Hunt murrab kodust

Tänavuse Pimedate Ööde filmifestivali programmis leidub koguni 75 Eesti filmi

TRISTAN PRIIMÄGI

Natuke väsitavaks läheb aasta viimasel veerandil see, kuidas ükskõik millise jututeema puhul pole enam võimalik vältida neid „erakorralisi tingimusi“, mis meid tänavu saatnud on. Kõikehõlmavaid ja muutvaid asjaolusid, mis sunnivad kogu inimkonda ümber hindama nii grupikäitumist ja üksiolekut.

Loomulikult ei saa sellest üle ega ümber ka tänavuse Pimedate Ööde filmifestivali puhul. Palju on juttu sellest, kas kinod peaksid olema kinni või lahti, milliseid turvameetmeid tuleks rakendada viiruselevi peatamiseks, osaliselt on sunni tõttu linastused üle kolitud internetti jne. Selle kõige foonil toimub ka muu liikumine – ühtede uste sulgudes avanevad teised.

Kui varem oli kogu kodumaine filmindus vähemalt programmi põhjal otsustades PÖFFi kontoris punapäise kasulapse rollis, keda jalust ära kuhugi nurka lükati ja keda suure laua taha mängima ei lastud, siis on nüüd suurte seltskonnas rohkem ruumi ja tänavu on Eesti filmid lausa lainena peale tulnud. Selle poolest sarnaneb PÖFF nüüd rohkem teiste suurte festivalide Cannes’i, Berliini ja Karlovy Varyga, kellele on rahvuslik filmikunst ja selle eksponeerimine olnud alati programmis tähtsal kohal. Jah, võiks ju diskuteerida, et Eestil pole Prantsusmaale, Saksamaale või isegi Tšehhi vabariigile midagi vastu panna, aga ei saa ka nõustuda väitega, et väetada tuleb seda taime, mis kasvab. Kusagilt peab see kasv ju peale hakkama ja nüüd ehk hakkab ka meie esifestival sellesse kasvulavasse oma toetusega rohkem panustama.

Festivali seisukohast pole tänavust dünaamikamuutust keeruline põhjendada: ilmselt annab Eesti filmide laialdasem eksponeerimine rohkem hingamisruumi tänavusse pingelisse eelarvesse, sest arusaadavalt on turunduseelarve esimene, mida firmad raskel ajal rappima hakkavad ja ilmselt on selle mõju ka PÖFFini ulatunud. Teiseks on ka külaliste arvu kahandamine (tänavu tuleb festivalile umbes 60 väliskülalist) loonud olukorra, kus autoreid on valida lihtsam, isegi ainuvõimalik, kohalike tegijate hulgast.

Nagu näha kõrvaolevast tabelistki, on PÖFFi programmidest võimalik tänavu leida lausa 75 varieeruva pikkuse ja olemisega Eesti filmi. Päris tugevalt annavad kaalu välismaised nimed, kelle filmide tegemise juures on olnud oma osa ka Eestil.

Võõramaised Eesti filmid

Vähemuskaastootmisprojektidest linastub esinduslik kolmik ja nendest tuleb rääkida seepärast, et väikesed kaastootjad jäävad selliste filmide puhul tihti tähelepanust üldse ilma, kuna filmide päritolumaad arvestatakse pealiskaudselt enamasti lavastaja rahvuse, põhitootja või isegi filmis kõlava keele järgi. Ometi võime uhkusega tõdeda, et Eesti osalusel on valminud nii hispaanlase Chino Moya lavastatud, aga põhiosas inglise film „Alljumalad“,¹ mis maalib troostitu pildi tuleviku-Euroopast; teises suunas, ehk minevikku vaatav Taani film „Erna on sõjas“,² mille tegevustik toimub Esimese maailmasõja ajal, mil muretsev ema Erna järgneb sõtta oma lihtsameelsele pojale, ja nimirollis näeme siin viimastel aastatel ikka Euroopa staaride tippnimekirja tõusnud taanlannat Trine Dyrholmi; ja venelase Ivan I. Tverdovski uus film „Konverents“,³ mis asub küll juurtega lähiminevikus, 2002. aasta Venemaa pantvangidraamas, aga leiab aset olevikus, kui hukkunute omaksed hakkavad üritama realiseerida plaani õnnetuspaigaks olnud Moskva Dubrovka teatris mälestusüritust korraldada. Debütandi Moya kõrval on nii Tverdovski kui ka „Erna on sõjas“ lavastaja Henrik Ruben Genz tugevad tegijad, keda mõlemat on korduvalt autasustatud näiteks Karlovy Varys. Genzil õnnestus seal saada 2008. aastal lausa peaauhind, parima filmi Kristallgloobus oma filmiga „Kohutavalt õnnelik“,⁴ mis nii nagu „Ernagi“ põhineb Erling Jepseni romaanil. Genzil on ette näidata ka lühifilmi „Vend, minu vend“ Oscari nominatsioon.⁵

Homsed ja eilsed mängufilmid

Kolmele gastrolöörile lisandub kolm Eesti autorite mängufilmidebüüti, kus on tegijaid seinast seina: meie ilmselt kõige resultatiivsem praegu tegutsev filmirežissöör Peeter Simm on ekraniseerinud Olavi Ruitlase raamatu „Vee peal“, kus varateismeline Andres (Rasmus Ermel) võitleb kasvuraskustega 1980ndate Nõukogude Eestis. Simm on end oma samanimelise filmiga välja võidelnud lausa põhivõistlusprogrammi, kuhu eestlastel tihti asja ei ole. Kirjelduse järgi päris sarnane on Lauri Randla mängufilmidebüüt „Hüvasti, NSVL!“, kus kooliealine Johannes (Niklas Kouzmitšev) võitleb kasvuraskustega 1980ndate Nõukogude Eestis. Ka filmide tonaalsus, absurdimaiguline huumor, tundub sarnane, aga siinne tegevustik on pisut hilisem ja ulatub välja 1991. aasta augustiputšini ning paistab olevat karakteersem ostalgia-žanrisse kuuluv toode. Adekvaatseks võrdlemiseks tuleks loomulikult mõlemad ära vaadata. Kolmas Eesti uus mängufilm „Kratt“ on aga Rasmus Merivoo kauaoodatud uue filmina täpselt nii ettearvamatu, kui võis ette arvata. Lastefilmi, seiklusfilmi ja õuduka segu, mis ei hooli ei žanri- ega vanusepiiridest ning leiab kindlasti oma vaataja kusagilt hea maitse hämartsoonist.

Vanemate mängufilmide ja ka rea Eesti filmiklassikasse kuuluvate anima- ja dokfilmidega tutvumiseks annab võimaluse alamprogramm „101 Eesti filmi“. Kinos linastuvad Sulev Keeduse „Georgica“ (1998) 35 mm filmikoopia pealt, eksperimentaalsema mängufilmi näide „Värvilised unenäod“⁶ ja Eesti 1970ndate lõpu uue laine esindaja Olav Neulandi debüüt „Tuulte pesa“ (1979). Lisaks leiab veel seitse linastust ka PÖFFi netikinost. Animaklassikat toob rahva ette ka kolme suurt juubelit – Heino Pars 95, Elbert Tuganov 100 ja Rein Raamat 90 (küll alles järgmisel aastal) – tähistav suurejoonelise pealkirjaga programm „Eesti animatsiooni püha kolmainsus“.

Portreed ja teemad dokfilmis

Tänavuste Eesti dokumentaalfilmide valik on saanud ajakohane, kuigi on tegemist ka ajatute teemadega. Selge on see, et sellised mehed nagu Indrek Park või Linnar Priimägi ei taha hästi oma aega ära mahtuda. Antropoloogiline dokfilm „Keelepäästja“ räägib keeleteadlase Indrek Pargi soovist päästa viimase elava liikme käest ära USAs Põhja-Dakota preerias elava mandani suguharu keel. Pargi maailmaparanduslikele püüdlustele sekundeerib Priimäe püüdlus mõtestada kultuuri, aga autori Manfred Vainokivi ettekujutuses jääb sellele soovile risti-põiki ette tema isiksus. Sellesse konflikti on juba sisse kirjutatud teatud meele­lahutuslik moment.

Tänavuse PÖFFi tähelepanu all ka Ida-Virumaa, kus toimub oma alafestival Kinoff nii Jõhvis, Narvas kui ka Kohtla-Järvel, koondades venekeelseid ja vene elanikkonna maailma näitavaid linateoseid. Heaks lisanduseks Kinoffi programmi on üks dokfilm „Ankeet“, mis on lugu režissööri Aljona Suržikova kunagisest kooliklassist ja omaaegsete õpilaste elust tänapäeval. Filmi aluseks on „ankeet“, midagi salmikulaadset, kuhu pandi kirja oma tulevikuplaanid ja muud unistused. Nüüd on Suržikova autorid-klassikaaslased üles otsinud, et teha kokkuvõte, kas unistused on täide läinud. Portreekildudest kokku pandud koondportree on värvikirev lugu eri suundadesse pöördunud eludest. Teemadokkidest võib aga välja tuua kaks moodsamates valdkondades tegutsevat tõsielufilmi. „Ankeedi“ hoogsusele lisab täiskäigu Maria Reinupi „Elu on vaid üks sõit“, kus tutvustatakse Eesti mainekat ekstreemspordiüritust Simple Session, ja kus astuvad üles oma valdkonna staarid, kellest avalikkusele on ehk paremini tuttav Bam Margera tänu oma tegevusele kilplassarjas „Jackass“. Moodsa nimetusega alamsektsioonist #pöfftrending leiame aga ülimalt tänapäevasel teemal arutleva doki „Keha võitlus“, kus on jutuks irdkäitumine oma kehaga, nt ületreenimine ja liigsed dieedid ning kehakultuse vastu jõudu koguv Inglismaa antiliikumine.

Eesti filmide nimekirjale annavad aga põhimassi kodumaised lühifilmid. Esiteks on muidugi tublisti laienenud „kodumaise“ mõiste ning senisest märgatavalt rohkem annavad lühifilmide hulgas tooni võõrapäraste nimedega tegijad Balti filmi- ja meediakoolist ja EKA animatsiooniosakonnast. Ilmselt võib Eesti film rahvusvahelistumisest vaid võita, aga nende noorte filmitegijate seos siinse filmikultuuriga selgub alles edaspidi.

Kokku toimub 75 Eesti filmile 74 linastust, neist umbes kolmandik ehk 23 on virtuaalsed. Olgu see siis raskel ajal lohutuseks, et Eesti filmist huvituval inimesel on PÖFFil vaadata nii mõndagi ja enamgi veel. Kui need oma välismaiste konkurentide vahelt natuke ka silma paistaksid!

1 „Undergods“, Chino Moya“, 2020.

2 „Erna i krig“, Henrik Ruben Genz, 2020.

3 „Конференция“, Ivan I. Tverdovski, 2020.

4 „Frygtelig lykkelig“, Henrik Ruben Genz, 2008.

5 „Bror, min bror“, Henrik Ruben Genz, 1999.

6 „Värvilised unenäod“, Virve Aruoja ja Jaan Tooming, 1974.

Eesti filmid PÖFF 2020 progammis