Rahvusvaheline laureaat Priit Pärn

ANDREAS TROSSEK

Kõigepealt tuli Priit Pärn Tapalt. Siis tuli ta Tartu ülikooli bioloogia erialalt. Siis tuli ta kaskadööriks legendaarse nn mõõga ja mantli filmi „Viimne reliikvia“¹ juurde (tegelaskujuks nimetu Mässaja). Siis mingil hetkel tuli tal karikaturistina trükiajakirjanduses silma paistmine aina paremini välja. Siis tuli ta Rein Raamatu kutsel Tallinnfilmi joonisfilmiosakonda tüübikunstnikuks. Seejärel tuli ta ära Tallinna Botaanikaaiast, kus töötas taimeökoloogina. Siis asus ta Tallinn­filmiga juba püsivasse töösuhtesse joonis­filmirežissööri ja -stsenaristina.

Siis liikus ta karikatuurist edasi teiste graafikatehnikate juurde, hankis ateljee ja trükipressi. Siis oli ta pälvinud oma autorifilmidega juba esimesed festivaliauhinnad. Siis, kui talle tundus, et ikkagi päris sellist joonisfilmi teha ei saa, nagu tahaks, liikus ta rohkem laste­kirjanduse illustratsiooni juurde. Siis, kui juba tohtis teha, olid saabunud perestroika ja glasnost ning tema süsteemikriitiline 25minutiline joonisfilm „Eine murul“ (1987) pälvis toona pretsedenditu arvu rahvusvahelisi festivaliauhindu (kaasa arvatud tagantjärele kurioossena mõjuva I preemia üleliidulisel filmifestivalil).

Siis – või tegelikult veidi varem – tuli ta nutika kujundileiu peale, kuidas võtta kokku parasjagu aktuaalne fosforiidisõda ning toonase Eesti NSV loomeliitude häälekandjas Sirp ja Vasar ilmus kurikuulus karikatuur „S***a kah!“ (1987), mis tõi väljaande peatoimetajale kaasa parteilise karistuse. Siis ta (peaaegu) lõpetas karikatuuride joonistamise, kuna see valdkond oli tema jaoks suuresti ammendatud. Siis üsna varsti pandi huumoriajakiri Pikker kinni ka, Sirp õnneks ilmub edasi.

Siis tellis Eesti Reklaamfilm Olav Osolini isikus temalt 40sekundilise elektrienergia kokkuhoiule manitseva reklaamfilmi „Lahkudes kustuta valgus“ (1988), mis pälvis Cannes’is rahvusvahelisel reklaamfilmide festivalil Pronkslõvi (see peaks olema üldse ainus Nõukogude Liidule omistatud auhind sel festivalil). Siis ta üldse reisis palju, osales üle maailma žüriides, esines anima-alastes õppetubades, tegi näitusi, müüs oma joonistusi ja graafikat. Siis varises NSV Liit kokku.

Siis, seal kusagil keset neid pööraseid muutusi, justkui keeristormi silmas, valmis (nüüd juba rahvusvahelise kaasrahastusega) 30minutiline „Hotell E“ (1992), kahe vastandliku süsteemi võrdlus, mis pole oma aktuaalsust kaotanud tänini. Siis, paarkümmend aastat hiljem, hääletasid animafilmi rahvusvahelise assotsiatsiooni ASIFA eksperdid selle viimase poole sajandi parimate animafilmide hulka (36. kohale; 11. kohale tuli „Eine murul“).

Siis läks ta Turu linna Soome ja hakkas animatsiooniõppejõuks. Siis deklareeris ta järjekordselt, et ei tee enam ühtegi filmi. Siis mingil hetkel kutsus Siim Kallas teda poliitikasse, aga ta ei läinud. Siis ta tegi Janno Põldmaga kahasse järgmise filmi „1895“ (1995), mida auhinnati veel rohkemgi kui eelmisi.

Siis valmis „Porgandite öö“ (1998), mis sai teiste auhindade hulgas grand prix Ottawa rahvusvahelisel animafilmide festivalil Kanadast. Siis tuli Ottawast Chris J. Robinson ja kirjutas eestlaste animatsioonist lausa eraldi ingliskeelse raamatu „Between Genius & Utter Illiteracy: A Story of Estonian Animation“ (Varrak 2003). Siis see tõlgiti eesti keelde, aga sellega läks lubamatult palju aega ja elu oli vahepeal edasi arenenud.

Siis tuli tema kolleeg Hardi Volmer, kes tegi temast – oma meetodeid kasutades – üsnagi mängleva dokumentaalfilmi „Mees animatsioonist“ (2005). Aga juba varem tuli tema kaasvõitleja Toomas Kall, kes koostas temast – kogenud toimetajapilku kasutades – ammendavalt entsüklopeedilise raamatu „Pärnograafia. Priit Pärna joonistusi 1964–2006“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006). Seejärel üsna varsti tuli isikunäitus Kumu kunstimuuseumis, mis kroonis tema karjääri sürrealistliku graafika viljelejana.

Siis vahepeal tulid juba järgmised filmid, järgmised auhinnad, järgmised animatsioonitudengite juhendamised. Siis tuli ta Signe Kivi kutsel Turust üle Eesti Kunstiakadeemiasse (EKA), et siin animatsiooniosakond luua. Siis ta lõi selle. Siis möödusid aastad ja osakonna tudengifilmidele oli Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise ajaks laekunud ühtekokku juba sadakond rahvusvahelist auhinda.

Siis olid tegelikult juba ka need ajakirjanikud, kes muidu ühegi eesti kultuuritegelase nime ei tea, hakanud asjalikul ilmel rääkima temanimelisest rahvusvahelisest animatsioonikoolkonnast, mis toob Eestile piiri taga palju kuulsust. Siis oldi aga paraku ka „Eesti kui animatsioonimaa“ loosungist juba nii pimedalt vaimustatud, et rahastati ka igasugust kommertsi, mis võinuks ideaalis ise ennast tasa teenida, või siis muud infantiilset pahna, mille õiglane trajektoor oleks pidanud suunduma joonestuslaualt otse paberikorvi.

Siis lammutati EKA vana peahoone. Siis taganes kunstirahvas kangelaslikult väärtuslikumalt krundilt vähemväärtuslikule, aga hea vähemalt, et hing sisse jäeti. Seejärel oli Pärnal vist mingi plaan minna animatsiooniosakonnaga üle Tallinna ülikooli alla, aga sellest ei saanud asja.

Siis tuli ta üheks akadeemiliseks aastaks – koos oma abikaasaga ehk justkui poole kohaga – vabade kunstide külalisprofessoriks oma alma mater’isse, Tartu ülikooli. Siis mingil hetkel ta emeriteerus EKAst, aga juhendab ikka edasi. Seejärel – see juhtus tegelikult üsna hiljuti – pääses üks tema kunagisi õpilasi oma autorifilmiga lühianimatsiooni kategoorias lausa Oscari eelvalikusse, olles enne kogunud 120 festivalilt 43 auhinda.²

Siis oli ta hakanud saama – või tegelikult oli see juba tublisti varem – riburadapidi ka igasuguseid elutööpreemiaid. Tähtsaim neist on ehk ASIFA elutööpreemia 2002. aastast – mis see nüüd teeb, enam kui 20 aastat tagasi? Välismaalt on talle tulnud vähemalt kuus elutöö­auhinda ja hiljuti, 2019. aastal tunnustati teda Eesti Kultuurkapitali elutöö­preemiaga. Nüüd tuli 2023. aasta riiklik kultuurivaldkonna elutööpreemia lisaks – kus on, sinna antakse. Palju õnne, Priit Pärn!

Eestlased on väga õnnelik rahvas, et neil selline suurkuju on. Teist sellist ei ole. Siis veel: loovisiku suurus ei väljendu ainult auhindade arvus, vaid ka tema loomingu diapasoonis. Näiteks on Pärn lisaks eespool mainitud (ja ruumipuudusel mainimata jäänud) preemiatele pälvinud teadaolevalt ainsa inimkonna esindajana nii Oskar Lutsu nimelise huumoripreemia (1989) kui ka Eesti vanima ja auväärseima kunstipreemia, Kristjan Raua nimelise preemia (2002) – tehke järele või makske kinni.

Siis tunnustusest veel seda, et kui Tristan Priimägi kirjutas viimasest sajandist oma menuki „101 Eesti filmi“ (Varrak 2020), siis kõige suurema arvu filmidega oli seal esindatud just Pärna looming. Ja siis peaks lõpetuseks samuti meenutama Jaan Ruusi üht kommentaari, et ka Federico Fellini alustas karikaturistina – ja arvestades, kui palju Ruusile Fellini meeldis, siis olnuks tal ilmselt keeruline, et mitte öelda võimatu, Priit Pärna aadressil suuremat komplimenti välja mõelda.

1 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.

2 „Sierra“, Sander Joon, 2022.