Halja Klaari mälestuseks

ARVO IHO

Filmi- ja maalikunstnik Halja Klaar kuulus Kaljo Kiisa ja Jüri Müüri põlvkonda, olles oma aja edukaim kunstnik-lavastaja. Minul õnnestus temaga vaid üks kord koos töötada, „Tuulte pesa“¹ ajal.

Noorte maksimalistidena valisime Olav Neulandiga selle eesti talumehe draama võttepaigaks ühe väiketalu Võrumaa metsade keskel. Vihmane sügis ja käre talv muutsid selle filmi tegemise parajaks põrguks. Väljapeetud daamina käis Halja Klaar Mahtjamäel vaid ühe korra suvise ettevalmistuse ajal ja võtteplatsil tegutsevaks kunstnikuks oli Heikki Halla.

Mäletan Halja Klaari kena, temperamentse ja sõnaka daamina, kes võttis Tallinnfilmi kunstinõukogu istungitel ja kinoliidu aruteludel tihti sõna. Oli tunda, et tal on hea visuaalne mõtlemine ja väga suur kogemus filmide kujundamisel. 1978. aastaks oli Halja teinud juba 17 täispikka mängufilmi!

Oma alal oli ta suurkuju.

Halja Klaar lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi 1957. aastal maaliosakonna teatridekoratsiooni eriala ainsa üliõpilasena. Tema diplomitööks oli Evald Aava ooperi „Vikerlased“ kujundus, mis küll lavale ei jõudnud, sest lavaversiooni kujundas hoopis Klaari juhendaja.

Pärast diplomitöö kaitsmist tuli 26aastast kaunitari filmistuudiosse tööle kutsuma Tallinnfilmi direktor Nikolai Danilovitš. Paremat pakkumist alustavale kunstnikule ei saanud ollagi.

Halja oli nõus. Nii sai ta kohe filmistuudio palgale ja kunstnik Peeter Linzbachi abiliseks. See oli suur vedamine, sest Linzbach oli enne sõda filme kujundanud Prantsusmaal René Clairi filme ja sellelt mehelt oli, mida õppida.

Linzbach andis Klaarile kohe palju tööd, pannes ta tegema dekoratsioonide tööjooniseid.

Et Klaar oli tubli, võttis Linzbach ta oma abilisena kaasa ka oma järgmisele filmiprojektile „Esimese järgu kapten”,² mis oli Eesti esimene laiekraanfilm. Peeter Linzbachi kõrval tegi Halja Klaar ka „Vallatud kurvid“,³ mida saatis NSV Liidus suur publikumenu.

Pärast „Vallatuid kurve“ võis Klaar juba iseseisva kunstnikuna filme teha. Tema esimene oma kujundustöö oli mustvalgele filmile „Kutsumata külalised“,⁴ mis räägib sellest, kuidas pahad väliseesti diversandid Nõukogude Eestisse tungisid ja tublid tšekistid nad edukalt kinni püüdsid.

Kuuekümnendail käis Nõukogude Liidus kõigil aladel suur konkurents USAga. Ameeriklased olid just teinud maailma esimese panoraamfilmi. NSV Liidus otsustati teha samasugune film. Leningradi optikatehases konstrueeriti ja ehitati kolme optikaga erikaamera. NSV Liidu kinoülemused hakkasid otsima dünaamilisele panoraamfilmile sobivat lugu.

Kuna „Vallatud kurvid“ oli olnud üleliiduline suur menufilm, siis otsustati Moskvas just selle loo põhjal teha esimene Nõukogude panoraamfilm.

„Vallatute kurvide“ loominguline grupp (Juli Kun, Kaljo Kiisk, Halja Klaar ja eesti-läti näitlejad) kutsuti Mosfilmi täitma suurt riiklikku tellimust. Tähtsa filmi tegemiseks anti neile piiramatud rahalised vahendid! Peaasi oli, et jänkidega konkureerimiseks sünniks vääriline film.

See oli suurim väljakutse, mis eesti filmitegijatele kunagi osaks on saanud. See tiivustas kõiki tegijaid ja nad said sellega ilusti hakkama.

Kunstnikule oli see eriti keeruline töö. Klaar pidi välja mõtlema ja kujundama dekoratsioonid ligi 180kraadise nägemisnurgaga kaamera jaoks. Nagu Klaar oma mälestustes on tunnistanud, ajas töö keerukus teda tihti paanikasse ja pani nutma, kuid džentelmenid Juli Kun ja Kaljo Kiisk lohutasid ja julgustasid noort daami, tuues talle šokolaadi ja kooke.

Lõpuks sai Halja Klaari kunstnikutöö nii hästi tehtud, et Mosfilmi dekoratsiooniosakonna juhataja tõi Klaari kujundatud sinimustvalget ballisaali meresinise klaaspõranda ja mustast klaasist ringikujulise baariga saali keskel imetlema terved ekskursioonirühmad vene filmikunstnikke, ise öeldes: „Vaadake ja õppige, kuidas teevad filmi eurooplased!“

Halja Klaar oli kogu filmi koloriidi ja värvilahenduste looja. Ta tegi ühtsed värvilahendused sportlaste kostüümidele ja mootorratastele ning mõtles välja külgkorvid, mis läksid pärast filmi valmimist ja edukat levi seeriatootmisse. Kuna filmi eelarve oli piiramatu, lasi Klaar teha sportlaste kostüümid ehtsast nahast ja kujundas neile unikaalsed kiivrid.

Panoraamfilm „Ohtlikud kurvid“⁵ jooksis suure menuga Prantsusmaa ja Saksamaa ekraanidel kaks kuud järjest. Selle filmiga said tegijad kuulsaks ja tõusid privilegeeritute hulka.

Suure eksperimentaalfilmi järel tegi Halja kolm väiksemat tööd: „Jalgrattataltsutajad“, „Supernoova“ ja „Tütarlaps mustas“⁶. Viimast nägin noorena ka mina ja sellest on meelde jäänud ilus mustvalge laiekraanpilt, kus ühes stseenis oli ka värv sisse toodud. Ekraanil oli näha kunstniku ja operaatori head koostööd.

1968. aastal sai Klaar jälle teha koostööd Kaljo Kiisaga „Hullumeelsuse“⁷ loomisel.

Lätlase Viktors Lorencsi stsenaarium põlati Riia stuudios sünguse pärast ära. Teine maailmasõda ja tegevuskoht hullumajas.

Kiisale ja Klaarile meeldis aga loo absurdimeeleolu ning võimalus luua modernset mõistujuttu.

Tulevast filmi kavandades tegi Halja Klaar Kaljo Kiisale ettepaneku pöörata selle sünge loo meeleolu pea peale. Ümberringi on tume maailm ja käib sõda, kuid hullumajas, mis asub ilusas kõrge aiaga piiratud Alatskivi lossis, on hele ja turvaline rahuriik.

See visuaalne lahendus andis uue häälestuse kogu filmile ja nii sündis Kiisa, Klaari ja operaator Anatoli Zabolotski koostöös Eesti filmiajaloo üks mõjuvamaid töid.

Samal 1968. aastal järgnes sõjafilm „Inimesed sõdurisinelis“,⁸ kus Klaaril tuli kujundada Kolga metsas Siberi vangilaagrit meenutav keskkond eesti laskurkorpuse loomise päevilt ja hulk suuri lahingustseene. Paras pähkel daamile, aga Klaar sai ilusti hakkama.

Pärast „Hullumeelsuse” ärakeelamist tegid Kiisk ja Klaar koos Aadu Hindi „Tuulise ranna“ ekraniseeringu.⁹ 1972 tuli ajalooline film „Verekivi“,¹⁰ kus Halja Klaar oli kujundanud ja lasknud ehitada osa 1535. aasta Tallinna vanalinnast koos Harju välis- ja siseväravaga ning paar lähedal asuvat tänavat. Talle meeldis väga ajaloolisi materjale uurida ning ajastu tundmist on loodud linnaruumis ka hästi näha.

1973 kujundas Halja Leida Laiuse „Ukuaru“. Selleks ostis Tallinnfilm Aegviidu lähedal sobiva tüki vana metsa, kus võeti maha 20 puud ja ehitati metsajõe kaldale talumajapidamine elumaja, aida ja saunaga. Leida Laiuse juhendamisel ja tänu Lembit Ulfsaki ning Elle Kulli suurepärasele näitlejatööle sündis veel üks eesti rahva lemmikfilme.

1974. aastal tegi Kaljo Kiisk oma viletsaima filmi, läbinisti konjunktuurse „Punase viiuli“. Et tegu oli Moskva tellimustööga, siis tehti seda suurte rahadega Ida-Saksamaal DEFA filmistuudios. Kuid saksa täpsuse ja kõrge töökultuuri kohta oli kunstnik Halja Klaaril vaid kiidusõnu öelda. 1975. aastal kujundas Klaar Mikk Mikiveri lavastatud A. H. Tammsaare ekraniseeringu „Indrek“, seejärel tegi ta telefilmi „Minu naine sai vanaemaks“, millele järgnes „Reigi õpetaja“.¹¹

Siin sai Klaar jälle mõnuga vanu ajaloomaterjale uurida. Ta kujundas ja lasi Matsiranda ehitada keskaegse kiriku, elumaja, aida ja abihooned, mis paistsid nii ehedad, et rahvas käis neid kaugelt ja lähedalt vaatamas. Kirik oli ehitatud nii, et seda sai filmida nii seest kui väljast. Ka kiriku torn oli nii tehtud, et sealgi sai vabalt filmida. Inimesed imetlesid seda „vana“ kivikirikut, mis õigupoolest oli laudadest ja lubimördist tehtud dekoratsioon. Kuid ehitis oli nii tõepäraselt kujundatud, et pettis ära nii lähedalt kui kaugelt.

1978 tuli „Tuulte pesa“ – minu ainus koostöö Halja Klaariga, mille kohta paar sõna sai juba öeldud, 1981 järgnes kaheosaline telefilm „Kaks päeva Viktor Kingissepa elust“, ja 1989 kujundas Klaar oma viimase mängufilmi “Regina”.¹²

Kakskümmend mängufilmi ja suur hulk animafilme tegid Halja Klaarist meie kõigi aegade viljakama filmikunstniku, kuid ka pensionile jäädes oli Klaar ikka kunstnik. Paarkümmend viimast aastat elas ta Lihulas, kus ta lõi veel nii palju lille- ja maastikumaale, et neid jagus kaheks isikunäituseks.

Halja Klaari 90aastasena tehtud raadiovestlust kuulates paneb imestama tema väga hea mälu.

Tema mõte oli selge, jutt jooksis kergelt ja seda oli huvitav kuulata. Tundub, et Halja Klaar oli oma päevade lõpuni üks õnnelik inimene.

1 „Tuulte pesa“, Olav Neuland, 1979.

2 „Esimese järgu kapten“, Aleksandr Mandrõkin, 1958.

3 „Vallatud kurvid“, Juli Kun, Kaljo Kiisk, 1959.

4 „Kutsumata külalised“, Igor Jeltsov, 1959.

5 „Ohtlikud kurvid“, Juli Kun, Kaljo Kiisk, 1961.

6 „Jalgrattataltsutajad“, Juli Kun, 1963; „Supernoova“, Veljo Käsper, 1965; „Tütarlaps mustas“, Veljo Käsper, 1966.

7 „Hullumeelsus“, Kaljo Kiisk, 1968.

8 „Inimesed sõdurisinelis“, Jüri Müür, 1968.

9 „Tuuline rand“, Kaljo Kiisk, 1971.

10 „Verekivi“, Madis Ojamaa, 1972.

11 „Minu naine sai vanaemaks“, Virve Aruoja, 1976; „Reigi õpetaja“, Jüri Müür, 1977.

12 „Kaks päeva Viktor Kingissepa elust“, Tõnis Kask, 1981; „Regina“, Kaljo Kiisk, 1989.