Ideaalne põgenik

Marko Raat ja Hille Hanso räägivad animadokist „Põgenemine“. Kas see on tõetruu pilt põgeniku teekonnast või heaoluühiskonnale mugav ideoloogiline konstruktsioon?

MARKO RAAT

Jaanuaris jõudis Eesti kinodesse Taani film „Põgenemine“.^1* Ühe mehe põgenemise lugu Afganistanist Euroopasse on vormistatud animeeritud dokumentaalfilmina. Nii teema, teostuse kui valitud tehnika tõttu sai film eelmisel aastal palju tähelepanu ning on lisaks pajudele võidetud auhindadele valitud ka Oscarite lühinimekirja lausa kahes, parima dokumentaalfilmi ja parima rahvusvahelise filmi kategoorias.

Filmist ja sellega seotud teemadest vestlesid filmirežissöör Marko Raat ja Lähis-Ida asjatundja, värske Sirbi laureaat Hille Hanso.

Raat: Filmi peategelane, Afganistani põgenik Amin on intelligentne ja õrn natuur ning teda vastu võtnud Taani heaoluühiskond mõistab teda taktitundeliselt kõiges; põgenemine sisaldab loomulikult alandust ja kannatusi, kuid pärast filmi tegemise käigus läbi viidud teraapilist vestlust filmitegijast sõbraga Freudi kušetil vabaneb peategelane oma sisemistest ebakõladest (sealhulgas eduka lääne inimese baaskonflikt – eraelu vs. töö) ning ta on küps teda armastava inimesega uude villasse kokku kolima. Selles loos või selle jutustamiseks valitud keeles on midagi liiga ladusat ja perfektset võrreldes põgenike enamuse karmi reaalsusega. Mu mõte ja emotsioon hakkab filmi kulgedes järjest rohkem kinni nendest looritatud detailidest, mis reedavad, mida meile ei taheta rääkida seoses heaoluühiskonna väga kahepalgelise suhtumisega põgenikesse.

Hanso: Vaatasin filmi täiesti teise pilguga, lihtsalt nagu üht miljonite põgenike lugudest. Kartsin enne filmi vaatamist, et see on masendav, kuna olen paljude riikide põgenike lugude ja muredega liigagi hästi kursis. Selles mõttes oli kergendus, sest ka hea lõpuga lood on vajalikud. Vaataja näeb, et võib olla ka nii. Et kahe sõna – probleem ja põgenik – vahele ei pea võrdusmärki panema. Tavaliselt räägime ajaloost umbisikuliselt, aga siin nägime, mida tähendab konkreetse inimese käekäigule geopoliitika, täpsemalt külm sõda, ja USA ja NSV Liidu vastasseis Afganistanis. Ehk paneb see lugu ette kujutama, mida n-ö suur geopoliitika tähendab inimestele neis riikides, millest saab suurjõudude võitlustanner. Ma ei imesta, et inimesed, kes oma ühiskonnaga kohaneda ei suuda, on valmis tegema paljut, et sealt välja murda. Aga kuna see teekond võib-olla traumaatiline ja piinarikas, siis on ka küsimus, milliste inimestena nad lõpuks sinna vabasse ühiskonda jõuavad. Sellest teekonnast saab üks osa nende identiteedist.

Raat: Ma saan aru, et riigid on eri aegadel defineerinud väga erinevalt, mis nad põgenikuga peale hakkavad. Mida tähendas see 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse Venemaale või Ida-Euroopasse sattumine põgenikule Afganistanist? Oli lagunevas NSV Liidus ja sealt just ära libisenud piiririikides nagu Eesti üldse mingit põgenikepoliitikat? Eesti oli siis ise majandusliku meeleheite ühiskond ja põgenike suhtes ilmselt täiesti empaatiavõimetu.

Hanso: Ma ei tunne 1990ndate seadusi, tean, et läbi Eesti läks hulk Iraagi ja Türgi kurde Rootsi. Meie ise olime sel ajal veel nii ebastabiilne, suuresti veel ilma seadusteta ühiskond, selline metsik lääs ehk meile ei olnud see tol ajal üldse nii suur teema nagu nüüd. Oleme kõvasti arenenud, ootused inimõigustele on ka kasvanud.

Raat: Filmis näidatavad arhiivikaadrid Eestis tollal põgenike majutamiseks kasutatud hoonest ja selle sanitaarruumidest on kahlemata õudsed, aga kontekst oli ka teine – paljud elasid siis samasugustes majades ja ühiskasutuses pesuruumi või vetsu näitamine on alati (propagandistlikult) efektne. Lennart Meri tegi Tallinna lennujaama räämas peldikus lausa pressikonverentsi, et eestlastele selgeks teha, milline see koht peab olema, kui me tahame lääneks saada.

Hanso: Neid kaadreid niimoodi tagantjärele vaadates tunnetan tõesti eriti teravalt, et ka meie jaoks oli meie oma ühiskond nii kohutav.

Raat: Amin kuulus Afganistani eliiti, tema isa oli sealsetes võimukoridorides tegutsenud. Nad on pere, kellel õnnestub keset Kabulis toimuvaid lahinguid sealt lausa lennukiga lahkuda, mis räägib enda eest. Mäletan, et kui ma lugesin seoses ERMi näituse tegemisega Eesti sõjapõgenike lugusid, siis torkasid ka silma edukate põgenike teekonnakirjeldused, mis algasid mitme takso ja hulga kohvritega randa sõitmisest. Ehk et valdavalt kuuleme ikka ja jälle neid, kelle hääl on alati ühiskonnas esindatud, nii enne kui pärast põgenemist. Vähemalt ideaalis ja eriti just n-ö maailma ebaõigluse teemade kontekstis, mida põgenemine kahtlemata esindab, tahaksin kuulda hääletute häält. Aga need on põgenikud, kes ei saagi põgenema või hukkuvad sellel teel, sest neil ei ole vahendeid ja suhteid.

Hanso: Ehk tõesti, küllap kuulus Amini isa liberaalsemasse poliitilisse kildkonda, mis jäi tookord Afganistani võimuvõitluses alla.

Hääletud, s.t need kõige marginaliseeritumad, ei saagi ohu korral kusagile minna. Nende lugusid on jah vähem kuulda, aga nendega puutume kokku arenguabi- ja humanitaarorganisatsioonides kohapeal töötades.

Raat: Mulle torkas filmist silma, et hästi läbi mõeldud ja viisakalt teostatud inimeste smugeldamine sobib lääne heaoluühiskonnale. Sellise kallima ehk kvaliteetsema teenuse korral, millega Amin teisel katsel Taani jõudis, oli see ka füüsiliselt, emotsionaalselt ja isegi majanduslikult inimlik – raha pidi laekuma alles pärast kohale jõudnu telefonikõnet. Ning selgus, et teenus tõesti töötas, kui Amin tegi kõik täpselt õpetuste järgi. Smugeldaja aitab vältida ametnike moraalseid dilemmasid põgeniku staatuse otsustamisel, mis põgenikul kogu tõde rääkides võivad tekkida. See on kõigile osalistele sobiv ja kindlalt põgenikustaatuse tagav tee, professionaalse ja samas ohutu valge vale abil, millega ei tee hädas inimene mitte kellelegi halba ning ühiskond saab selle omakorda kurjategija kui vale väljamõtleja kraesse ajada. Smugeldajad tagavad ühtlasi süsteemi toimimise optimaalse koormusega, kuna seda teenust ei saa kõik endale lubada. Osa riike ongi selle üle võtnud ja teatava summa riiki investeerimise eest on võimalik saada kodakondsus.

Hanso: Olukord on tõesti küüniline. Turvalistel riikidel oleks aus avada teistes riikides keskused, kus saab asüüli paluda. Nagu tegi Eesti kuni 2018. aastani Türgis, kui ümberasustusprogrammi raames süürlasi vastu võtsime. Me peaksime selle praktika juurde naasma, sest muidu ei jäägi valdaval osal konfliktide eest põgenejatel midagi muud üle kui kasutada illegaalsed variante. Ja siis kasutavad neidsamu variante ka need, kes otseselt asüülitaotlejaks ei kvalifitseeru. Kas niigi kannatav inimene peab teise ühiskonna liikmeks saamiseks tõesti ebainimliku teekonna läbi tegema? Kui Valgevene diktaator asus inimesi õhutama ületama Euroopa Liidu piiri, siis meil muutusid paljud sama küüniliseks, asuti sildistama ja dehumaniseerima, piiriületajatest tehti Lukašenka hübriidrelv. Inimesed, kelle kaasusi ei olnud keegi kaalunudki, tembeldati juba illegaalseteks immigrantideks. Meie oma naaberriigid seisid hea selle eest, et oleks võimalikult vähe ligipääsu ja infot, mis tingimustes nad on või missuguseid kannatusi läbi elavad. Teadlikult, et neile ei tekiks inimlikku nägu. Sest muidu võib tekkida nende suhtes samasugune kaastunne, nagu antud filmis Amini suhtes, kellel on nägu ja sügavus ja kellega ma võin inimlikul tasandil identifitseeruda. Seepärast ei lastud meediat ega humanitaarorganisatsioone piirile ligi.

Ma ise puutun Euroopas olevate põgenikega vähem kokku, aga siiski omajagu. Näen, kuidas teekonna raskus või tohutu moraalne pingutus ning ressursside panustamine teevad inimese tihti kogu eluks melanhoolseks ja kinniseks. Nii mõjus mulle ka Amin. Isegi see oli kõnekas, kuidas filmis oli kadreeritud tema partnerit, natukene eemalt. Ka Amin ise rääkis oma partnerist kuidagi distantsilt. Võib-olla jäi selline mulje, sest ma tean lugusid, kui seksuaalse sättumuse pärast tagakiusatud on põgenenud Iraagist Põhjamaadesse ja lõppkokkuvõttes, kuigi nüüd on vabadus end väljenda, on nad ikkagi katki, traumeeritud, ei ava end kunagi julgelt teisele ega usalda lõpuni mitte kedagi. Traumajärgne stress ja kõik need kogemused, nende läbitöötamine võib võtta aastaid. Selles mõttes on Amini lool positiivne lõpp: ta suutis need teemad verbaliseerida endast välja lasta. Võib ju unistada ja mõelda, et ta vabaneb tänu sellele oma taagast.

Raat: Filmi peategelase häbi ja hygge suhet võiks mõista iga 1990ndate kogemusega idaeurooplane. Ma mäletan hästi seda raskesti sõnastavat häbi sellest ajast – see, kuhu sa igatsed, sinna sa sünnipäraselt ei kuulu. Sinna kuulumiseks tuleb justkui mingi osa endast lahti lasta, samas on juba tahtmine sinna paremasse kohta saada kuidagi alandav, kuna tead ühtlasi, et jääd seal ikkagi võõraks. Amin sõnastas väga hästi selle seisundi ühes stseenis, kus ta tundis järsku kohutavat häbi, kui Norra kruiisituristid neid oma laeva reelingult vaatasid, kui ta kaasmaalased pääsemist lootes kätega rõõmsalt nende poole vehkisid. Rääkimata sellest, kui naeruväärselt see kohtumine lõppes: heaoluühiskonna laev jättis lekkiva põgenikelaeva merele ulpima, lubades hoopis lahkelt helistada veel sünnivaludes vaese ja kurja Eesti piirivalvele, kes siis tuleb ja põgenikud „päästab“.

Hanso: Mulle oli see koht ka kõige traumeerivam, sest need on ju kaadrid, mida me näeme kogu aeg. Sama juhtub Egeuse merel, Vahemerel. Ma ei teagi, mis tunded mind valdavad – kaastunne ja samas ka süümekas sellest moraalsest üleolekust või materiaalsest üleolekust, mis meil on, kuna me oleme nüüd ise nihkunud sinna teisele poole, kujundlikult öeldes, kruiisilaevale. Meil on voli „neid“ tagasi saata. Aga ma olen ise ka käinud teismelisena Rootsis lihttööliseks ja Soomes maasikaid korjamas, ja see on veel valusalt meeles, mis tunne on olla Ida-Euroopa prussakas.

Raat: Kuidagi see film taas nukralt kinnitas heaoluühiskonna majandusliku ja moraalse üleoleku igavest ringlust siin maailmas, ilma et keegi sellest eelisest ja halvasti varjatud naudingust loobuda raatsiks. Olgu siin näiteks Taani roheline tuulikute elekter, mis tagab nii moraali­etaloni rolli rohemajanduses kui ka otsese kasu, samal ajal kui kogu tuulikute ehituseks vajalike materjalide kaevandamise ja tootmise saast jääb kolmandasse maailma nagu klassikalise kolonialismi puhul ikka. Või Danske Banki puhas pale ja rahapesutulu, mis tuleb Ida-Euroopa harukontoritest. Norra saab oma ilusaid valikuid teha naftaga kogutud ja kasvama pandud hiidkapitalist, ilma et valmis lihvitud eetiline kuvand praguneks.

Hanso: Taani näiteks lubab inimesi Süüriasse tagasi saata. Ma ei tea, kus maal see protsess on, aga igal juhul ähvardab tervet hulka asüüli saanud inimesi tagasiviimine põhjendusel, et Süürias enam aktiivset sõda ei ole. Hea küll, isegi kui laastavat sõda pole, siis võib küsida: kas elu on?

Kindlasti tekitab see lugu taas jutuainet, et põgenikud ikkagi valetavad ka. Jah, muidugi on neis lugudes ka pooltõdesid ja asju, mis jäävadki ähmaseks. Aga kui inimene on juba teele asunud, siis ta on valmis selle eesmärgi saavutamiseks kasutama kõiki võtteid. Ütleme, et 60% inimese loost on õige ja seal on mingi hulk liialdusi või valet või kontrollimatut infot – kas ta siis ei vääri asüüli?

Mõtteharjutusena oleks hea ennast ette kujutada samasuguses olukorras. Ma teeksin ise sama – valetaksin, nii et suu suitseb, pole mõtet end mingi moraalimajakana ette kujutada. Nagu Amin filmis, kus ta rääkis, kuidas ta nuttis, kui rääkis asüüliametnikele oma lugu ja kuidas ta ise hakkaski seda uskuma. Kui eesmärk on nii suur ja kõikehõlmav, siis oledki inimesena valmis oma lugu muutma.

Raat: Moralistide rõõmuks, kes pole kunagi pidanud valetama, sai Amin selle eest ka karistada – ta sai eluaegsed süümepiinad ja pidi aastaid oma minevikku paaniliselt varjama.

Mingis mõttes vastab „Põgenemine“ väga arhetüüpse kristliku lunastusloo mudelile, kus pagan teeb õige usu leidmise teekonnal läbi kannatused, läbib tule- ja veekatsed, patustab ehk valetab ja samas kannatab ise selle pärast. Aga ta saab süü andeks ning lunastatud, kuna ta hindab väga neid väärtusi, mille nimel ta kõik selle ette võttis. Kui paljude araabia põgenike lugude puhul jääb lääne vaatajal ikka natuke kripeldama, et äkki peaks kohati kahtlaseks jäänud Nukitsamehe siiski metsa tagasi saatma (kuigi välja ei saa seda enam öelda), siis selle filmi peategelane paneb kõik vaatajad heldima, et meie heaoluühiskonna väärtusi osatakse täiuslikult hinnata. Amin on kui riikliku lapsendamise ideaaljuhtum, kes juba ei suuda oma darikeelseid märkmeid lugeda, on Taani akadeemilise maailma edukas liige ja tema puhul pole ohtu, et ta hakkab metsa poole vaatama.

Hanso: Üks detail, mida ma tähele panin, mis käis läbi Amini loost ja mida olen märganud suhtluses oma sõpradest põgenikega, on nende kalduvus otsida kontakti loomadega. Kui Amin käib filmis koos kallimaga kinnisvara vaatamas, siis keskendub ta maja vaatamise asemel hoopis õues oleva kassiga suhtlemisele. Kassi motiiv käis veel filmist läbi. Olen teisteski olukordades märganud, et kui inimene ei saa end vabalt avada või tulevad keerulisemad teemad, siis võivad nad painetest vabanemiseks kiinduda loomadesse. Olen korduvalt näinud, kuidas põgenikud hoiavad loomi läheduses – võib-olla selleks, et mitte saada sildistatud, sest loomad on veel haavatavamad kui inimesed.

Raat: See on sul väga hea kontekstitundja tähelepanek. Mina ilma vahetu põgenikukogemuseta vaatajana nägin selles kassiga stseenis ainult psühholoogilist kõrvalehiilimist kinnisvaraga seotud otsustest, mis talle ei meeldinud, aga ta ei tahtnud ka oma kallimaga toores olla.

Hanso: Igaüks tajub konteksti omamoodi, jah. Ja selle regiooni inimesed ei ole muidugi otse ei ütlejad, seda peetakse väga jämedaks. Tihtilugu ütlevad nad ei ilma seda tegelikult ütlemata. Võib-olla oli see tema viis oma meelsust väljendada.

Raat: Taas hea näide kultuurikonteksti tundmise rikastavast nüansist stseeni lugemisel ja kuidas selliste kihistuste teadvustamisest „teise“ puhul saab alguse inimlik empaatia.

Hanso: Mis filmi tehnilist lahendust puudutas, siis mind pani imestama valik, et ainsad dokumentaalkaadrid olid just neist kõige keerulisematest kohtadest, elust Afganistanis ja NSV Liidus. Ja filmi lõpus muutus animatsioon Taani vaarikaaiaks.

Raat: Ma panin sama tähele ja kuigi animeerimise argumendiks oli väidetavalt võimalus visualiseerida seda, mida ei ole olnud võimalik filmida või võimaldada vaatajal keskenduda Amini jutu kuulamisele, rääkis animeeritud kaadrite ja arhiivikaadrite valik vägagi teadlikku külma sõja visuaalse kinnistamise lugu. Me ei näe Taanist ega Rootsist peaaegu ühtegi dokumentaalkaadrit, ega ka Norra kruiisilaevast. Iseloomulikult ei ole filmis dokumentaalset kaadrit Taani põgenikelaagrist, mis ilmselt näeb ka praegu samasugune välja kui 1990ndatel ja kus Amin oma põgenikutraumale veel lisa sai, nagu tema jutust selgub. Amini ja tema kallima kinnisvara külastamise animeeritud stseenis kurdab peategelane, et sealne kitsaste teede ja lagedate põldudega keskkond tekitab temas depressiooni, kuna meenutab Taani põgenikelaagrit. Aga ükskõik kui heas korras põgenikelaager tekitaks koonduslaagri või vangla seose ja paratamatult määriks selline dokumentaalne kaader Taani heaoluühiskonna kuvandit. Positiivne maailm on filmis edasi antud turvalise ja anonüümse lasteanimatsiooni maailmana, mille pretensioonitult odav ja sotsrealistlik isikupäratu vorm ei lase vaataja fantaasial uitama minna ega tekita ka kordagi vaatajas ohtlikke küsimus stiilis „kus on pildil lehm?“.

Vastandina kaadrid Vene dokumentaalsest räigusest, kus 1990ndate alguse Moskva kasvab üle n-ö dokumentaalseteks animeeritud episoodideks samas kohas ja ajahetkes. Näiteks Moskva McDonalds’i avamise grotesksed kroonikakaadrid ja jätkuks ühe kinnipeetu vägistamine miilitsate poolt jätkuna animatsioonis sealsamas kõrval. Selle miilitsa nägu on mul siiani silme ees. Nägu, mis on ilmselgelt pärit kusagilt stereotüüpsete vene ehk kurjusetelje nägude albumist. Kui aga siduda konkreetne kuritegu n-ö dokumentaalses loos konkreetse näoga, millel on selles kultuuris ilmne prototüüp, siis kahtlemata see ka teatavat kuvandit sellise näoga kaasnevatest tegevustest tsementeerib. Ma arvan, et väljaspool oma filmi nimetaks „Põgenemise“ peenetundeline autor seda lahendust rassismiks. Kasutades aga doku-mängu-anima mängureegleid läbisegi, nagu loo emotsionaalsele kulgemisele ja filmi sõnumile kasulikum, on autor loominguliselt vaba. Ideoloogiliselt ja poliitiliselt muidugi mitte ja see paistab välja, aga ilmselt seletab ka filmi ühemõtteliselt ülipositiivset retseptsiooni lääne väärtusruumi kõlakojas. Alati saab öelda, et kõik on poliitiline, mis me teeme, aga siin on siiski kvaliteedivahe – kas kunst muutub poliitiliseks, kuna ta nihutab diskussioonis piire ja tähendusi või on kunstnik poliitik, mis tähendab, et tuttavas vestluses asendavad emotsioonid ja kujundid kriitika, empaatia ja tähelepanelikkuse – just saatanlikes detailides. Kinnitab ka tõsiasja, et empaatia kipub reaalsuses olema valikuline ehk seda jagub ainult piiratud ringile.

Hanso: Jah, isegi ametnikud, kes võtsid lennujaamas Amini vastu, paistsid eriliselt osavõtlikud. Teisalt võib inimene, kelle lugu see on, seda kõike tagantjärele ka ise niimoodi tajuda siis, kui ta on jõudnud ihaldatud rahusadamasse. Aga väga hea on vaadata seda ühiskonda kriitiliselt, kui ollakse ise selle ühiskonna osa, ja ma arvan ka, et meil läänes (mida iganes see sõnakõlks ka tähendab) on empaatiavõimega üsna halvasti.

Raat: Või teeb Amini malbe passiivsus ta ideaalseks põgenikuks? Et mingis mõttes kõik lihtsalt juhtus temaga. Kuna ta oli noor, tegi põgenemise otsuse ema, siis võttis vanem vend vastu otsuse ta Moskvast üksi ära saata, mis toimis omakorda laitmatult, kuna ka seal järgis ta täpselt talle antud juhtnööre, temaga läks nagu läks tänu teistele.

Hanso: See on huvitav mõttekäik, sest mina olen nüüd Türgis kohe varsti kümme aastat ja pean ütlema, et see on ka omamoodi nagu ränne, kuigi see ei ole sunnitud ränne.

Raat: Need on meie privileegid.

Hanso: Just, ma olen see n-ö privilegeeritud rändaja. Aga see kõik on tagasi vaadates ka minuga lihtsalt juhtunud. Ma ei ole oma elu teadlikult kujundanud, lihtsalt oli selline tugev tahe see protsess läbi käia; kuskil õppida selgeks teine keel, kohaneda täiesti teistsuguse ühiskonnaga, õppida tundma selle ühiskonna häid külgi ja vigu ja kogu tabude süsteemi. Kui palju me üldse oma elu nii teadlikult saame ise kontrollida? Lihtsalt tuli selline lainetus või mingisugune periood ja hoovus viis mu sinna, kuhu ta viis. Loomulikult olen kogu aeg ise kaasa aidanud, nagu Amin ja ta pere aitasid ka, aga miks täpselt niimoodi läheb, on alati küsimus. Ja see teekond on mind väga palju kujundanud. Inimene ongi teekond.

^* „Flee“, Jonas Poher Rasmussen, 2021.