Euroopa meistrivõistlused filmikunstis

Euroopa filmiauhinnad ei pakkunud palju variante, ent olid kinnituseks Euroopa filmikunsti heale aastale.

TRISTAN PRIIMÄGI

Euroopa filmiauhinnad, Reykjavík, 10. XII 2022.

„See on nagu Oscarid, ainult et kõik filmid on võõrkeelsed.“ Tänavu Islandis Reykjavíki rabavas Harpa kontserdimajas toimunud Euroopa filmiauhindade kolme ja poole tunnine tseremoonia oli kantud just sellisest eneseirooniast, mis mõjus muidu vahel liiga saksalikult korrektsele (sest Euroopa Filmiakadeemia baseerub Saksamaal) üritusele nagu sahmakas jääkülma Islandi merevett krae vahele, aga võeti vastu suure poolehoiuga. Õhtu juhtideks näitlejanna Ilmur Kristjánsdóttir ja mitmekülgne Hugleikur Dagsson, keda rahvusvaheline publik tunneb ehk kõige paremini tema süsimustade ja minimalistlike karikatuuride järgi, mis on internetis väga populaarsed.

Tänavused Euroopa filmiauhinnad tõmbasid kohe esile ka ühe igihalja vastuolu, mis neid (ja ka teisi) filmiauhindu alati on saatnud. Ühest küljest tahab maailmameedia alati kuulutada kõige kõrgema mäe tipult enneolematut rekordite purunemisest ja mõne erakordse filmi edulaine-tsunamist, mis kõik oma teelt pühib (annan endale aru, et „Titanicu“¹ edu kirjeldamiseks pole see ehk sobiv metafoor), ja see on kasuks ka korraldajale, sest kvantitatiivne sõnum on ühtne, selge ja lihtsalt kommunikeeritav. Teisalt on auhindade ühtlasem jaotumine ehk isegi parem märk valdkonna elujõust, aga suurele ideoloogilisele üldistusele jääb selline killustatus jalgu, seda enam et kummalisemaid filme ei pruugita olla nähtud.

Kui auhindade jagamiseks läks, sai ruttu selgeks, et õhtut juhib esimene versioon sündmustest. Tänavune Cannes’i Kuldse Palmioksa laureaat „Kurbuse kolmnurk“² võis olla ürituse eel küll suurfavoriit, aga sellest, et viiest nominatsioonist saadi kätte kaalukamad neli, olid ka tegijad ise kuulu järgi üsna kohmetud. Parima filmi, režissööri, stsenaristi ja näitleja auhind on selline tunnustus, mis räägib ikkagi täielikust üleolekust. Sel edul võib olla kaks põhjust. Esimene ja hullem on see, mis sellesarnaseid demokraatlikke hääletusvorme ikka kipub kahtlusena saatma: et auväärse ülesande saanud tarkade kogu (antud juhul Euroopa Filmiakadeemia) ei ole viitsinud obskuursete nominentidega tutvuda ja hääletas turvalise, auhinnatud ja nähtud variandi poolt. Seda versiooni toetab tõsiasi, et näiteks meesnäitleja preemia saanud horvaadi päritolu Taani näitleja Zlatko Burić on nn Sitakuninga Dimitri rollis küll väga meeldejääv, aga see pole isegi filmi peaosa.

Parem ja meeldivam selgitus on see, et Ruben Östlund on „Kurbuse kolm­nurgaga“ teinud tõesti filmi, mis läheb hinge nii publikule, žüriidele kui ka filmiakadeemia liikmeskonnale, ja kui keegi on teinud filmi, mis kõigile meeldib, on seda küll raske talle pahaks panna. Parima filmi nominentide hulgas talle igatahes väärilist vastast ei leidunud.

Ainsana pääses „Kurbuse kolmnurga“ käest minema ebamäärane Euroopa Ülikoolide Filmiauhind (EUFA), mis läks Jerzy Skolimowski võrratule teosele „Eo“ (2022), mis sai ka parima filmimuusika auhinna. Siiras heameel oli näha pärjatuna ilma tekstita filmi, mille peaosas on eesel, aga kahjuks minu enda pakutud parima lavastaja auhinda Skolimowski siiski ei saanud ja kahju on ka sellest, et eeslit lavale ei kutsutud.

Mu tänavune lemmikfilm „Aftersun“, mida võiks – eeldusel, et fraas pärineb kreemipurgilt – eesti keelde tõlkida „Päevitusjärgne“, figureeris pisut algses pikas nimekirjas ja Paul Mescal sai ka parima meesnäitleja nominatsiooni, aga võiduni siiski ei jõudnud. Jälgides seda kõmu, mida film nüüd pisut ootamatult aasta lõpu tabelites tekitanud on, võib ilmselt väita, et veel aastakese oodates oleks tulemus parem olnud. Akadeemia on inertne ja ilmselt vajavad paljud välist kinnitust, et film väärib tunnustust.

Kui Euroopa filmiauhindade üks keskseid kontseptsioone oli tuntavalt „Euroopa ühtsus“, oli liigutav näha, kuidas selle ühtsuse hulka loeti ka Ukraina ja selle rõhutamisel ennast tagasi ei hoitud. Euroopa kaastootmisauhinna said kollektiivselt Ukraina produtsendid pingutuste eest sõjaoludes oma tööd jätkata ning filmiakadeemiast oli korduvalt kuulda kinnitusi, et Ukraina filmitööstust plaanitakse ka edaspidi toetada nii vaimselt kui materiaalselt. Ukraina teema kerkis taas esile parima dokumentaalfilmi auhinna väljaandmisel, kuna igati ootuspäraselt läks see postuumset Ukraina sõjas Vene sõdurite tapetud leedu dokumentalistile Mantas Kvedaravičiusele filmi „Mariupol 2“ (2022) eest. Auhinna võttis vastu Mantase tütar Tėja Kvedaravičiūtė, mõlema Ukrainaga seotud auhinna üleandmisel tõusis kogu saalitäis inimesi püsti ja aplodeeris. Kummaline ainult, et ei mainitud abikaasat, ukrainlannat Hanna Bilobrovat, kes filmi lõpuks kokku monteeris ja kaasautorina igati äramärkimist väärib. Bilobrova oli ka saalis, aga lavale teda ei kutsutud, mis on küll märk pealiskaudsusest.

Loomulikult oli mul leedulaste auhinnavõidu üle hea meel, kuigi see võit tuli sellistel kurbadel asjaoludel. Tõestuseks, et neil on konkurentsivõimet ka ilma traagilise ja lihtsalt turundatava taustaloo puhul, võis leedulasi nomineerituna näha ka parima lühifilmi kategoorias, kus võistles (aga võiduni siiski ei jõudnud) päris hea karmi realismi vallast „Tehno, mama“³. Lätlastel oli aga täispikkade animatsioonide kategoorias välja panna tõeliselt hea, tänapäevase teematunnetusega draama-muusikal „Minu armulugu abieluga“⁴ Zelmast, kes ei mahu ühiskondlikusse naisekuvandisse ei tüdrukuna Nõu­kogude ajal ega hiljem neiuna varakapitalistlikus Läti Vabariigis. Siinsamas võiks ka mainida, et lavalt käis läbi auhinda kätte andmas leedu näitlejanna Ingeborga Dapkūnaitė ja sel aastal lahkunute mälestusvideos oli lausa viis (!) leedu näitlejat. Liidame kõik need pisikesed tähelepanekud kokku ja vägisi jääb mulje, et milleski on leedulased meist lootusetult ette rebinud. Kolme aasta taguses loos Euroopa filmiauhindadest olen lihtsalt täheldanud, et „Eestit seekord ei mainitud“,⁵ ja kahjuks tuleb tõdeda, et mitte midagi pole muutunud. Euroopa filmiauhindade jagajatele pole Eestit justkui olemaski. Millest selline olukord? „Katarsis MMi“ jalgpallikommentaarist tuletatuna on Eesti peale jalgpalli ka Euroopa filmikunstis võistlevate vürstiriikide kategoorias koos Liechtensteini ja Monacoga, mitte väiksemate endiste idabloki riikide seltskonnas, kuhu me kuuluda võiksime, sest olemas olid nominatsioonidega ka näiteks Sloveenia (võit lühianimale „Mu vanaema seksuaalelu“⁶) ja Slovakkia (nominatsioon Euroopa avastuse kategoorias filmile „107 ema“, võitis itaallaste suurepärane „Väike keha“⁷).

Islandlastele omaselt oli õhtul pakkuda nii mõndagi ka muusikasõbrale, sest seal riigis paistab olevat viis bändi ühe inimese kohta: tseremoonia keskel kästi kõigil tantsupausiks püsti tõusta ja lävel tegi ühe loo tuntud elektroonilise popi kooslus Gus Gus, järelpeol aga tegi väga eklektilise ja meeliülendava DJ-seti Björk. Õhtust jäi aga ka kõlama elutööpreemia pälvinud Margarethe von Trotta sõnavõtt, kus ta luges ette 1988. esimeste Euroopa filmiauhindade elutööpreemia laureaadi Ingmar Bergmani toonase tänukõne, vahendades järgmise põlvkonna filmitegijatele Euroopa filmielus vägagi aktuaalsed Bergmani sõnad „ärme kunagi reeda oma unenägude maagiat“.

1 „Titanic“, James Cameron, 1997.

2 „Triangle of Sadness, Ruben Östlund, 2022.

3 „Techno, Mama“, Saulius Baradinskas, 2021.

4 „My Love Affair with Marriage“, Signe Baumane, 2022.

5 Tristan Priimägi. Kättemaks Osacrile. – Sirp 20. XII 2019.

6 „Babičino Seksualno Življenje“, Urska Djukic, Emilie Pigeard, 2021.

7 „Cenzorka“, Peter Kerekes, 2021; „Piccolo corpo“, Laura Samani, 2021.