Filmikoolil ja -tööstusel on vaja uut keskust

Martin Aadamsoo

Märtsi lõpus täitus Tallinna ülikooli Balti Filmi- ja Meediakoolil (BFM) kolm aastat asutamisest, suvel lõpetab filmitudengite esimene rahvusvaheline lend. BFMi kaks täistegevusaastat on möödunud kiire rabelemise ja sama kiire rahvusvahelise tuntuse kasvu märgi all. Tänaseks on BFM jõudnud seisu, kus 13 riigist pärit ligi 300 tudengit juhendavad enamuses välismaalt pärit õppejõud ja vähemalt Baltimaadel koolile tugevat konkurenti ei ole. Audiovisuaalvaldkond vajab Eestis pakiliselt kaasaegsete oskustega tööjõudu, ringhääling ja kogu liikuvate piltide levisüsteem muudetakse digitaalseks, see loob juurde suure hulga levikanaleid, mida tuleb hakata täitma sisuga. BFMil lasub enam-vähem ainsana Eestis (aga ka Lätis ja Leedus) ülesanne koolitada puuduvat tööjõudu.

 

Plahvatuse argised killud

BFMi asutamine ja areng on osa suuremast eesti filmi arenguhüppest, mida saavutusterohke rekordaasta 2007 tõukel on siin-seal hakatud pahaendeliselt kutsuma eesti filmi plahvatuseks. Kahtlemata peame takkajärele mütsi maha võtma teekonna ees, mille eesti film on läbinud justkui olematust filmiaastast 2000 kuni tänaseni. Selle rännaku kangelasteks on majanduslikult ja loominguliselt ootamatult resistentsed filmitegijad, rahastajad ja lõpuks ka Eesti vaatajad, kelle toel trügis tervelt kolm eesti filmi mulluse kinolevi esikümnesse Hollywoodi toodangu kõrvale. Paraku on nn plahvatus oma loomult lühike kontsentreeritud energia väljapurse, mis ei saa samal kujul pikalt kesta.

Vaatame lähemalt eesti filmi plahvatuse avaldusi. Eesti filmidele müüdi kinokassades kogu vaatajaskonna piletitest 15 protsenti. Samad filmid osalesid esmakordselt ja võitsid auhindu maailma suurimatel filmifestivalidel (Berliin, Cannes, Karlovy Vary, Veneetsia). Kasvas riiklik toetus filmitootmisele ja tehti rekordarv mängufilme. Asutati filmimuuseum ja filmikool, sh kunstiakadeemia animatsiooniosakond. Filmipärandi taastamise ja taas väljaandmise võttis ette „Eesti film 100„ projekt (www.ef100.ee). Kõige selle ümber krabises tsellofaanist pakkepaberina enneolematu meedia tähelepanu ja heakskiit (üks väljaanne kasutas isegi sõna „geenius”, mis peaks olema Eesti filmiajaloos omamoodi pretsedent). Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et kaks kümnendit kestnud filmi ekslemine iseseisvas Eestis on välja jõudnud pisut viljakamatele aasadele.

Ühest küljest on see ka tõsi. Eesti film on pälvinud iseseisvusaja esimese tähtsa punktivõidu, mis mujal Euroopas on paljuski kättesaamatu: oma publiku usalduse ja omaksvõtu. Juba mitu aastat kestvast Rumeenia filmi plahvatusest saab rääkida ainult rahvusvaheliselt, nii näiteks pidi hiljuti Cannes’iski pärjatud Rumeenia režissöör oma filmi ise mööda Bukoviina, Transilvaania ja Valahhia kultuurimaju levitama. Eesti film on kindlalt jõudnud kultuuriga kokku puutuva avalikkuse teadvusse, millega kaasnevad kõrgendatud ootused. Nende täitmine on kahjuks väga raske ülesanne, peamiselt seetõttu, et pea kõik eesti filmi plahvatuse ilmingud langevad valdkonda „kala”, mitte „õng”, kui kasutada populaarset poliitökonoomilist sententsi. Kodumaiste kassafilmide arv võib kahaneda sama kiiresti kui tõusis. Riiklikule rahastusele praeguses mahus võib majanduslangus poliitilise suvaga kriipsu peale tõmmata. Filmikoolil puudub seni oma maja ja praegune rendileping lõpeb vääramatult 2009. aasta suvel. Rahvusvaheliste filmifestivalide valijad võivad huvi Eesti vastu kaotada niipea, kui toimub plahvatus mõnel teisel maal.

 

Ujujad ilma veeta

„Sügisballi” režissöör Veiko Õunpuu osutas filmiajakirjanike auhinna vastuvõtutervituses probleemile, mis filmitegijatele ammu teada: meil puudub täielikult infrastruktuur stabiilse filmitööstuse püsimiseks. See lakkas olemast koos riikliku filmistuudio Tallinnfilm poe kinnipanekuga. Võrdluseks kujutlegem ette Eestit, kus ühelgi ettevõtjal pole tehast, aga avalikkus nõuab 10-protsendilise majanduskasvu jätku. Või sportlasi ilma staadionite ja palliplatsideta, kui üldsus nõuab häälekalt uusi medaleid. Ilma materiaalse infrastruktuurita on ülekohtune oodata stabiilselt korduvaid iga-aastaseid plahvatusi, millest eralduvas soojuses avalik arvamus miilustada saaks. Mullu saavutatu on ju paljuski tulnud publiku usalduskrediidi peale, mida filmitegijatel tuleb hakata korrapäraselt tagasi maksma. Kuidas seda teha olukorras, kui Eestis pole filmipaviljoni ega tootmiskeskust, on küsimus, millele ei saa vastust otsida pooleteisemiljonilise rahvaga Eesti filmitegijad üksi, vaid ainult koos riigiga, kes seda usalduskrediiti oma põhiseadusest tuleva kohustusena käendama peaks.

Niisiis, Eesti kiirelt arenev audiovisuaalvaldkond vajab tootmiskeskust, milleta pole võimalik astuda järgmist sammu kvaliteedis. Samuti kui kogu Eesti on väljumas üleminekuajast, kui meedia suunas tänaste glamuursete kokasaadete asemel rahvast kartulikoorte juurde, peab Eesti filmitööstus väljuma ühemehefirmade sunnitud taidluse ajajärgust. Kultuuriliste argumentide kõrval on see mõistlik ka puhtmajanduslikust vaatevinklist. Paar tõika selle väite toetuseks. Riik rahastab kogu filmisektorit tänavu ligi 100 miljoni krooniga. Sellest umbes kümnendik ehk 10 miljonit läheb Eesti pinda puutumata joonelt välismaale: tehnika rendiks, pildi järeltöötluseks jne. Peaksime küsima, mis mõtet on Eesti kultuurirahastajatel toetada peaaegu otse naaberriikide tehnikafirmasid, selle asemel et raha Eestisse jätta. 10 miljoni kroonise riigi toetusega saab täna laias laastus vändata ühe mängu- ja ühe dokumentaalfilmi. Kui lugeda filmitehnika amortisatsiooniajaks viis aastat, tasuks 50 miljoni kroonine investeering Eesti filmitootmise infrastruktuuri end ainult riiklike toetuste abil viie aastaga ära. Selline investeering tehnikasse ja paviljoni tooks aga siia ka välismaa võttegruppe, kes jätaksid Eestisse vähemalt teist samapalju teenustasude, palkade, majutuskulude ja muu trickle down rahana. Euroopa filmide keskmine eelarve jääb 30–50 miljoni krooni ringi. Sõltuvalt filmist kulutatakse kuni veerand sellest paigas, kus filmid üles võetakse, seega taas umbes 10 miljonit. Kas või kahe filmigrupi tulek Eestisse aastas tooks Eestisse kaks korda nii palju raha kui kuluks aastasele investeeringule filmitootmise infrastruktuuri. Seejuures ei ole siin arvestatud kodu- ja välismaistele tellijatele reklaami- ja muusikavideote tootmisega, mis on filmifirmadele oluline lisasissetulek ja mida filmitootmiskeskus aitaks veelgi kasvatada.

 

Nõukogude inertsist lahti

Miks siis sellist investeeringut seni tehtud pole ja filmitootmise infrastruktuur jätkuvalt kidub? Eraettevõtjad on olnud arusaadavalt ettevaatlikud olukorras, kus esimene eesti film läbi aegade, mis kattis väidetavalt oma tootmiskulud („Jan Uuspõld läheb Tartusse”), linastus alles aastal 2007. Filmi nähakse vana tava järgi pigem kultuuri- kui majandusasjana, ehkki muu maailm on ära tabanud, et film võib edukalt olla mõlemat. Riigi hoiak on kaldunud iseseisvumisest saadik pigem erastamise kui riiklike institutsioonide asutamise ja arendamise suunas. Selgeks erandiks on siin kultuuriasutused, mis juba pikka aega tegutsenud, eelkõige teatrid. Kuna filmitootmine sellesse kategooriasse üheselt ei kuulu (vene ajal tuli filmiraha otse Moskvast, mitte ENSV eelarvest), siis on ka Eesti riik küünalt seni vaka all hoidnud. Projektist projektini elavate Eesti filmifirmade jõud ja riskitaluvus on liiga väike, et suurt investeeringut ette võtta, pealegi on nende ekspertiisivaldkonnaks filmitegemine, mitte investeerimine.

Sellises ummikseisus paistab ainsa töötava lahendusena kõigi asjaosaliste jõudude ühendamine, kusjuures rahalist koormat ja riske kannavad ühiselt riiklikud institutsioonid, filmifirmadest kasusaajad ja Euroopa tugifondid. Õieti ongi viimaste kohalejõudmine kõige tõenäolisem katalüsaator protsessi käivitamiseks. See võiks kahe aasta jooksul tuua Eesti filmitootmise tehnilise taseme Platoni koopast respektaablile, kuigi mitte hiilgavale Euroopa tasemele.

Laual on ka konkreetne tegevuskava. Nagu ülal mainitud, lõpeb Balti filmi- ja meediakooli tänane üürileping 2009. aasta suvel, misjärel on vaja leida uus asukoht. Sobiv hoone Tallinna kesklinnas sadama lähedal on juba sihikule võetud ja taotlus selle rahastamiseks esitatud haridusministeeriumile, kes lähemate kuude jooksul jaotab sadu miljoneid kõrghariduse euroraha. Uus hoone mahutaks ära nii BFMi kui digitaalse filmitootmiskeskuse väikese paviljoniga, mis hakkaks teenindama nii kooli kui filmitööstust. Ühtlasi õpiksid tudengid samas keskkonnas, kuhu hiljem tööle lähevad. Tehnilise sisseseade soetamiseks taotleb BFM raha sel aastal avanenud loomemajanduse eurorahast, mille abil peaks olema võimalik soetada enam-vähem korralik filmi järeltootmise tehnopark. Kogu kompleksi hakkaks haldama konkursiga leitud operaator, kelle ülesandeks on teenindada nii kooli kui filmitööstust, müüa teenuseid välismaale ja uuendada saadud omatuluga jooksvalt kiirelt aeguvat tehnoloogiat. Tõenäoliselt saab sellest Balti filmi- ja meediakooli järgmise paari aasta suurim, raskeim, aga ka kõige perspektiivikam ettevõtmine. Kindlust lisab Eesti filmiinstitutsioonide üheselt väljendatud toetus projektile nii avalikust (Eesti Filmi Sihtasutus) kui erasektorist (filmifirmad). Nii või teisiti pole BFMil ka valikut, 2009. aasta suvel tuleb praeguselt rendipinnalt välja kolida.

Milliseks ka ei kujuneks eesti filmi pikem perspektiiv, kiire ülevaate sellest, mis lähiajal tulemas, sai 28. märtsil oma kolmandat sünnipäeva tähistanud Balti filmi- ja meediakooli avatud uste päeval, kus räägiti sellest, mida tulevased filmi- ja teletegijad õpivad, mis tehnikat kasutavad, ja näidati paremate tudengifilmide valikut, seda kõike BFMi rendiruumides Tallinnas Sütiste tee 21. Kõigest sellest räägitakse ka edaspidi, vt www.bfm.ee. Tere tulemast tulevikku!