Ikkagi inimene

„Mephistopheles“ ei ole ainult lugu peategelasest Linnar Priimäest, vaid ka sissevaade filmitegijasse ning tema rolli loojana.

TOOMAS JÄRVET

Dokumentaalfilm „Mephistopheles“ (Eesti 2020, 60 min), režissöör-stsenarist-operaator Manfred Vainokivi, produtsent Marju Lepp.

Režissöör Manfred Vainokivi on ikka tundnud end koduselt kaamerat ekstravagantsete ja ekstsentriliste loomeinimeste poole pöörates („Kirjanikuga voodis“ „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid“, „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan“* jpt). Harva puudub tema dokumentaalfilmide tegelaste hulgast osatäitja ühisnimetajaga alkohol. Ei ole ka harv juhus, kui suur osa Manfredi filmide tegevusest toimub köögis. Nii on see ka selles linateoses.

Köök kui agent

Köögilaua ääres tuntakse ennast tihti kõige kodusemalt ja vabamalt. Tavapärane olme loob sundimatu ning mõttekäike avava meeleolu. Režissöör-operaator Vainokivi justkui juhusliku ja pingutamata kaameratöö abil saab ka vaatajast kiiresti üks külaline peategelase köögis. Me näeme pesemata potte-panne ja munakarpi. Laual seisab brändipudel ja klaas väljavalatud alkoholiga. Laua taga istub üleni valges peategelane Linnar Priimägi, kes keelab filmiloojal köögis valitsevat argielusegadust filmida. Kuigi läbi filmi saadab meid peategelase järjepidev püüd filmitavat kontrollida ja jätta endast mulje kui kellestki ebamaisest, peaaegu et jumalikust, suudab „vaene ja vähetuntud dokumentalist“ (just nii nimetab režissöör ennast humoorikalt Facebookis) näidata Linnar Priimäge kui tavalist inimest, kel omad head ja vead.

Rumal vs. tark inimene

Peategelase ja filmilavastaja vaheline usalduslik side on peaaegu iga portreefilmi üks eeldusi. Hoolimata sellest, et Priimägi annab filmis läbivalt mõista, kui rumal või milline käpard on režissöör, tundub, et nendes repliikides on rohkem peategelase või temas väljalööva Mephistophelese iseloomule omast salvavat väljenduslaadi kui veendunud hinnangut. Nõrganärvilisele vaatajale võib kindlasti mõjuda šokeerivalt stseen autos, kus kaks eespool nimetatut teineteist solvangutega kostitavad, vaieldes alkoholi tarvitamise päritolu üle. Kogu filmi kontekstis mõjub see, nagu ka mõni teine stseen, meeldetuletusena, mida tähendab, kui dokumentalist on nii enda kui ka peategelase suhtes aus.

Edevuse sõnastik

Film algab lavastusliku sissejuhatusega kaunis ja kullatud, aga inimtühjas saalis, kus näitleja kaadritagune hääl loeb tähestiku järjekorras üles kõikvõimalikud ametid ja nimetused, mida peategelane on kas pidanud või mille järgi teda ühes või teises ringkonnas teatakse. Ei ole siinkirjutajale teada, kas see nimekiri tuli peategelaselt endalt või on see stsenaristi uurimistöö tulemus, kuid see algus häälestab tabavalt vaataja lainele, millise kirju ja mitmekülgse sulelisega kohtumiseks tuleb end valmis seada.

Lavastaja Priimägi

Olen juba osutanud peategelase katsetele sekkuda režissööritöösse. Seetõttu on igati loomulik, et üheks rolliks, milles peategelast filmis näeme, on just lavastaja amet. Need stseenid, kus Vainokivi justkui luurav kaamera jälgib Priimäe püüdlusi ilmselgelt kohmakatest noortest suuri „Fausti“ tegelaskujusid välja meelitada, mõjuvad nukra mälestusena sellest, et varem on Priimägi töötanud professionaalsetes teatrites nii lavastaja kui juhina. Nende episoodide käigus näeme ka, milline on vihane ja tujukas Mephistopheles, kes ei hoia ennast tagasi ebakindlate tudengite peal kõva häälega välja elades. Hilisemas kommentaaris õigustab ta oma karjumist, toetudes suurtele maailmanimega lavastajatele, kes olevat sama teinud. Võimalik, et see juhtimisstiil on ka üks põhjus, miks peategelane professionaalses teatris lavastajana enam tööd ei leia, sest ajad on muutunud.

Saatejuht

Filmimeeskond on saatnud Priimäge ka vähemalt kahel „Reisile minuga” saate võttel. Peategelase kapriisidest ja erilisest kommunikatsioonistiilist saame aimu ka nende lõikude kaudu. Tema jäme kõnepruuk võttepaikades on pandud montaažireal vastanduma kaadritega sellest ilust ja la bella vita’st mida saatejuht reisiseriaalis vaatajani toob ja mida ülistab. Euroopa losside, suurte kunstisaalide ajatu salapära ja sära keskel tunneb peategelane ennast ilmselgelt väga koduselt, kuid taas näeme, et hoolimata soovist olla üle kõigest maisest ja madalast, viib end lihtinimestest kõrgemale asetava peategelase endast välja autoga tänavatel ekslemine või kui sõnaseade kaamera ees kõige paremini ei õnnestu. Ikkagi inimene.

Õppejõud

Paljudel on olnud võimalus maitsta seda vaimunektarit, mida õppejõuna tegutsev Priimägi haridusasutustes aastate jooksul tudengitele on jaganud. Filmis on ka sellest lõiguke, mis on vahest linateose nõrgemaid kohti ja mõjub kohatäite või markeerimiskohustusena. Naljaga pooleks öeldes on võimalik, et ka siinkohal sekkus peategelane filmiloomesse ja nõudis tegelikul autoril jäädvustada oma loeng eesti kultuurist ja selle südamikust, mis ehk pidi näitama õppejõud Priimäge kui suurt Eesti patriooti, keda kodumaa peab ükskord ka väärikalt tunnustama. Tunnustamise teema jookseb samuti filmist läbi ja ekraanil on ka üks kurb hetk, kus me tajume Linnari salasoovi teenida mõni kõrgem autasu kui Tallinna linna aukodaniku märk, mis pealegi on katki läinud, kui seda on vaja filmis näidata.

Kõrvaline isik

„Milleks sa seda filmi teed, Tontu?“ küsib resigneerunud eakas filmioperaator Edvard Oja alias Emumäe Eedi Vainokivilt kuulsa Kuku klubi ees, kui Vainokivi on avaldanud idee teha film Priimäest. Sellest kõrvalisest piipu toppivast habemikust saab filmi montaažireal omamoodi vastand peategelasele, aga ka kujund sellest, milliseid inimesi Linnar ei salli. Tema juurde tullakse ikka ja jälle filmis tagasi ning Oja öeldust saab justkui lihtsa inimese hääl, mis esindab argielu rägastikus siplevat maalast, vastandudes kõrgemates sfäärides lendlevale valgustatud vaimule. See on lihtne, kuid toimiv võte ning aitab meil korraks välja saada sellest grotesksest ja äärmusse kanduvast eneseimetluse mullivahust, milles Linnar ennast suurepäraselt tunneb.

Kuna neid kõrvalepõikeid Mephistopheleselt Kuku klubi ette on palju ning sealsed vestlused lähevad iga korraga aina sügavamaks, pöördudes Priimäe isiku arvustamisest Oja enda läbielamistele hooldekodus, siis pole palju öelda, et filmi edenedes saab kõrvalisest isikust filmi teine paeluv tegelane.

Režissöör kui tegelane filmis

Manfred Vainokivi dokumentaalfilm „Mephistopheles“ ei ole ainult lugu peategelasest, vaid ka sissevaade filmitegijasse ning tema rolli loojana. See pole haruldus, et filmi autor enese filmi sisse paneb, ja kui mõnel juhul on tunne, et see tuleb edevusest ega ole filmi sisu arvestades põhjendatud, siis siin mõjub see orgaaniliselt ja õigustatult. Mõned režissööri vaherepliigid ja kommentaarid aitavad selgemini mõista peategelase vaimulaadi ja oma imagot hästi kontrollivat karakterit. Kui enamasti väldivad lavastajad oma häält filmis eetrisse laskmast, siis Vainokivile pole see probleem. Samuti ei hoia ta tagasi oma süütuid, kuid teravmeelseid repliike peategelasele, kui too teeb katseid filmilavastaja rolli üle võtta. Hea näide on sellest filmi lõpuosas kõlav peategelase soov, et film oleks mustvalge ning lavastaja retooriline küsimus, et kas ka temal on ses osas mingi sõnaõigus, millele vastuseks kõlab ehtlinnarlik „ei ole sul midagi“.

Ma ei kahtle, et Linnar Priimägi aimas küllaltki täpselt, milline film sellest tulla võib. Ka kõige spontaansemalt mõjuvatel hetkedel oli ta väga kaamerateadlik ja tajus, kuidas kaadrisse jääb või mis tema sõnadest kasutusse võib minna. Mulle tundub, et see oli peategelasele taas üks seiklus, mida ta inimese elus nii hindab. Ja loomulikult võttis ta seda kõike huumori ja teatava üleolekuga. Seda kinnitab ka filmis temalt kahel korral kuuldud repliik: „Sinu film läheb muidugi nässu [—]. Ma ise olen nii keeruline, et sinu mõtlemine saab minust üks kümme protsenti kätte.“

Film muidugi täitsa nässu ei läinud, sest Vainokivi on hakkama saanud kaasa­haarava portreega, mille ka peategelase suhtes eelarvamusi kandev vaataja võiks ära vaadata. Lõpuks näeme, et me kõik oleme ikkagi inimesed.

* „Kirjanikuga voodis“ (2019) portreteeris Peeter Sauterit, „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid“ (2018) Leonhard Lapinit ning „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan“ (2009) filmimehi Kristjan Svirgsdenit ja Edvard Oja.