Igavik ühes sekundis. Zhang Yimou kõrberännak

Novembri keskel sai 70aastaseks Hiina tuntud filmitegija Zhang Yimou, kelle film „Üks sekund“ linastus ka Pimedate Ööde filmifestivali programmis.

MÄRT LÄÄNEMETS

PÖFF tegi tänavu kingituse kõigile hiina kultuuri ja filmi sõpradele, näidates oma programmis praegu ilmselt tuntuima filmitegija, hiina filmi elavaks legendiks hüütava Zhang Yimou eelmisel aastal välja tulnud linateost „Üks sekund“.¹ Kuna tegemist on tema kahekümnenda täismahus režissööritööga (kaasrežissööri, operaatori ja näitlejana on Zhang osalenud lisaks veel hea hulga filmide tegemisel) ning enam-vähem selle filmi Eestis linastumise ajal, täpsemalt 14. novembril, oli vanameistri 70. sünnipäev, pidasin sobivaks temast veidi kirjutada.

Maailmafilmi gurudele ja väärtfilmivaatajatele Zhang Yimou nimi ilmselt tutvustamist ei vaja. Alates debüütfilmist „Punane sorgo“,² mis oli nii Zhangi kui ka üldse hiina filmi läbimurdeks maailma, võites esimese Hiina filmina 1988. aastal Berliini rahvusvahelise filmi­festivali peapreemia Kuldkaru, on peaaegu iga tema film olnud sündmus ja erandlikud on need korrad, kui need pole võitnud mõnd auhinda maailma prestiižsetel festivalidel. Kolm Zhang Yimou filmi on nomineeritud Ameerika filmiakadeemia parima võõrkeelse filmi auhinnale, kuigi võitnud ta (veel?) ei ole. Zhangi praeguseks viimane film „Mööda kaljusid“³ on sel aastal samuti samas kategoorias esitatud ja konkureerib 93 filmi hulgas, mille seas on ka meie Peeter Simmi linateos „Vee peal“ (2020). Hoiame mõlemale pöialt.

Zhang Yimou tuli filmindusse 1980ndatel. See oli aeg, kui puhusid uued tuuled ja noored filmitegijad ei tahtnud enam teha kultuurirevolutsiooni vaimus propagandafilme, vaid otsisid uusi väljendusvahendeid. Seda uut põlvkonda nimetatakse Hiina filmitegijate viiendaks põlvkonnaks. Uue filmi esimeseks pääsukeseks peetakse Zhang Yimou Pekingi filmiakadeemia õpingukaaslase, praeguseks juba ammu temaga võrreldava kaliibriga režissööri Chen Kaige filmi „Kollane maa“,⁴ mille kaamerameheks oli ei keegi muu kui Zhang ise. Zhang Yimou oligi lõpetanud akadeemia fotograafia ja filmioperaatori erialal. Enne kui ta leidis oma kutsumuse filmilavastajana, jõudis ta kaameramehena üles võtta viis täispikka mängufilmi.

Zhang Yimou filmide erilist ruumi-, kompositsiooni- ja värvitunnetust peetaksegi tema varasemast fotograafi- ja operaatorikogemusest välja kasvanuks. „Kollase maa“ kohta on öeldud, et see oli esimene Hiina film, kus kõneleb eelkõige visuaal, eriti maastik, samas kui varasemates filmides on rõhuasetus dialoogil, mis on üldiselt ka omane sotsrealismi kunstilise propaganda filmidele. Juba iseseisva režissöörina rakendas Zhang sellesarnast pildi- ja värvitunnetust „Punases sorgos“ ning on seda lihvinud ja sellega eksperimenteerinud filmist filmi. Ka „Ühes sekundis“ võib väga tugevalt näha ja tunda, kuidas kõrb pole pelgalt filmisüžee maastikuline taust, vaid mängib intensiivselt kaasa filmi sügavama tähenduse võimendamisel.

Hiina mitmest küljest

Kui vaadata Zhang Yimou filmograafiat, siis hakkab silma, et ta on teinud filme hämmastavalt erinevates žanrites. Ja kõigis suure meisterlikkusega. Ebaõnnestumisi tal nagu ei olekski, kuigi kriitikud ei ole ka tema suhtes kaugeltki üksmeelne kiidukoor. Välismaa kriitikud heidavad talle vahel ette liigset Hiina-kesksust ning kohati ülemäärast visuaalsust ja sümbolitega mängimist, mis varjutavat sisu; samuti lõivumaksmist kommertssuunale, eriti Zhangi võitluskunsti ehk ajalooliste nn kangelasfilmide puhul. Hiinas süüdistatakse teda Hiina kujutamises „valesti“, kas liiga vaese ja mahajäänuna või siis „valede“ poliitiliste rõhuasetuste pärast, eriti töödes, mille süžee kajastab Hiina lähiajalugu ja kultuurirevolutsiooni perioodi (1960ndad ja 1970ndad). Sellega seovad teda ka isiklikud suhted ja tunded, olles olnud endise „valgekaartlase“ pojana sunnitud koolist lahkuma ja veetnud aastaid ümberkasvatusel põllumajanduskommuunides ja vabrikutööl.

Kultuurirevolutsiooniaegne, oma perest ja inimlikust ümbruskonnast välja kistud inimese traagika ongi tema parimate filmide keskne teema („Elada“, „Armastus viirpuu all“, „Tagasitulek“⁵, „Üks sekund“).

Teine teemadering on Hiina lähiajalugu, enamasti Vabariigi periood ja sõda Jaapaniga, kus ta fookuses on sageli iseseisva tugeva naise võitlus (ja pahatihti traagiline allajäämine) traditsioonilises külaühiskonnas ja ajastu sotsiaalses ümbruses domineerivale traditsiooniliselt meeste- ja võimukesksele maailmale („Punane sorgo“, „Ju Dou“, „Tõstke kõrgele punane latern“, „Shanghai triaad“, „Sõja lilled“⁶, „Mööda kaljusid“). Kolmandana võib tuua Zhang Yimou tänapäeva Hiina olustikus toimuva sündmustikuga filme, mis on tugeva sotsiaalkriitilise alatooniga, aga esitatud sageli läbi satiiri ja musta huumori prisma kuni jämekoomikani välja („Qiu Ju kohtuasi“, „Võta vabalt“, „Mitte ühtegi vähem“, „Kodutee“, „Õnnelik aeg“, „Üksi tuhandete miilide taha“, „Naine, püss ja nuudlisupp“⁷). Ja lõpuks, neljandaks, Zhang Yimou menukid nn ajalooliste kangelasfilmide (武俠 wǔ xiá) žanris („Kangelane“, „Lendavate pistodade maja“, „Kuldsete lillede needus“, „Suur Hiina müür“, „Vari“⁸). Viimases lööb võib-olla enam kui teistes žanrites välja autori kirg luua võimsaid ja esteetilisi visuaale, mis annavad omaette kinoelamuse, eriti suurel ekraanil.

Kui Zhang Yimou puhul üldse läbikukkumistest rääkida, siis peavad kõrgtasemel kunstimaitsega kriitikud lati alt minekuks tema kõige pompoossemat ja Hiina kõigi aegade kõige kallimat (150 miljonit dollarit) eepilist muinasjutulise süžeega vaatemängufilmi „Suur Hiina müür“, millega loodeti vallutada Ameerika turg, kuid mille kassaedu jäi nii läänes kui ka Hiinas loodetust tagasihoidlikumaks. Portaal Taste of Cinema paigutab „Suure Hiina müüri“ Zhang Yimou filmide pingereas viimasele kohale, kommenteerides seda nii: „Zhang tegi filmi, mis ei suutnud vältida Hollywoodi kassahittide karisid ning püüdis mõjuda eriefektide ja katkematu märuliga. Sellega oli film teatud määral edukas, kuid puudub sügavus, kuna keskendutakse pelgalt välisele muljele ilma igasuguse sisuta.“⁹ Zhang ise põhjendab oma nõustumist sellise kommertsprojekti ettevõtmisega asjaoluga, et selle järgi oli nõudmine ning et seal on siiski tubli annus hiinalikkust ja nõnda propageerib see film hiina kultuuri.¹⁰

Zhang Yimou filmilooming on loonud talle Hiinas kahetise staatuse. Ühelt poolt on ta kõrgelt hinnatud kultusrežissöör, kelle filme maailmas propageeritakse ja kelle projektidele lahkesti raha antakse, sest tulemuses võib alati kindel olla. Teisalt on ta pideva tsensuuri ja ideoloogilise surve all; mitmed tema filmid on olnud Hiinas mingi aja keelatud ja kroonutruud kriitikud on neid kodupublikule vihaselt maha teinud. Mäletan näiteks 1990ndate algul Hiinas õppimise ajal oma muidu üsna vabameelse hiina keele ja kirjanduse õpetaja hinnangut „Punasele sorgole“, mis kõlas umbes nii: ma ei ole seda filmi näinud ega lähe kunagi vaatama, sest selles filmis näidatakse meie kodumaad Hiinat nii, nagu võetaks oma lihane ema avalikus kohas rahva ees paljaks. Kõlab väga n-ö ametliku filmikriitika tehtud ajupesu moodi.

Vaatamata Zhangi vastuolulisele mainele Hiinas, kutsuti just tema lavastama 2008. aasta Pekingi olümpiamängude ava- ja lõputseremooniat, mis üldiselt üle maailma kiitust pälvis.¹¹ Lisada võib, et Zhang Yimou on tegutsenud ka teatri- ja ooperilavastajana, lavastades näiteks oma parimaks filmiks peetava „Tõstke kõrgele punane latern“ ooperiversiooni.

Üks sekund

PÖFFil näidatud „Ühe sekundi“ tegevus toimub kultuurirevolutsiooni ajal 1970ndate algul kusagil kõrbemaastikust ümbritsetud Lääne-Hiina kommuunis. Peategelane Zhang Jiusheng (Zhang Yi) on põgenenud töölaagrist, et jõuda kommuuni kinno, sest on kuulnud, et ringvaates näidatakse tema tütart, keda ta pole aastaid näinud. Kui ta asulasse jõuab, on juba öö ja film lõppenud. Põgenikul jääb üle minna teise asulasse, kus filmi järgmisel päeval taas näidatakse. Samal ööl ristuvad tema teed kohaliku tüdrukuga, keda ta näeb filmirulli varastavat. Algab tragikoomiline võitlus, tagaajamine ja filmi teineteiselt tagasi varastamine. Asja sekkub teisigi ja me saame tegelaste kohta üht-teist teada. Tüdruk on vaenelaps Liu (Liu Haocun), kelle ema on surnud ja isa maha jätnud ning kes üksi oma väikese venna eest hoolitseb. Filmilinti on tal vaja proosalisel põhjusel: ta tahab sellest teha lambivarju, et ta vend saaks lambi valgel oma koolitöid teha, sest eelmine filmist tehtud lambivari põles ära.

Lõpuks jõutakse asulasse, kus kohtutakse võimuka Kinomehega (Fan Wei), kohaliku oma erilise positsiooni üle väga uhke kinomehhaanikuga. Viimane korraldab tee peal lahti läinud ja poriseks saanud filmilindi pesemise ja lõpuks näeb Zhang oma tütart – umbes ühe sekundi vältel. Seejärel võetakse ta kinni ja kohalikud kaigastega relvastatud punavalvurid konvoeerivad ta laagrisse tagasi.

Zhang Yimoule omaselt iroonia ja situatsioonikoomikaga pikitud film on sügavalt traagiline, tulvil sümboleid ja allegooriat. Peategelases on kindlasti suur annus autorit ennast, kes kõike seda, kaasa arvatud tütre kaotus, on ise läbi elanud. Filmi Zhang (NB! Režissööril, tegelasel ja teda kehastaval näitlejal on sama perekonnanimi) ka mainib korra, et on enne laagrit fotograafiaga tegelenud. Kinomehes võime näha n-ö partei ja valitsuse kehastust, kes kinonäljas rahvast rakendades „peseb filmi porist puhtaks“, aga lõpuks näeme Hiina elu sellelt filmilindilt ikkagi krabiseva ja rikutud pildina. Peategelase sügav üksindus teda ümbritsevas kõrbes. Jne.

Ei ole midagi imestada, et juba 2019. aastal valminud film võeti Hiina filmiametnike poolt tagasi Berliini ja Cannes’i festivalilt, kuhu ta oli juba esitatud. Esilinastus Hiinas oli 2020. aasta novembris ning alles sel aastal jõudis see rahvusvahelistele festivalidele. Oktoobris saadi Busani festivalilt parima režissööritöö auhind. Hiina „mustast kastist“ on siiski lekkinud infot, et tõenäoliselt tuli korraldus filmi 2019. aastal mitte avalikustada „kõige kõrgemalt“, sest tol aastal tähistas Hiina Rahvavabariik oma 70. aastapäeva ja riigi mainekujunduslikel kaalutlustel sellist filmi piduaastal ometi näidata ei sobinud.

1 „Yi miao zhong“, Zhang Yimou, 2020.

2 „Hong gaoliang“, Zhang Yimou, 1988.

3 „Xuan ya zhi shang“, Zhang Yimou, 2021.

4 „Huang tu di“, Chen Kaige, 1984.

5 „Huózhe“, Zhang Yimou, 1994; „Shānzhāshù Zhī Liàn“, Zhang Yimou, 2010; „Gui lai“, Zhang Yimou, 2014.

6 „Ju Dou“, Zhang Yimou, 1990; „Dà Hóng Dēnglong Gāogāo Guà“, Zhang Yimou, 1991; „Yáo a Yáo, Yáo Dào Wàipó Qiáo“, Zhang Yimou, 1995; „Jīnlíng shísān chāi“, Zhang Yimou, 2011.

7 „Qiū Jú dă guānsi“, Zhang Yimou, 1992; „Yǒu Huà Hǎo Hǎo Shuō“, Zhang Yimou, 1997; „Yīgè dōu bùnéng shǎo“, Zhang Yimou, 1999; „Wǒde Fùqin Mǔqin“, Zhang Yimou, 1999; „Xìngfú Shíguāng“, Zhang Yimou, 2000; „Qian li zou dan qi“, Zhang Yimou, 2005; „Sānqiāng Pāi’àn Jīngqí“, Zhang Yimou, 2009.

8 „Ying xiong“, Zhang Yimou, 2002; „Shí Miàn Mái Fú“, Zhang Yimou, 2004; „Mǎnchéng jìndài huángjīnjiǎ“, Zhang Yimou, „The Great Wall“, Zhang Yimou, 2016; „Yǐng“, Zhang Yimou, 2018.

9 http://www.tasteofcinema.com/2017/all-19-zhang-yimou-movies-ranked-from-worst-to-best/

10 Clifford Coonan. Zhang Yimou Reveals Details of Legendary’s China Co-Production ‘Great Wall’. The Hollywood Reporter, 11. VI 2014. https://www.hollywoodreporter.com/movies/movie-news/zhang-yimou-reveals-details-legendarys-711050/

11 Siinkohal on ehk huvitav märkida, et Pekingi olümpiastaadiumi arhitektuurilise „linnupesa“ lahenduse tegi kunstnik Ai Weiwei, kes on tuntud Hiina kommunistliku režiimi ühe vihaseima kriitikuna.