Filmimaailm

Aare Ermel

„Pii elu” ja teisi kurioosumeid Yann Marteli bestsellerit „Pii lugu” on tänaseks müüdud üle üheksa miljoni eksemplari. Kaua aega oldi arvamusel, et seda raamatut on ilmvõimatu ekraniseerida. Intrigeeriv pakkumine tehti režissööridele M. Night Shyamalanile, Alfonso Cuarónile ja Jean-Pierre Jenunet’le, ent kõik nad keeldusid. Läbirääkimised Taiwanis sündinud Ang Lee’ga olevat kestnud kaheksa kuud. Allegoorilise seiklusdraama käsikirja kirjutati väidetavasti ümber 170 korda (!), ent asi vääris ponnistamist. „Pii elu” kandideeris 11 Oscarile (võitis 4) ja 9 BAFTA auhinnale (võitis 2 kategoorias). „Pii elu” saatnud edu ajendas Briti ajalehe The Telegraph kultuuritoimetust meenutama teisigi kirjandusteoseid, mille filmiversioon tundus kunagi ebarealistliku ja utoopilisena. Ligi pool sajandit tagasi peeti ju filmimatuks ka näiteks Vladimir Nabokovi kõmulist läbilöögiromaani „Lolita”. Ometi sai Stanley Kubrick oma ülesandega 1962. aastal suurepäraselt hakkama. Keskealise kirjandusõppejõu Humbert Humberti rollist keeldusid mitmed toonased ekraanikuulsused (nt Cary Grant ja Laurence Olivier), kartes publiku negatiivset reaktsiooni. Viimaks soostus Humbertit mängimisega teenekas veterannäitleja James Mason. Groteskne klassikafilm tänapäeval enam ei šokeeri ega kõdita kellegi närve. Uusversioonini, kus peamist paari kehastavad Jeremy Irons ja Dominique Swain, jõuti alles 35 aastat hiljem.

1975. aastal teatas tollal Pariisis elanud Alejandro Jodorowsky pressile, et tema järgmiseks tööks saab Frank Herberti 1991. aastasse kanduva mammutromaani „Düün” ekraniseerimine. Oma nõusoleku suurprojektis osaleda olevat andnud juba Orson Welles, Gloria Swanson ja Salvador Dalí. Ettevalmistused kestsid harjumatult kaua, Jodorowsky kirjutatud stsenaariumist oleks võinud vabalt kokku panna 12- kuni 16tunnise filmioopuse. Siis aga kaotasid rahatuusad selle vastu igasuguse huvi ning „Düüni” lavastajaks kutsuti David Lynch. Suure kolinaga läbi kukkunud kuluka ulmepõneviku (1984) lavastamist oli enne seda teadupoolest tõsiselt kaalunud ka Luis Buñuel.

Legendaarse biitkirjaniku William S. Burroughsi romaan „Alasti lantš” (1959) sai filmitud tänu kanadalasele David Cronenbergile. Õudussugemetega ekraaniloost (1991) jäeti välja vihjed pedofiiliale ja kirjaniku raskepärased sisemonoloogid. Peatähelepanu keskendus tarakanitõrjujast peategelasele nimega Bill Lee (Burroughsi alter ego), kes satub koos oma naise Joaniga sõltuvusse pidevalt nende ümber hõljuvast putukamürgist. Sõltuvus tekitab Billile alatasa meelemõistust ärritavaid hallutsinatsioone, millest on tingitud ka mehe ebaadekvaatne käitumine. Eriti perversseid ja hulle õudukaid meisterdanud ja levitanud inglase Antony Balchi (1937–1980) plaan teha Burroughsi romaanist muusikal (peaosas Mick Jagger) jäigi teostamata.

Iirlase James Joyce’i legendaarse suurromaani „Ulysses” tegevus toimub Dublinis 16. juunil 1904. Enne kui see kirjaniku 40. sünnipäevaks tervikuna Pariisis ilmus, oli teose käsikirja avaldamisest keeldutud 87 korda. Joyce’i sünnimaal nägi raamat trükivalgust alles 1939. aastal. Juudi rahvusest reklaamiagendi Leopold Bloomi eksirännakutel mööda Dublini baare, tänavaid ja bordelle võib leida mitmeid paralleele Homerose „Odüsseiaga”. Kõmuromaani on ekraniseeritud kahel korral. Hilisema filmiversiooni lavastas Iirimaal Sean Walsh, filmi pealkiri oli lihtsalt „Bloom” (2003), nimiosas teenekas karakternäitleja Stephen Rea. Märksa krestomaatilisem on režissöör Joseph Stricki „Ulysses” (1967). See oli esimene Hollywoodi produktsioon, kus kasutati sõna „fuck”. Briti filmitsensorite (British Board of Film Classification) nõudmisel oleks film pääsenud ekraanile alles siis, kui seda oleks 29 kohas kärbitud. Režissöör Strick leidis nutika lahenduse, kuidas keelust mööda hiilida ja oma film originaalkujul päästa. Veel on olemas läänesaksa avangardisti Werner Nekese draama „Uliisses” (1982, esilinastus 1983), kus on omavahel põimunud Homerose ja James Joyce’i tähtteoste süžeeliinid.

Kõk senised kavatsused tuua ekraanile Marcel Prousti poolautobiograafiline epopöa „Kadunud aega otsimas” olid määratud nurjumisele. 1999. aastal sai produktiivne tšiili-prantsuse kineast Raoul Rúiz hakkama justkui võimatuga: tõi ekraanile Prousti romaanisarja seitsmenda köite „Taasleitud aeg”. Ekraniseeringut täiendati tagasivaadetega kõikidesse varasematesse osadesse. Nii kerkib vaataja silme ette kogu Prousti tegelaste galerii: Verdurinid, Swan ja Odette, Albertine ja Gilberte, Robert Saint-Loup ja parun Charlus ning ka Proust ise. Peaosades särasid ekraanikuulsused Catherine Deneuve, Emmanuelle Béart, Vincent Perez ja John Malkovich.

Lähiminevikus lahkunud

Donald Richie (17. IV 1924 – 19. II), Ohio osariigis sündinud produktiivne publitsist, kes pühendus jaapani kultuuri (peamiselt jaapani filmikunsti) läänemaailmas populariseerimisele. Jaapanist sai tema kodumaa 1947. aastal, kui ta viibis saareriigis esmakordselt okupatsioonivägede koosseisus. Richie’ sõnutsi oli ta eeskätt kirjanik, filmikriitika ja -uurimine olevat olnud rohkem hobi. Maineka japanoloogi sulest ilmus aastail 1949–2008 42 teost, paremini teatakse Richie’ monograafiaid „Jaapani film: kunst ja tööstus” (1959), „Akira Kurosawa filmid” (1965), „Ozu, tema elu ja filmid” (1974) ja „Sada aastat jaapani filmikunsti” (2001). Peale raamatute ja ajaleheartiklite kirjutas Richie audiokommentaare sel sajandil esmakordselt DVD-le jõudnud filmiklassikute Yasujirō Ozu, Akira Kurosawa ja Mikio Naruse loomingu valikkogumikele. Aastatel 1941–1968 tegi Donald Richie umbes 30 eksperimentaalset autorifilmi.

Aleksei German (20. VI 1938 – 21. II), vene filmilavastaja. Sündis Leningradis kirjanik Juri Germani (muuhulgas 1951. a mängufilmi „Valgus Koordis” kaasstsenarist!) pojana. 1960. aastal lõpetas ta filmilavastaja erialal Leningradi Riikliku Teatriinstituudi (juhendajaks Grigori Kozintsev), 1964. aastast oli tema kodustuudioks Lenfilm. Aleksei Germani esimene iseseisvalt lavastatud sõjadraama „Proovilepanek” (1971/1985) põhines Juri Germani novellidel. „Proovilepanek” ja isa 1937. aastal ilmunud romaani järgi vändatud „Minu sõber Ivan Lapšin” (1984), Stalini-aegset määramatust värvikalt kajastanud draama, sattusid stagnatsiooniajal põlu alla ning leidsid tunnustust alles perestroika aastail. Režissööri teised filmilavastused on sõjadraama „Kakskümmend päeva sõjata” (1976) ja 1953. aastasse kantud fantasmagooria „Hrustaljov, mu auto!” (1998), kus tegi huvitava karakterrolli Jüri Järvet noorem. Enne surma oli Aleksei Germanil lõpetamisel suurprojekt „Arkanari veresauna juhtum” (vendade Strugatskite ulmeromaani „Raske on olla jumal” ainetel). Suure tõenäosusega hakkab filmistuudio Lenfilm peagi kandma Aleksei Germani nime.

Tuntud kineast on ka Aleksei German noorem (sünd 1976), kes on lavastanud menufilmid „Viimane rong”, „Garpastum” ja „Pabersõdur”.