Enamat kui lihtsalt proovisõit

Balti filmi- ja meediakoolis pärjati auhinnatseremoonial „Best of BFM 2023“ parimaid töid ja tegijaid enda hulgast.

LAURENCE BOYCE

Balti filmi-ja meediakooli filmide auhinnatseremoonia „Best of BFM 2023“ 8. VI. BOBga ehk Bobiga auhinnatud filme saab vaadata Elisa TVs, platvormil Elisa Stage ja Tallinna ülikooli Youtube’i kanalil.

Tudengilühikatele kleebitakse tihti tänamatult külge silt „katsetus enne päris filmi“. Kuigi selles tõdemuses on oma iva – oleks naiivne eirata seda, et lühivorm annab võimaluse eksperimenteerida ja oma oskusi lihvida –, visatakse lühifilmidele pilk peale, ilma neisse pikemalt süvenemata. Sellised tegijad nagu Triin Ruumet, Tanel Toom või Anna Hints võivad küll olla jõudnud täispikkade filmide maailma ja nende BFMis (Toomil Londoni tele- ja filmikoolis) tehtud lühifilmid võisid küll anda aimu edust, mis neid Eesti ja maailma filmiväljal ees ootab, aga need on ka iseenesest väärtuslikud.

Tänavu tähistati Bobide väljaandmise kümnendat aastapäeva ning auhinnatseremoonial puudutati põgusalt ka filmikooli ajalugu. Kui välja arvata naljatlevad vinjetid peategelase Bobiga, auhinna isikustatud kujuga, kes ilmus Eesti filmiajaloo eri sõlmpunktidesse, hoiduti nostalgiast ja keskenduti täielikult neile filmitegijatele, kelle lühifilmid avaldavad mõju just praegu ja kelle tööd kujundavad eeldatavasti siinset filmimaastikku edaspidi.

Kuna siin käsitletud filmide tegijad on alles oma karjääri alguses, on paras annus irooniat selles, et just Franz Malmsteni „Üle piiri“ (2022) on see film, mis sai sel õhtul kõige enam auhindu, võitis parima režissööri (Franz Malmsten), käsikirja (Marian Vridolin), näitleja (Jaan Rekkor) ja montaaži kategoorias (Kadri Ligi). Kuna Malmsten on prominentse näitlejaperekonna võsu, oleks ju lihtne kahtlustada otsustajaid tuntuse soosimises. Film kinnitab aga, et Malmsten on äärmiselt andekas lavastaja, kellel on silma peentele pisiasjadele ja oskust luua täiesti tajutavat õhustikku.

Filmi „Üle piiri“ sündmustik leiab aset Nõukogude ajal. Ühele kalamehele antakse ülesanne smugeldada vene perekond üle mere Soome. Teades, et missiooni õnnestumise võimalused on üsna kasinad, peab ta otsustama, kas lootus ja ausus on täielikult üksteist välistavad asjad. Malmsten on liikunud osavalt mineviku ja oleviku vahel: peategelane Jakob mõtiskleb Jaan Rekkori jõuliselt napis esituses (see tõi talle ka näitlejapreemia) teda painama jäänud minevikuhetkede üle, mil temas võitlesid moraalsus ja enesealalhoiuinstinkt. Siin on pildilist külmust, taevas on valget udu ja meri hall –kõik peegeldab protagonisti südames valitsevat tuimust. Kuigi nn põgenikunarratiivi on viimasel aastakümnel põhjalikult käsitletud (eriti lühifimiformaadis), tundub „Üle piiri“ valiku tõttu jutustada lugu märksa neutraalsema vaatleja rakursist ikkagi värske ja eluline, hoolimata mõningast rusuvusest.

Kuigi „Üle piiri“ oli ülekaalukalt õhtu võitja, läks põhiauhind parima filmi eest Raoul Kirsima filmile „(Ära) vaata“ (2022). Loos naisest, kes elab üksi ja hakkab vaikselt elu üle kontrolli kaotama, on malli võetud sellistelt eeskujudelt nagu Hitchcock, Polanski ja Lynch, segatud klassikalisi õudusfilmitroope psühholoogilise käsitluse ja eksistentsialistliku hirmuga. Oma karmi mustvalge pildikeelega suudab „(Ära) vaata“ tekitada vaatajas edukalt pinget ja ebamugavustunnet.

„(Ära) vaata“ edule vaatamata jäid žanrifilmidel (või žanriga seonduvatel filmidel) auhinnad enamasti saamata. Võib-olla on see märk endiselt maksvast kergest snobismist. Teresa Juksaare „Tiiu ja draakon“ (2022) on võrratult julge ja ere filmišokk: ta on laotanud ühiskondliku läbikäimise keeruka reeglistiku lahti satiiri ja sürrealistliku lõbuga. Vendade Eskode „Topelt turbo“ (2022) on süüdimatu märul koos kõigi Hollywoodi kassafilmide sujuvate nippidega, millest annavad tunnistust parima kunstnikutöö auhind Viktoria Martjanovale ja Eliisabet Merete Leppojale ning parima kõrvalosa preemia Erki Laurile vaimustavalt kurjaloomulise tegelase kujutamise eest. Kogu tehnilise pädevuse juures on välditud ohtu muutuda küüniliseks tegijate „visiitkaardiks“, sest film on kantud siirast žanrifilmide armastusest, hoolimata nende vigadest. „Topelt turbo“ kinnistab Eskode tulevikulootuse staatust ning süvendab tunnet, et eesti filmitegijad võivad läbi murda ka kommertsfilmi vallas.

Teoste hulka, mis oleksid samuti väärinud tunnustust, kuulub ka Alexandra Pärna „Kolhoosi miss“ (2022), kuigi, Kreete Kokovkinil õnnestus siiski pälvida parima helirežissööri tiitel. Nagu „Üle piiri“ puhul leiab ka „Kolhoosi missi“ tegevus aset Nõukogude ajal ning sellegi loo süžeekäike on varem palju kasutatud (väikelinna elu ja soov sealt põgeneda). Samuti on „Kolhoosi missis“ mängitud žanriklišeedega, jälgitud kaht tüdrukut, kelle teed sõpruse edenedes lahku lähevad. Õhustik on udune ja unistav, soojad värvid peegeldavad teismeea tihti nostalgiaga toonitud mälestusi. Aga siin on ka kurb allhoovus, mis viitab millelegi kaotsiläinule, ja film lõpeb sürrealistliku varjundiga. See on üks nutikas ja emotsionaalne teos.

Kahjuks jäi võiduta ka Lauri Elstelä „Võõrad“ (2022), mis on samuti üks õrn teos surnud poja korteris ringi tuustivast emast, kaaslasteks tütar ja väimees. Aegamisi paljastuvad tegevuse käigus pinged ja ujuvad pinnale saladused. Sel kammerlikul tükil on oma teatraalne toon, aga Elstelä on lisanud piisavalt kinematograafilist hoogu. Tulemus on haarav linateos, mida ilmestavad mõned erakordsed näitlejatööd.

Preemiatest tuli ilma jääda ka Silver Õuna kahel filmil „Peegel peeglis“ ja „Lapsemäng“ (mõlemad 2022). Esimeses uuritakse noore poisi ja joodikust naabri suhet, teine aga näitab, millised tagajärjed on sellel, kui poisil lubatakse ilma vanemliku järelevalveta puid raiuda. Kuigi kahel filmil on vormilisi erinevusi – „Peegel peeglis“ läheb mööda laiemat, sotsrealistlikku rada, „Lapsemängus“ on valitud peenem, satiirilisem lähenemine –,tõestab Õun end mõlemas lavastajana, kes suudab tänapäeva ühiskonna valupunktide uurimisel olla mänguline, aga ka teravalt kommenteeriv.

Kuigi mängu juhtisid mängufilmid, oleks vale jätta mainimata parima dokumentaalfilmi laureaat „Lavataguse Bardo“*. Maroš Pulščák on heitnud pilgu surnukuuritöötajate argipäeva: näeme neid surnukehi vedamas, et need siis lahtises kirstus vaatamiseks valmis panna. Ses filmis on kõrvutatud surmateematabu ja surnukuuritöö argisus. Kuigi filmis ei kohkutud tagasi selle ameti keeruliste külgede kujutamisest, ei mõju film hetkekski ekspluatatiivsena, vaid pigem meditatiivse ja julgustavana.

Tudengifilmidele seatakse tihti piiranguid, näiteks nõutakse kursustel, et film tuleb teha etteantud žanris või peavad mingid stseenid olema üles võetud kokkulepitud moel. Seetõttu võib juhtuda, et filmitegijad saavad kõiki võimalusi katsetada vaid haridussüsteemist väljaspool. Ometi pakkusid paljud 2023. aastal Bobi võitnud või nominatsiooniga tunnustatud filmid laia valiku vaatenurki ja lavastuslikke lähenemisviise, mis lubavad eesti filmile mitmekesist tulevikku. Paljud teosed mõjuvad terviklike töödena, mis suudavad ka rahvusvahelisel lühifilmiareenil enda eest väljas olla. Kuigi paljudes filmides on käsitletud juba kulunud teemasid, sealhulgas näiteks suurekssaamislood ja perekondlikke suhteid käsitlevad lood, ei ole tulemuseks väsinud klišeed. Küllap jätkavad Bobiga pärjatud oma kasvu- ja arenguteed nagu kõik noored kunstnikud, tähtede seis tundub uuele filmitegijate põlvkonnale igatahes soodne.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* „Backstage Bardo“, Maroš Pulščák, 2023.