Hea lõike saladus

„Sinine kaftan“ on südantlõhestav, ent kõigele vaatamata kaunis inimlike sümbiooside kirjeldus, mis ületab ootused.

HELENA STREIMANN

Mängufilm „Sinine kaftan“ („Le Bleu du caftan“, Prantsusmaa 2022, 122 min), režissöör Maryam Touzani, stsenaristid Nabil Ayouch ja Maryam Touzani, operaator Virginie Surdej, helilooja Kristian Eidnes Andersen. Osades Lubna Azabal, Saleh Bakri, Ayoub Missioui jt.

Maryam Touzani film „Sinine kaftan“ viib meid Marokosse. Kauaaegne abielupaar Halim (Saleh Bakri) ja Mina (Lubna Azabal) peavad koos õmblusateljeed, kus valmistatakse käsitööna traditsioonilisi kaftaneid¹. Ühel päeval võtavad nad tööle noore õpipoisi Youssefi (Ayoub Missioui), kes soovib tundma õppida rätsepa­kunsti saladusi. Peatselt aga mõistab Mina, et imetlus, mida uustulnukas ta abikaasas üha enam esile kutsub, on pigem märk pikalt varjatud homoseksuaalsusest.

Prantsusmaa-Maroko-Belgia ühis­tööna valminud film, mis valiti 2022. aastal Cannes’i filmifestivali kõrval­programmi „Kõrvalpilk“ („Un Certain Regard“), sukeldub sügavale sedavõrd keerulistesse teemadesse nagu suhteprobleemid, allasurutud seksuaalsus ja moraal. Peale Touzani oskusliku režissööritöö pakub film ka näitlejameisterlikkuse näiteid, eriti Lubna Azabali mängitud Mina on ühtaegu nii nüansirikas kui ka jõuline karakter. Filmile lisab võlu taani helilooja Kristian Eidnes Anderseni õrnas helistikus, ent sugestiivse meloodiaga partituur: „Sinine kaftan“ on korraga ilus, mõtlema­panev ja melanhoolne linateos.

Eriliseks teeb „Sinise kaftani“ aga armastuse kujutamine selle lugematutes esinemisvormides, olgu siis tegu armastusega kauaaegsete elukaaslaste vahel, armastusega oma töö vastu või kirgliku ja romantilise armusuhtega. Kõigi nende suhetega käivad kaasas eneseohverduse ja andestuse sügavikud, mida film käsitlebki. Kahetsus, meeleheide, kurbus ja süütunne vaheldumisi siirast ja puhtast rõõmust küllastunud hetkedega, kui hing kipub lendu tõusma ja kõik halb unub – kõike seda on uuritud kartmatult. Stseenid, kus peategelased kõrvuti neile kallite inimestega oma keha lihtsalt muusika rütmis liigutavad, on justkui omalaadne ood rõõmule, mida toob endaga kaasa jagatud armastus. Sellised stseenid ilmuvad ja kaovad nagu viirastused – hästi läbi mõeldud montaaživõte teeb need stseenid veelgi mõjusamaks, julged üleminekud valguse ja rõõmu kaadritelt hämarusse, vaikusesse ja mõtlikkusse rõhutavad aga veelgi nende hetkede kaduvust. Ent ka kõige raskematel hetkedel tungib pimedusest läbi valguskiir, mis lubab taas kergendatult hingata. Ja isegi kui selline hetk kestab ainult sekundi, piisab sellest, et anda lootust.

Kuigi filmis on ka pettumuse ja reetmise hetki, ei ole tegijate tähelepanu keskmes tundetu viha, vaid jõud, mida annavad raskustest ülesaamiseks siirus, ausus ja oma nõrkuste tunnistamine. „Sinises kaftanis“ rõhutatakse, kui oluline on hinge ravimisel ja usalduse taastamisel teha panus loomulikkusele ja avatusele. See on ühtlasi ka ülistuslaul inimesele kui emotsionaalsele olevusele, kes on valmis tegema, maksku mis maksab, kõik nende heaks, keda ta armastab.

Keskne teema filmis, kusjuures on hoidutud ülemäära reljeefsest poliitilisest alatoonist, on Halimi allasurutud homoseksuaalsus. Sellekohast narratiivi hoiab sordiini all asjaolu, et Halimi saladusest on teadlik ainult tema naine. Tuleb muidugi nentida, et kui filmis oleks keskendutud tagajärgedele, mille tooks kaasa sellise saladuse avalikuks tulek Maroko ühiskonnas, oleks filmi sõnum ilmselt hoopis teistsugune, kuna vältimatult tulnuks käsitleda sealsete homoseksuaalide elu karmi tegelikkust ja võitlust ühiskondlike piirangute vastu. Sellele vaatamata pakub film väärtusliku sisekaemuse, näidates, kui suurt ängi peab tundma inimene, kes kannab endaga kaasas potentsiaalselt eluohtlikku saladust.

Filmi kestus ja dramaatiliste hetkede rohkus võivad esmapilgul tunduda mõnevõrra liialdatud. Korduvad varjatud pilgud, õmblused, mõtisklused või hetked, kuidas Mina sööb mandariini, võivad näida liigseina. Tuleb aga meeles pidada, et kordamine on filmikunstis keskne võte, mis lubab vaatajal täiel määral tunnetada ja mõista edasiantavaid sõnumeid ning siseneda filmi tegevustikku. Veelgi enam, neil näiliselt sarnastel kaadritel ja tegevusel, mis filmis kordub, on siiski variatsioonid. Üldine tegevusplaan jääb samaks, aga vorm muutub. Näiteks kaadrites, kus on kujutatud Halimi hammamis, on atmosfääri muutus saavutatud valgustuse ja kaameratöö kooskõlas. Stseenis, kus kaamera liigub Halimist kaugemale, näeme meest, kes on üksi ja mahajäetud – keset luksuslikku ja kõledat saali, mida täidab jahedalt sinakas toonis aur. Hiljem aga, sarnastest olukordades, on kaamera lähemal, et filmida suures plaanis ning aur Halimi ümber omandab nüüd hoopis sooja ja kuldse värvingu, peegeldades tundeid, mis teda valdavad, kui ta vaatleb ümbrust ja mõtiskleb omaenda seksuaalsuse ja moraalsete tõekspidamiste üle. Nii saab olla tunnistajaks sellele, kuidas on eelmise stseeniga võrreldes muutunud Halimi emotsionaalne seisund ja maailmavaade.

„Sinises kaftanis“ näidatakse, et nii nagu abielu, romantiline suhe või pingutused töövõtete täiuslikuks omandamiseks pole ka elu ise midagi muud kui korduste kulminatsioon. Aga just need õhkõrnad muutused näiliselt korduvates mustrites teevad elu seikluslikuks, mis on väärt, et selle eest võidelda.

Valgustusvõtete meisterlik rakendamine filmis rikastab vaataja­kogemust, kujundab oskuslikult atmosfääri ning annab edasi sõnatuid emotsioone. Stseenides, kus kujutatakse moraalseid vastasseise, sisemisi kõhklusi või kirgi, lisab sügavust strateegiline kontrastsus, mis on saavutatud chiaroscuro² abil.

Ning vastupidi: päevasel ajal filmitud kaadrid, kus peategelasi on kujutatud nende igapäevases töökeskkonnas või mitte äärmiselt intensiivses suhtluses, upuvad rikkalikku valgusse, mis ei jäta enamasti midagi varjatuks. Kõik see kinnitab, et filmitehniliselt on „Sinine kaftan“ küps linateos, kus kinematograafia võtted rõhutavad tulemuslikult igas stseenis valitseva õhustiku nüansirikkust, võimaldades niiviisi vaatajal tabada märkimisväärse sügavuse ja detailirohkusega emotsioone ja meele­olu, mis neid tegelasi ühendavad. „Sinine kaftan“ on suurepärane näide, et oskusliku visuaalse keele tõttu on pikad dialoogid liigsed – valguse ja varju mängust saab sõnatu, ent jõuline ja mõjuv jutustaja.

Filmis on oskuslikult kombineeritud ka suurt plaani ja lähikaadreid, mis langevad hästi kokku nii vaataja ootuste kui ka süžee nõuetega. See on teadlik valik, et saaks hoida sammu filmi sündmustikuga, ilma et kaotataks järge või tuntaks end olevat tupikus. Hästi teostatud operaatoritöö laseb vaatajal tunnetada elutempot mediinas³, annab hea ülevaate selle elanikest, kultuuri eripärast, laskmata fookusest peateemat, juba viidatud armukolmnurka. Operaatoritöö annab veel ka tunnistust suurest tähelepanust, mida tegijad on pööranud detailidele ja metafooride läbimõeldud kasutusele. Sümboolsed värvitoonid, eriti sinine ja kuldne, mida filmis on läbivalt kasutatud, rikastavad visuaalset keelt ja lisavad filmile mõju. Üldisele õnnestumisele aitab kaasa hoolikas kaadrite valik ja tegelaste paigutus kaadris: see lisab filmile sügavust ja tähenduskihte. Kõik need hoolikalt läbi mõeldud kinematograafilised võtted annavad tunnistust tegijate pühendumusest visuaalsele jutustamisele.

„Sinine kaftan“ paelub jutustusega armastuse mitmetahulisusest, sellega seotud emotsioonide sügavusest ning kannatlikkusest, mida nõuab navigeerimine suhete keerdkäikudes. Ühtlasi on film meeldetuletus, et tõelised suhted, mis jäävad kestma ka raskustes ning aitavad lõpuks leida oma terviklikkuse, on ainult sellised suhted, mis on rajatud siirusele ja oma nõrkuste tunnistamisele. Nagu ütleb filmis Halim: „Alati tuleb jätta pisut õmblusvaru.“ Halimi sõnum ei piirdu siiski ainult juurdelõikusega, vaid osutab sellele, kui tähtis on jätta liikumisruumi ka avastamiseks, andestamiseks ja vigade tegemiseks, et elu ei hakkaks õmblustest rebenema.

1 Kaftan – traditsiooniline ülerõivas paljudes aasia ja araabia maades, Marokos tänapäeval peamiselt naisterõivas.

2 Chiaroscuro (it) – valguse ja varju kombineerimine maalikunstis, aga ka filmis, fotograafias jm.

3 Siin ajalooline vanalinn Maroko linnades.