Ettekujutus inimesest

„Mank“ on kogu näitetrupi säravate soorituste juures kummaliselt tundekauge film, mida saab imetleda emotsionaalselt investeerimata.

LAURENCE BOYCE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Mank“ (USA, 2020, 103 min), režissöör David Fincher, stsenarist Jack Fincher, operaator Erik Messerschmidt, heliloojad Trent Reznor ja Atticus Ross. Osades Gary Oldman, Amanda Seyfried, Lily Collins, Arliss Howard, Tom Pelphrey, Sam Troughton jt.

Inimese tervet elu kahe tunni sisse ei püüa. Heal juhul saab temast ainult mingi ettekujutuse.

Mank

Maailma üheks suurimaks filmikriitikuks peetava Pauline Kaeli üht kuulsamat esseed saadab endiselt kõmu. „Kane’i kasvatamises“1, Orson Wellesi filmi „Kodanik Kane“2 geniaalsuse kirglikus ja vaimukas analüüsis, on üks tema põhiväiteid, et Wellesi panus talle ja Herman J. Mankiewiczile omistatud stsenaariumisse oli väike. Võttes arvesse, et Hollywoodi folklooris oli ülistatud Wellesi kui noort geeniust, kes on teinud režissööri, produtsendi, näitleja ja stsenaristina ühe maailma filmiajaloo tippteose, kõlas peaaegu pühaduseteotusena väide, et „lapsgeeniusel“ polnud eriti pistmist selle käsikirjaga, mis muutis Ameerika filmitööstuses nii mõndagi. Ja kuigi mitmed Kaeli vaieldavamad argumendid on nüüdseks ümber lükatud (tõsiasi, et ta ei võtnud taustauuringu käigus vaevaks Wellesiga rääkida, tundub andestamatu veana), on siiski jäänud mulje, et Mankiewicz on ära teeninud suurema tunnustuse nii „Kodanik Kane’i“ kui ka muude Hollywoodi kuldajastu tööde eest. David Fincher on püüdnud „Mankiga“ seda ebaõiglust tasakaalustada: ta on asetanud stsenaristi „Kodanik Kane’i“ loomise keskmesse ja keskendunud selle ebaõigluse väljakujunemise põhjustele ajal, mil Mank töötas MGMi stuudios. Aga nagu ikka filmide puhul, mis on loodud samas süsteemis, mida peegeldada püütakse, on „Mank“ pigem Hollywoodi lugu kui ajalookäsitlus.

Pärast autoõnnetust 1940. aastal paigutatakse Herman J. Mankiewicz (Gary Oldman) ehk Mank ühte majja keset kõrbet, et ta kirjutaks seal valmis käsikirja pealkirjaga „Kodanik Kane“. Orson Welles, saanud julgust sellest, et RKO stuudio on andnud talle täieliku loomingulise vabaduse, usub, et voodisse aheldatud Mankiewicz teeb kiusatustest eemal oma parima, saatjaks sekretär Rita Alexander (Lily Collins). Too kirjutab Manki dikteeritud teksti üles. Welles hoolitseb sellegi eest, et Manki joogivaru oleks rahustitega tembitud garanteerimaks, et alkohoolik kiiresti ära kukuks.

Samaaegselt Manki kirjutamise ja paranemisega näidatakse tagasivaatelisi mälupilte tema minevikust, tööst Hollywoodi kuldajastul MGMis Louis B. Mayeri alluvuses. Kroonilise hasartmängija ja joodikuna triivib Mank läbi süsteemi eemalseisja vaatlejapositsioonil, alati valmis teravmeelsusteks oma erakordselt kannatliku abikaasa Sara (Tuppence Middleton) aadressil. Too üritab teda natukenegi ree peal hoida.

Kohtumine magnaadi William Randolph Hearstiga (Charles Dance) lennutab ta Ameerika ühiskonna koorekihti. Kui Mank saab ahnuse ja korruptsiooni tunnistajaks, sealhulgas filmitööstuse katsetele lämmatada vasakpoolse poliitiku Upton Sinclairi edušansid 1934. aasta California kubernerivalimistel, tekitab ümbritsev ja tema enda roll selles Mankis järjest suuremat tülgastust.

1940. aastal, kui Mankil hakkab „Kodanik Kane’i“ stsenaarium valmis saama, märkavad ta sõbrad ja kolleegid peategelases sarnasust Hearstiga. Lähikondlased veenavad Manki käsikirja muutma või sellest lahti ütlema, kuna Hearst võib ta karjäärile kriipsu peale tõmmata, ning Mank on sunnitud maadlema oma südametunnistuse ja loomingulise pärandiga.

Fincher on loo aluseks võtnud oma lahkunud isa käsikirja 1990. aastatest. On selge, et ta on „Manki“ kõvasti panustanud ja teinud filmikunsti minevikule tehnilisest aspektist elujõulise austusavalduse. „Kodanik Kane“ on olnud talle varjamatult visuaalselt eeskujuks nii stseenide puhul (nt klassikaks saanud käest pudenev lumesajuga klaaskuul) kui ka peenema stilistika osas (suurte külluslike võttepaikade üldplaanid). Operaator Erik Messerschmidti karge mustvalge pilt peegeldab ajastut, ere valgustus ja paks grimm lisavad kihi võltstegelikkust. Hollywoodi tõelisus laieneb ka helikujundusele, sest jääb rohke ülehelindamise mulje ning heli on kergelt plekise kõlaga, nagu see võiks ekraanilt kostuda kino tagumistesse ridadesse. Iga paarikümne minuti järel välgatavad paremas ülanurgas isegi nn sigaretiaugud – kunagine märguanne kinomehaanikule, et on aeg hakata filmirulli vahetama.

Kuigi truudusevanne Hollywoodi filmiklassikale on muljetavaldav, on „Mankiga“ katsutud istuda liiga püüdlikult mitmele toolile korraga. Ühest küljest on tahetud teha tõsist ja hingeminevat draamat, kusjuures mitte üksnes haavatud loomingulisest geeniusest, vaid ka korruptsioonist rikaste ja ilusate maailma keskmes. Seejuures on üritatud seda teha aga läbi klassikalise Hollywoodi narratiiviprisma. Need kaks lähenemisnurka ei taha kogu filmi vältel siiski omavahel sobituda.

„Mankis“ liigutakse tagasivaadete ja 1940. aastate sündmuste vahel ning selline filmi ülesehitus on loomulikult „Kodanik Kane’i“ kurikuulsa narratiivi kaja. Seda väljendatakse otsesõnu ka filmis, kui arutatakse selle üle, et pidevad tagasivaated peletavad vaataja eemale. See meetod on siiski pinge loomisel efektiivne, kuna toob välja Manki kasvava vaenulikkuse William Randolph Hearsti vastu või tärkava sõpruse Hearsti naise Marioniga (Amanda Seyfried). Hoolimata mitmetest suurepärastest stseenidest, näiteks purjus Manki monoloog Hearsti kodus või Manki esimesed vestlused Marioniga Hearsti loomaaia asukate keskel, ei ole film kokkuvõttes siiski midagi enamat kui liidetavate summa. On hetki, mille resonants tänapäevaga jahmatab: lavastatud uudislugude kasutamine poliitiliste vastaste diskrediteerimiseks osutab libauudiste olemasolule ammu enne seda, kui neist sai päevapoliitika osa. Mõjus on ka kriitika rikaste ja võimukate aadressil stseenis, kus Louis B. Mayer manipuleerib oma töötajatega, et nood palgakärpega nõustuksid. Teisal on välja mindud puhta melodraama peale. Manki poliitiline ärkamine on osalt tingitud kolleegi enesetapust. Too oli sunnitud osa võtma mainitud libauudiste tootmisest stseenides, mis lausa nõretavad kaugete aegade filmide narratiivsest kunstlikkusest, rääkimata sellest, et need ei põhine mingilgi moel faktidel. Rita Alexanderi sõjas kadunuks jäänud abikaasa süžeeliin mõjub samuti odava draamakatsetusena. Need hetked on kahtlemata tahtlikult planeeritud toimima mineviku eeposliku draamana, aga matavad enda alla iga potentsiaalse tõe- ja kaemushetke. Nagu Hollywoodis ikka, kaalub moraal realismi üles.

Osatäitmised on kõik head, kuigi tihti on eksitud arhetüüpsusse, selle asemel et pakkuda välja täisvereline ja -mõõduline karakter. Gary Oldman teeb kõike suure naudinguga (iga Hollywoodi ajalooga kursis inimene küll teab, et ta on nimiosa mängimiseks liiga vana), olles ühtaegu teravmeelne ja poolehoidev. Mank on sisimas korralik inimene, kes seisab dilemma ees, kas püüelda millegi parema poole või anda järele oma pahedele. Manki mõne monoloogi või vaheda sõnavahetuse ajal on Oldmani Manki portreteerimise viisis ka midagi ülevamat. Enamasti mõjub Mank seetõttu pigem tegelaskuju kui tegeliku inimesena ning film on tema ja kogu näitetrupi säravate soorituste juures kummaliselt tundekauge. „Mank“ on film, mida saab imetleda ilma emotsionaalselt investeerimata.

„Mank“ on ositi meelelahutuslik. Need, kellel on nõrkus filmiajaloo vastu, saavad imetleda peale filmi stiili ka klassikalist Hollywoodi lugu kogu selle hiilguses. Tõsielulisi ebatäpsusi on küll rohkelt, aga olemas on ka selline film nagu „RKO 281“3, kus on teemaks „Kodanik Kane’i“ tegemine. Hollywoodis polegi kunagi väidetud, et tegutsetakse realismilainel. Selle asemel on tippklassi stsenaristidel ülesanne öelda, millisena maailma näha soovitakse, ja vormida reaalsus vastavalt sellele ettekujutusele.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 Pauline Kael. Raising Cain. – New Yorker 13. II 1971.

2 „Citizen Kane“, Orson Welles, 1941.

3 „RKO 281“, Benjamin Ross, 1999.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht