Harjutused iseseisvaks eluks

Filmiga „Vaba raha“ ei üritata hüpata üle oma varju ega häbeneta igati ajakohast lugu, mis räägib inimestest, keda võib igaüks tõenäoliselt homme tänaval kohata.

KASPAR VIILUP

Mängufilm „Vaba raha“ (Tallifornia, Eesti 2023, 105 min), režissöör-stsenarist Rain Rannu, operaator Ants Tammik, helilooja Bert on Beats, produtsendid Tõnu Hiielaid ja Rain Rannu. Osades Miklós Bányai, Märt Pius, Ivo Uukkivi, Steffi Pähn, Amanda Hermiine Künnapas, Einar Kuusk jt.

Kui keegi võtab Eesti filmimaastikku läbi valgustada, siis peatub ta enamasti ikka äärmustel: EFI ja kultuurkapitali rahastatud autorifilm seisab trotslikult ühes servas ja erarahaga valmiv meelelahutus näitab teiselt poolt keelt vastu. See mudel pole kuidagi otseselt vale. Diametraalne vastandus loob ilusa müüdi täisverelisest filmikultuurist, omamoodi yin-yang’i, kus koeralaiba lohistamine rannas ja nokunaljad on korraga koos ja eraldi. Mida aasta edasi, seda vähem peegeldab seesugune lihtsustus aga reaalsust, sest nende kahe vahele on tulnud pooltoonidega mängivaid tegijaid, kes ei soovi stereotüüpidele alluda.

Võiksime selle niši kohta öelda indie, aga nagu muusikaski kannab see määratlus liiga palju ebavajalikku ballasti, alates esteetilistest ning lõpetades sisuliste stampidega, mis eesti filmi puhul tõele ei vasta. Lähtuda võib küll selle sõna otsetõlkest: „indie“ kui „independent“ ehk „sõltumatu“.

Selle nurga alt on režissöör Rain Rannu tõepoolest kõige parem näide, sest iduettevõtjana on tal ilmselt finantsiliselt piisavalt vaba ega pea kellegi teise näpunäiteid, manitsemisi või isegi käske kuulama. Teeb filmi just nii, nagu tahab: tema raha, tema vastutus. Aga mida oodata tegijalt, kellele on antud täiesti vabad käed? Rain Rannu filmograafia on otsekui sellekohane õpikunäide: debüütfilmist „Ameerika suvi“ (2016) alates on ta julgenud pidevalt eksida, kuid ka igast möödapanekust õppinud ning omad järeldused teinud.

Kui noored režissöörid peavad käima filmikoolis ja nokkima põlve otsas valmis terve hunniku lühifilme enne täispika debüüdini jõudmist, siis Rannu viskas iseend tundmatus kohas vette ning alustas oma filmikarjääri teisest otsast – läks kohe täispikkade juurde. Selline meetod ilmselt karastab ja kasvatab paksu naha, aga vaatajalt nõuab see kannatust, sest väga lihtne on režissööri arengukõvera kestel käega lüüa ja tema järgmised filmid vaatamata jätta.

Õnneks on Rannu oma tegemistega Eestis üksiklane, mistõttu on ka temast väga keeruline mööda vaadata. Ja mida film edasi, seda enam paistab, et teda ei huvitagi niivõrd sõltumatus, vaid ta üritab veidral kombel sulatada kokku need kaks poolust, millest esialgu rääkisin. Sellist sorti filmi võiks nimetada ehk kommertslikuks autorifilmiks? Ta tuleb vaatajale vastu, teeb talle õiged uksed lahti, paneb suunavad sildid püsti ja annab endast kõik, et filmi vaatamine ei nõuaks liiga palju. Seejuures ei pea ta aga keskmist kinokülastajat ka lootusetuks ajuhälvikuks, seda ei saa kahjuks öelda enamiku kodumaiste rahvakomöödiate autorite kohta, nimesid nimetamata.

Seega otsib Rannu tasakaalupunkti, kuidas teha rainrannulikke filme, aga koguda samal ajal maksimaalselt suur vaatajaskond. „Ameerika suvi“ jäi eesmärgist veel kaugele, „Ükssarvik“ (2019) ja „Lapsmasin“ (2022) olid juba lähemal, aga „Vaba raha“ paneb selles osas igati täppi.

Heas mõttes ambitsioonitu

Kui Rannu eelmiste filmide juures võib näha veel rohmakust, teravaid nurki ja pealtnäha isegi juhuslikkust, siis „Vaba raha“ on küllalt täpse käega välja mõõdetud. Film kipub vägisi vaatajal näppude vahelt libisema, sest neidsamu karaktereid, teemaarendusi, tüüplahendusi ja süžeepöördekesi on juba lõputult nähtud: vaesed saavad rikkaks, rikkad jäävad vaeseks – klassika.

Rain Rannu hoiab aga režissöörina ohje tugevalt peos ning teab täpselt, kuhu suunas liikuda tahab. Tihe montaaž, Ants Tammiku peen operaatoritöö, nutikalt lihtsakoeline stsenaarium ja loomulikud näitlejatööd on kõik osa filmi võlust, mis ei lase sel kordagi muutuda pelgalt sisuks audiovisuaalses meelelahutusmeres. Esteetiliselt on see oht muidugi olemas, sest suur filmikunst „Vabast rahast“ vastu ei vaata. Sellel on potentsiaali olla ideaalne otse-Netflixi toode, millesarnaseid tuleb igal nädalal otsekui vorste lihatööstusest. Õnneks on aga Rannu filmides alati sees mingi kodukootud knihv, ainult talle iseloomulik totrus, mis kisub ilusti kokku liimitud terviku just parajal määral liigestest lahti.

Seesugune kirjeldus pädeb vist üldse kogu Tallifornia toodangu puhul: filmid on paberil sirgjoonelised, lahjendatud ja lihtsustatud, kuid protsessi käigus keeratakse ootamatult paar nuppu maksimumi ja tekib mingi kummaline fluidum. Kõigis neis filmides toimetatakse pealtnäha sellises maailmas, mis on peaaegu meie reaalsuse sarnane – Tallifornia multiversum! –, aga midagi jääb kripeldama, kuskil on mingi viga sees. „Vaba raha“ on seejuures ilmselt kõige realistlikum ja normaalsem Tallifornia film, kuid mingi pehme naivism on siingi käivitavaks jõuks.

Paradoksaalsel kombel on Tallifornia filmid tasasele veidrusele vaatamata alati kuidagi … ambitsioonitud. See ei tähenda, et need on suvaliselt või ülejala tehtud, pigem ei üritata oma filme automaatselt turundusvankri ette rakendada. Ka „Vaba raha“ ei ole ehitud võõraste sulgedega ega puhutud õhku täis, vaid see ongi julgelt lihtne komöödia, mis tuhiseb vaataja silme eest läbi, teeb ilmselt tema ajusagarate vahel hetkeks puhkepeatuse ja kaob sealt samamoodi kiire vilinaga. Aga kas seda peab üldse häbenema? Eesti kultuur on täis lõputut iseenda suuremaks rääkimist. Äkki oleks aeg õppida rääkima asjadest nii, nagu need päriselt on?

Eesti film võiks olla lihtsam

Mul on isegi veidi piinlik enda pärast, sest mu hoogsad hüperboolid mõjuvad „Vaba raha“ puhul pisut naeruväärsena. Ses filmis puudub ülemäärane intellektuaalne ambitsioon: Rain Rannu räägibki lihtsalt sellest, mida ta teab. Mina ei oskaks midagi öelda krüptomaailma kohta ega teaks, kuidas kujutada usutavalt investorite fa-fa-žargooni, aga Rannu tausta tõttu olen ma valmis seda uskuma, mis mulle ekraanilt vastu vaatab.

Õnneks mõistab ta seejuures väga hästi, et minusuguseid põmmpäid, kellele krüptomaailmas toimuv on täielik kosmos, on veel terve pinutäis, mistõttu räägitakse ka elementaarne ekraanil lahti otsekui esimese klassi lapsele. Seda siiski mitte nämmutavalt, vaid piisavalt ahvatlevalt, nii et pärast vaatamist uurisin, millist krüptovaluutat praegu osta tahaks, ja ka pisut hoiatavalt, mistõttu ma ikkagi päriselt ostmiseni veel ei jõudnud.

Kõige olulisem on aga, et „Vaba raha“ puhul ei ole häbenetud igati ajakohast lugu, mis räägib inimestest, keda võib igaüks tõenäoliselt homme tänaval kohata. Keskajal Tallinna vanalinnas müttamine on tore küll, aga ehk on meie filmitööstusel tugevaks vundamendiks ikkagi vaja ka meie aja lihtsaid lugusid, mis on vaatajat alahindamata hästi jutustatud. Rain Rannu ja Tallifornia meeskond on võtnud selle õnneks oma südameasjaks.

Ärge saage sellest valesti aru: ma loodan, et „Vaba raha“ ei ole Rain Rannu filmograafia kõige parem film. See pole etteheide, vaid usun siiralt, et ta teeb režissöörina alles oma esimesi samme ning ka värske film on talle õppematerjal, mis näitab ilmekalt kätte, mida edaspidi veel paremini teha. Kui ta jätkab sama tempoga (eelmisest filmist „Lapsmasin“ on möödas vähem kui aasta), siis saab õpipoisiaja ilmselt õige pea selja taha jätta. Kui kõik ta käeharjutused on nii pretensioonitult meeldivad kui „Vaba raha“, siis võib ta aga minu poolest veel kaua harjutada.