. See olid pidusöök mu patusele meelele ja ma tõesti armastan žanrifilme. Nii et jah, ega ma ei karda neid küll. Tegelikkus on palju hirmsam. Poliitika on hirmus, inimesed ka. Covid-19 on hirmus.

Tobe Hooper kirjeldas teie filmide vaatamist kui tunnet, nagu upuksid maali sisse.

Ahaa, see oli küll temast väga kena (naerab). Tobe oli mu hea sõber. Me kohtusime mingil hetkel Los Angeleses – ma isegi ei mäleta, mis puhul – ja meist said üsna ruttu sõbrad. Ta oli nii hea režissöör, pea täis fantastilisi mõtteid. Aga see kõik tuli tema haridusest ja kaalutletusest. Enne filmilavastajaks saamist oli ta kolledžiprofessor ja tegi isegi oma esimese filmi koolisõprade abiga. Tobe oli äärmiselt kultuurne mees ja imeline inimene, kelle filmides oli sügavust. Tema surm oli suur kaotus.

Teie filmides on algusest peale olnud unikaalne esteetiline stiil. Lisaks tuntud „Dario punasele“ ehk teie kombele kasutada tihti punast värvi, räägitakse palju ka võimsatest pea maha raiumise stseenidest aknaklaasiga.

Raske öelda, mis värk mul nende akendega on. Mul on mingi tõmme siseruumide, sisekujunduse ja akende poole (kõhistab naerda). Kõnealused stseenid filmides „Suspiria“ (1977) and „Inferno“ (1980) olid inspireeritud Maria Bava teose „Veri ja must siid“² esteetikast, mis on üks olulisemaid giallo-žanri filme.

Isegi pärast Bava surma tundsin kiusatust naasta tema pärandi juurde. Need paar aastat, mis me koos töötasime, olid imelised, eriti „Inferno“ puhul, veidi enne tema surma 1980. aastal. Ta aitas mind filmi juures eriefektide, täpsemalt komposiitvõtetega, mis tulid ühtaegu nii teemalikud kui samas ka unikaalsed. Pärast tema surma tegin mõned korrad koostööd ta poja Lamberto Bavaga, kes oli mu filmi „Tenebrae“ (1982) juures režissööri esimene assistent. Kolm aastat hiljem produtseerisin tema teise filmi „Deemonid“³, mille kaasstsenaristiks olin samuti.

Kui teil palutaks tutvustada giallo-filme kellelegi, kes on sündinud 2000. aastal, siis kust te alustaksite?

Sõna otseses mõttes algusest, kronoloogiliselt otsast peale. Bava on loomulikult kohustuslik. Ma näitaksin neile ka kõiki omaenda filme. Samuti Fulci, Lenzi – kõiki teisi, kellest asi algas. Kõigepealt tuleb vaadates asjast aru saada ja alles siis saab filmidest rääkima hakata. Minu arvates tuleb üles ehitada teatud sorti mälu, „filmimälu“, vaatamise käigus tekkiv piisav kogemusepagas, et tekiksid seosed.

Te olete paljude filmimaailma suurkujudega koostööd teinud, aga kõige rohkem kõneainet on ehk pakkunud teie partnerlus George A. Romeroga.

George oli mu parim sõber. Me olime üksteisest väga sisse võetud. See sõprus algas kohtumisega ühel õhtusöögil New Yorgis. Omavahel rääkima hakates sai kohe selgeks, et oleme filmiküsimustes ühel lainel. Samal põhjusel kirjutasime koos ühe zombifilmi – „Surnute koidik“⁴. Ma olin seal ka üheks produtsentidest. Siis tegime veel ühe filmi nimega „Kaks kurja silma“. Meil oli ka muude projektide osas mõtteid, mis aga ei realiseerunud, kuna ta jäi haigeks ja suri. See oli katastroof. Tema lahkumine jättis suure haava.

Loos „Must kass“, mille te lavastasite koos Romeroga tehtud filmis „Kaks kurja silma“, teeb Harvey Keitel ühe oma karjääri parimatest osatäitmistest.

Ta on üks näitekunstihiiglasi. Koostöö temaga oli tõesti midagi erilist. Ta tunneb oma ametit ja on lihtsalt üks parimaid. Unikaalne. Ta on Actors Studio⁵ kasvandik, ja see oli tol ajal parim kool. Ma otsisin oma filmidesse alati Actors Studio näitlejaid. Oli suurepärane töötada koos selliste professionaalidega, võrratu kogemus.

Milline on teie lemmik kõigist neist filmidest, mille te teinud olete?

Seda on äärmiselt raske öelda. Ma olen neist nii paljudesse kiindunud. Ma tegin nii palju erinevaid filme, põhiliselt trillereid ja õudukaid, ja paljud neist on mulle väga südamelähedased. Õudukatest pean ehk „Suspiriat“ üheks oma parimaks, see on olnud ilmselgelt paljudele ka inspiratsiooniks. Ja trilleritest valiksin „Kristallsulgedega linnu“⁶. Mõlemat filmi oli mul väga mugav teha, ja kuigi ma olen end üldse oma filme tehes võrdlemisi kindlalt tundnud, on need kaks (nagu ka „Tenebrae“ ja „Sügavpunane“⁷) mulle väga erilised. Tegelikult, kui nüüd järele mõelda, soovin, et mind mäletataks „Ooperi“⁸ järgi, mis on minu arvates ka üks paremaid. See on üsna keerukas lugu, ja nende eriefektidega tegelemine oli veel lisaks paras väljakutse, isegi suurem kui käsikirja peen psühholoogia. Tol ajal ei saanud vigu digitaalselt parandada, sest sellist tehnikat polnud veel lihtsalt saadaval, nii et kõik eriefektidesse puutuv tehti käsitsi. Võttis ikka omajagu aega, et asjad paika saada. „Ooperi“ ülesvõtmine oli äärmiselt raske, aga see oli ja jääb üheks mu lemmikuks.

Muidugi on kõik mu filmid nagu mu oma lapsed – nad kõik on osa mu autobiograafiast. Ja lisaks on mõned lemmikud ka minu kirjutatud käsikirjad, kuigi ma ise neid lugusid ei lavastanud. Ma olen väga uhke, et kirjutasin Sergio Leone „Ükskord läänes“⁹ stsenaariumi koos Bernardo Bertolucciga. Me olime mõlemad väga noored, umbes 24. Selle stsenaariumi kirjutamine oli minu edasise karjääri seisukohalt murrangulise tähtsusega. Me olime Bertolucciga sõbrad juba enne seda, kui alustasime filmitööstuses, ja ka sama vanad. Käisime koos kinos ja rääkisime pärast linastust filmidest. See oli mulle arengu seisukohalt väga tähtis kogemus. Aga elu teeb ikka käänakuid ja mingil hetkel me ei suhelnud enam. Puutusime kokku alles siis, kui Bernardo võitis oma Hiina filmi¹⁰ eest Oscari. Hoiame siiamaani ühendust.

Teil oli plaanis filmida „Sandman“ Iggy Popiga peaosas. Mis sellest projektist sai?

„Sandmani“ kahjuks enam pole, sest selle filmiga oli seotud liiga palju produtsente. Igaühel neist oli oma ettekujutus sellest, milline see film peab tulema, olukord muutus väga segaseks ja lõpuks lihtsalt väljakannatamatuks. Sel põhjuselt otsustasin projektile kriipsu peale tõmmata. Mul pole ellu sellist kaost tarvis.

Aga õnneks tundub lõpuks elule ärkavat üks teine film – teie südameprojekt „Päikeseprillid“ (itaalia keelest tõlgitav ka kui „Mustad prillid“). Seda olete üritanud üles võtta juba aastakümneid.

Valmistusime võtteks möödunud aprillis, aga siis saabus pandeemia ja ma pidin plaanid tühistama. Loodan aga, et saame varsti jätkata, võib-olla isegi lähenevas aprillikuus. Praegu on kõik täiesti ettearvamatu, sest me ei tea, kuidas ja millal Covid-19 olukord laheneb. Hetkel (oktoobris 2020 – toim.) on kõik peatatud. Nagu üldse kõik suurproduktsioonid, sest nendega on seotud liiga palju probleeme alates kindlustusest ja lõpetades turvalisusega. Praegu saab teha ainult väikeseid filme. Seepärast loodangi, et olukord on aprillis palju parem.

Selle projekti sünd võttis nii kaua aega, et veel natuke oodata ei olegi halvim võimalik valik. See on mu tagasitulek trillerite juurde, mida ma olen juba ammu planeerinud. Ma ei suutnud neist lahti lasta.

Mil määral on teie suhe filmikunstiga ja publikuga teie esimesest filmist alates muutunud?

Ma tervitasin iga uut tehnoloogilist arengut uudishimuga ja mind pole muutused kunagi pelutanud. Otse vastupidi. Läksin alati muutustega kaasa ja püüdsin avastada uusi alasid. Ootasin kannatamatult tundmatusse vette hüppamist ja pole vist kunagi kartnud sellega kaasnevaid väljakutseid. Avastamine on mu eesmärk. Näiteks tegin „Dracula 3D“ kui eksperimendi, sest vaid sel moel, 3D-tehnikas, olin piisavalt asjast huvitatud, et seda lugu jutustada. Dracula ise ei huvitanud mind pooltki niivõrd (seda lugu on nii palju kordi üle räägitud), kui 3D-seikluse tulemus. Minus äratasid uudishimu tehnoloogilised võimalused, mitte ellu ärganud surnud. Ja nüüd, kui ma olen neid võimalusi korra proovinud ja neist teadlik, pole 3D mulle enam huvitav. Ma ei teeks eluski veel üht filmi selles tehnikas. Aja möödudes tahtsin katsetada uute teemadega ja otsida värsket inspiratsiooni. Nii et muutusi ma ei karda ja pigem ootan uusi hoovusi. Ma olen õnnelik, kui inimesed mu filme ükskõik mis viisil vaatavad. Praeguses olukorras võib enam kui kindel olla, et nad vaid striimivad neid. Ma ei suuda näiteks meenutada, millal ma viimati (selle koroona pärast) kinos käisin, aga filme vaatan ma endiselt kogu aeg, peaaegu iga päev. Tegelikult vaatan ma vahetpidamata midagi ja mitte ainult kinos. Ma isegi eelistan kodust vaatamist. Ja see on mu noorusega võrreldes meeletu muutus, lihtsalt seepärast, et ajad on erinevad. Varem ei soovinud ma olla kuskil mujal kui kinosaali pimeduses. Asja juurde jõudes: inimesed peaks mu filme vaatama, ükskõik millisel valitud viisil. Ma pole selles küsimuses kunagi konservatiivne olnud.

Rohkem kui aasta tagasi ilmutasite oma autobiograafia „Hirm“¹¹, mis üllatas detailse käsitlusega teie elust isegi neid, kes arvasid end teie kohta kõike teadvat. Te olite enne väga autobiograafia ilmumise vastu, mis pani teid meelt muutma?

Ma muutsin meelt, sest tahtsin asju kirjeldada täpselt sellistena, nagu need olid. Minu kohta on kirjutatud igasuguseid väljamõeldud lugusid, ja mu elu ja isiklike otsuste kohta on võimalik kokku lugeda kõikvõimalikku lollust. Raamatus räägin ma väga avameelselt oma lapsepõlvest ja kasvamisest, ja vanematest, kes mõlemad tegutsesid loomingulises vallas. Sellest, kui normaalne oli olla juba väikesena ümbritsetud kuulsustest, samuti depressioonist ja ängistusest. Seal on ka palju juttu mu kirest filmikunsti vastu, isiklikest ja professionaalsetest sidemetest. Ma tegin palju halba, sest ma polnud kaua aega õnnelik, aga selline on elu.

Tükk aega enne seda raamatut teati seda, kui kokkuhoidev oli ja on teie perekond, ka seoses teie filmitegemisega.

Lugu on selles, et mu isa oli produtsent ja ema fotograaf. Asia (tütar Asia Argento – toim.) on erijuhtum, sest tema seotus sündis väga kiiresti. Üks produtsent, kes oli mu sõber, valis ta väikesesse ossa Lamberto Bava filmis „Deemonid 2“¹². Filmi nähes mõistsin, et ta on hea näitleja. Ta oli väga noor ja kui ta otsustas minu produtseeritud filmide kõrvalosades kaasa lüüa, viis see järgmise loogilise sammuna esimese peaosani mu Ameerika produktsioonis „Trauma“¹³, mida filmiti Minneapolises. Ma olin väga õnnelik, et saan temaga koos töötada, kuna ta oli mu loominguga väga hästi tuttav. Ta oli mul nii palju aastaid kogu aeg võtetel kaasas olnud. Ta teadis, kuidas ma töötan, mõistis, mida ma tahan, ning me rääkisime stseenidest pärast võttepäeva lõppu. Me arutasime läbi detailid, kaalusime võimalikke muudatusi ja seda, kas miski on hea või mitte piisavalt. See oli nii võrratu kogemus. Me tegime koos viis filmi ja see teeb mind väga rõõmsaks.

Teie filme on seni produtseerinud vaid teie pereliikmed: teie ise, isa Salvatore või vend Claudio. Alles viimasel ajal on see olukord muutunud. Kas see tundub kummalisena?

Jah. Ma pole sellega harjunud, aga nagu ma enne ütlesin – väljakutsed võtan ma alati vastu!

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Two Evil Eyes“, Dario Argento, George A. Romero, 1990.

2 „6 donne per l‘assassino“, Mario Bava, 1964.

3 „Dèmoni“, Lamberto Bava, 1985.

4 „Dawn of the Dead“, George A. Romero, 1978.

5 Pikalt Lee Strasbergi juhitud legendaarne näitekunstistuudio New Yorgis, kus keskenduti sügavuti nn meetodnäitlemisele.

6 „L‘uccello dalle piume di cristallo“, Dario Argento, 1970.

7 „Profundo rosso“, Dario Argento, 1975.

8 „Opera“, Dario Argento, 1987.

9 „C‘era una volta il West“, Sergio Leone, 1968.

10 Argento mõtleb siin „Viimast keisrit“ („The Last Emperor“, Bernardo Bertolucci, 1987).

11 Dario Argento. Fear: The Autobiography. Fab Press Limited, 2019.

12 „Dèmoni 2… l‘incubo ritorna“, Lamberto Bava, 1986.

13 „Trauma“, Dario Argento, 1993.