Igavene jalgpallikuningas Pelé

Jüri Laulik

Sportlase kuulsus kipub olema sama lühiajaline kui teatrinäitlejal: seda jätkub seniks, kuni võistled või esined. Seejärel esineb kuulsus edasi juba kunagiste vaimustunud fännide ilusates mälestustes ning järgmise põlvkonna jaoks nagunii vananenud pildi- või infokandjal,  spordi- või teatriajaloolaste uurimustes, entsüklopeediates. Kirjanikel, heliloojatel, kunstnikel, ka filmirahval on tulevikku tavaliselt pikemalt. Võib isegi nii hästi minna, et järgmine põlvkond kisub su kolikambrist välja, klopib tolmust puhtaks ja kuulutab tagantjärele geeniuseks.       

Kui aga üks autobiograafiline film sportlasest  algab sõnadega „Maailma kuulsaim inimene on brasiillane Pelé, siis äratab see kindlasti ka spordihuvita inimese tähelepanu. Pelé, täieliku nimega Edison („Edson) Arantes do Nascimento, lõpetas oma vaieldamatult hiilgava jalgpallurikarjääri (kolmekordne maailmameister) 1977. aastal, tähistas eelmisel sügisel 70. sünnipäeva, aga tema nimi pole tuhmunud. Ühest küljest on selle põhjus muidugi austus tema fantastilise jalgpallurikarjääri  vastu, aga ka aktiivne avalik elu tänase päevani välja. Võiks vist isegi öelda, et edukas turundustegevus. Ja tema särav poisikesenaeratus on küll praeguseks veidi tuhmunud, aga ikka äratuntav.       

Pelé elu on üle 30 aasta koosnenud suuresti  esindusfunktsioonist, ta on kõik need aastad olnud, kui kasutada moesõna, maailma tasemel prominent, ühtviisi kajastatud nii bulvarilehtedes kui tõsiteaduslikes spordiuurimustes. Seepärast pole midagi imestada, et Pelést on kirjutatud palju raamatuid, loendamatult artikleid ja tehtud ka mõned filmid. Brasiillaste film „Igavene Pelé” on neist üks uuemaid ja põhjalikumaid.       

Pelé oli väga hea mängija ajal, kui jalgpallist polnud veel saanud see tänapäevast suurt miljardiäri. Ka jalgpallurite sissetulekud olid tol ajal tänasega võrreldes kommiraha. Kuid Pelé oskas, erinevalt paljudest kaasaegsest, oma kuulsuse eest dividendid välja võtta. Paljudest iseäralikest tahkudest tema elus libiseb film üsna libedalt üle. Ta on olnud äpardunud  ärimees, edukas naistemees, Brasiilia spordiminister, kes takerdus kohalikesse intriigidesse ja tehingutesse. Ta on kirjutanud ja esitanud oma laule, mänginud filmides (tuntuim neist ehk John Hustoni „Võit”, 1981), esindanud UNE SCOt ja paljusid teisi organisatsioone, saanud austatud sajal erineval kombel. Esimene maailma aasta spordiauhind (Laureus World Sports Awards) anti 2000. aastal elutöö eest Peléle. Millenniumi-möllus valis maailma  jalgpalliliit FIFA ta eelmise sajandi parimaks jalgpalluriks. Isegi Eesti Raamat andis sügaval stagnaajal (1975), kui Nõukogude Liidus valitses slogan „oo, sport, sa oled poliitika”, nõukogude spordikangelaste vahel välja raamatu „Pelé”. Hoolimata sellest, et Pelé ei mahu kuskilt otsast tollase kommunisti või antiimperialisti malli alla. Pigem on ta osanud poliitikas igasugustest olulistest seisukohavõttudest kõrvale hoida ja olla igale režiimile vastuvõetav.  Eks seegi ole oskus, mida on ühe koolipäevad jalgpalliplatsil veetnud poisi puhul hinnatud – oskus ennast mitte lolliks teha asjades, millest sa eriti midagi ei jaga. 

Et Pelé on väsimatult suur staar, näitas ka aasta lõpus maailma spordikülgi läbinud uudis, et 70aastasele Peléle anti üle kuus Brasiilia meistritiitlit. Trikk selles, et Brasiilias hakati ametlikke meistrivõistlusi pidama alles 1971. aastast, kuid alaliidu otsusega nimetati tiitliväärilisteks ka aastatel 1959–1970 peetud Brasiilia karikasari ja Roberto Gomes Pedrosa  turniirid. See andis praegusele Brasiilia jalgpalliliidu presidendile hiilgava võimaluse kodumaal kuulsa jalgpallistaari kõrval kümnete kaamerate ees poseerida ja pääseda paljude suurte ajalehtede esikaanele, maailma press veel lisaks. 

Tuleb tunnistada, et filmi „Igavene Pelé” puhul on tegemist üsna konventsionaalse aruandega jalgpallipühaku tegemistest, aga ülevaatena sajandi ühe kuulsama sportlase  elust on see täitsa korralik biograafia. Kõige võluvamad on vanad, kohati jubedad kroonikakaadrid Pelé karjääri esimesest poolest. Suur filmitegija Pier Paolo Pasolini on öelnud: „Kui Pelé jalg palli puudutas, muutus jalgpall poeesiaks”.