Hiina salat vere ja pisarate kastmes

Jüri Laulik

„Sõja õied” on üheülbalise pompoosse propagandafilmi ja vesise melodraama segu. Mängufilm „Sõja õied” („The Flowers of War”/„Jin lķng shķ san chai”, Hiina-Hongkong 2011, 136 minutit), režissöör Zhang Yimou. Osades Christian Bale, Ni Ni, Zhang Xinyi, Huang Tianyuan, H an Xiting, Zhang Doudou, Dawei Tong jt. Produtsent Weiping Zhang, helilooja Qigang Chen. Vaikselt libises Eesti kinodesse seni tõenäoliselt kalleim hiina film „Sõja õied”, mille ametlik eelarve oli 94 miljonit dollarit, küllap tegelikult rohkemgi. Lisaks rahahulgale tuleb kindlasti ära märkida ka filmi režissöör Zhang Yimou, kelle nimi on ammu kirjutatud maailma filmiajaloo lehekülgedele kui üks Aasia filmiklassikuid juba elavast peast. Oli ju tema suuresti see, kes eriti nürist sotsrealismist ja esimees Mao juhitud kultuurirevolutsioonist ära tambitud Hiina filmi jälle kunstina maailma ette tõi. Esimene kaalukas rahvusvaheline tunnustus hiina filmile tuli aastal 1991, kui Veneetsia filmifestivalil pälvis ühe kolmest Hõbelõvist Zhang Yimou film „Punaste laternate valgel”. Sellest ajast peale on peaaegu kõik tema filmid jõudnud suurtele festivalidele. PÖFF on näidanud seni meistri filmidest järgmisi: „Kodutee” (1999), „Õnnelikud ajad” (2001), „Kangelane” (2002) ja „Naine, püss ja nuudlisöökla” (2009). „Lendavate pistodade maja” (2004) jooksis nii Eesti kinodes kui ka hiljem kohalikus televisioonis. Järelikult peaks Zhang Yimou olema piisavalt suur kineast, et tema uut ja seni viimast filmi erilise tähelepanuga tervitada. Kuid eelmisel aastal valminud film (esilinastus Hiinas 2011. aasta detsembris) on festivalidest mööda libisenud („Berlinale’l” küll näidati, aga mitte võistlusprogrammis), USAs näidati vaid käputäies suurlinnade kinodes, Euroopasse jõudis alles nüüd. Põhjuseks on ikka film ise.

Tapatalgute aegu

Filmi tegevus leiab aset väga traagilisel ajal, 1937. aastal, kui jaapanlased vallutasid tollase Hiina pealinna Nanjingi. Järgnesid metsikud tapatalgud, vägistamised, kõik jõledused, millest te võite lugeda juba Tšingis-khaani vallutusretkede kroonikatest. Päris täpselt ei ole võimalik enam kokku arvutada, aga üldiselt peetakse reaalseks ümmarguselt 200 000 ohvrit. Jaapanlased vähendavad arve, mõned ägedamad natsionalistid eitavad üldse, aga tõendeid, ka endiste Jaapani sõjaväelaste päevikuid, meenutusi, väljaütlemisi, ka fotosid on eitamiseks liiga palju. Pärast sõda peeti Jaapani väejuhtide ja ohvitseride üle sõjakurjategijate protsesse ning Nanjingi holokausti eest mõisteti terve rida neist surma ja poodi üles. Kaasa arvatud kaks Jaapani ohvitseri, kes korraldasid võistluse, kumb suudab kiiremini sajal sõjavangil pea otsast raiuda. Jaapani ajalehtedesse jõudis sellest lõbus sportlik reportaaž. Seejärel läks aastakümneid, mil sellest verisest loost eriti midagi avalikult ei pajatatud. Hiinas harvendas rahvast suur tüürimees Mao Zedong ja inetu öelda, aga Nanjingi paarsada tuhat ohvrit oli maoistide saavutuste kõrval ikkagi vaid käputäis. Suhteline vaikus, eriti läänes, kestis 1990. aastate lõpuni, kuni 1997. aastal ilmus hiina juurtega USA autori Iris Changi raamat „Vägistamine Nanjingis. Teise maailmasõja unustatud holokaust” („The Rape of Nanking. The Forgotten Holocaust of World War II ”).

Sirbi filmiküljel oli mõni aasta tagasi juttu saksa filmist „John Rabe”, kus kirjeldatakse Nanjingis sel ajal töötanud sakslasest tehaseülema Rabe kangelaslikke katseid kaitsta oma tehases varju otsinud hiina töölisi ja nende perekondi jaapanlaste terrori eest. Režissöör Roger Spottiswoode on teinud filmi „Siiditee lapsed”, mis puudutab 1937. aasta tapatalguid, hiinlased on ise teinud mitu väiksemat filmi. Lõpuks jõuti siis Nanjingi sündmustega ühe suurfilmini.

„Sõja õied” on täis visuaalselt äärmiselt haaravaid kaadreid, Zhangi suurepärane värvi- ja kompositsioonitunnetus on ju legendaarne. Naispeaosaline Ni Ni sai Aasia filmiauhinna kui parim uustulnuk. Lugu räägib sellest, kuidas kahtlane Ameerika seikleja John Miller satub Nanjingi pommitamise ja vallutamise ajal keset tapvat sõjamöllu, aga pääseb kohalikku katoliku kloostrisse peitu. Seal on veel käputäis kloostrikooli tüdrukutest õpilasi ja äsja surnud preestri abiline poiss George. Siis sajab sisse trobikond sõja eest põgenevaid prostituute, eriti värvilisi ja liiderlikke luksuskonkubiine, kes peidetakse kloostri keldrisse.

Nüüd asja juurde: „Sõja õied” on üheülbalise pompoosse propagandafilmi ja vesise melodraama segu. Linna vallutanud Jaapani sõdurid on loomalikud ja nürimeelsed nagu orgid „Sõrmuste isandast”, kusjuures sama ebarealistlikud. Kui pärast esimest tapmiste, vägistamiste ja vandaalitsemiste lainet ilmub üks tõsine intelligentne Jaapani ohvitser, kes armastab muusikat ja lubab kloostrit kaitsta, siis hakkab neil, kes Vene ja mitte ainult („Vääritud tõprad”, prantsuse „Naisagendid” jne) sõjafilme näinud, kohe häirekell lööma. Me ju teame, et kui keset verevalamist ja piinamist ilmub viisakas fašistlik Saksa ohvitser, kellele meeldib Bach või Beethoven, siis varsti kahvatuvad kõik ülejäänud verejanulised lihunikud nagu jänkukesed tema kui rafineeritult julma tiigri kõrval. Sama trikki korratakse „Sõja õites”.

Üldiselt on kõik jaapanlased selles filmis ebainimesed, värdjad, seksuaal- ja mõrvamaniakid, aga hiinlased, isegi hoorad, on hinges õilsad vaprad kangelased. Mille muu pärast on filmi sisse kleebitud üks Hiina sõjamees, kes võitleb lõpuni ja tapab ka surres veel kümneid jaapanlasi. Kõiges on nii palju tundeid, et vaataja süda peaks kokku tõmbuma nagu küps virsik dr Martensi saapa all. Aga kui loll vaataja ei peaks aru saama või muidu tuima loomuga olema, siis näidatakse filmis ette. Kui alguses valatakse pisaraid nii üksi kui väiksemas hulgas umbes iga nelja-viie minuti järel, siis filmi edenedes hakkab tempo tõusma, ja siis ei ole enam stseeni, kui kõik lahinal ei vesistaks. Kaks ja pool tundi kestev film on venitatud selliseks nutuorgiaks, et lõpuks peaks vaataja olema kuiv kui krõps. Lõputu paatos mullitab nagu mädasoo. Ei taskuks mängida nii hella asjaga nagu traagika!

Miljardi hiinlase uus lemmik

Peategelane John Miller (Christian Bale) ilmub kloostrisse kui joomahimuline kalui, kes nõuab raha ja kärakat. Ta tuleb äsja surnud preestrit matma. See on küll vaimukas leid, et Hiinas tolgendav sihitu eurooplane on surnumatja. See ei tähenda seda, et ta purjuspäi labidaga auku kaevaks või õõnsa häälega lahkumissõnu lausuks. Hiinas on surnumatja ülesandeks kadunuke viimast korda ilusaks teha. Midagi Eesti teatrigrimeerijaga sarnast. Vot, ja see, kuidas sellest ebameeldivast mölakast saab kujutletava 24 tunniga õilis isa John, kes laenatud preestrikuues inimesi päästab, ajab isegi rääbaka habeme ära ning kammib juuksed – see sobib filmi võltsi ja ülepaisutatud süžeega muidugi hästi kokku. Eks kuulu temagi osana propagandafilmi, mis peaks nii pilu- kui ka ümarsilmadele näitama, kes on head ja kes halvad. Rohkem ehk isegi jänkidele, sest suur osa filmist on ingliskeelne, Bale ju otsapidi ameeriklaste armas Batman ja filmis traavib George-poiss tema kõrval nagu väike Robin. Ameeriklane hea, hiinlased head, jaapanlased väga pahad!

Raske on uskuda, et nii suur looja ja kunstnik nagu Zhang Yimou taoks vastu rinda rahulolevalt, et tänu tema filmile „Sõja õied” vihkavad hiinlased värske hooga jaapanlasi ja oleksid valmis uuesti sõtta minema, et kunagine häbi verega maha pesta. Praegusel Hiina ja Jaapani teravnenud suhete ajal nõutakse Hiinas demonstratsioonidel juba häälekalt Jaapanile sõjakuulutamist. Küllap oli Yimou puhul tegemist ettepanekuga, millest ei saanud keelduda, riikliku tellimusega riigis, kus saab filmi teha ainult siis, kui vastav organ lubab. Loodetavasti.