Jarmuschi anakronismide igavene ilu

JUHAN RAUD

„Miles Davis” on teataval määral müütiline suurus, sõltumata sellest, kas tema trompeti hääl sinu kõrvus kajab või mitte.
Hasso Krull

Hüvasti ja tere taas, nagu ikka.
Roger Zelazny

1.
Jim Jarmusch on alati oma filmides asju jälginud “teise” vaatepunktist. Talle meeldib end asetatada erinevuste ja vastuolude kohtumispaika, piiride vahele, andes nõnda mõista, et tegelikult on siin ilmas kogu see krempel omavahel väikestviisi seotud. Me ise olemegi tegelikult see “teine” ning see teine on ühtlasi ka meie. Kõik on kõigega koos. Jarmuschi jaoks on kõik väärtuslik. Tema seni viimane film, “Armastajate igavene elu” toimub kaasaja Tangieris ja Detroidis ning uurib muuhulgas, missugune võiks olla kunstniku või loovisiku roll tänapäeva ühiskonnas. Kuidas on omavahel seotud sellised (mitmekülgsed) nähtused nagu kultuur, teadus, müüt, uudishimu, maailmavalu? Ühtlasi räägib film vampiiridest.<br />

2.
Nimitegelastest armastajateks on filmis Aadam ja Eeva (suurepärased Tom Hiddleston ja Tilda Swinton), ebamaine ja pool-müütiline boheemlastepaar, keda lisaks verejanule selle sõna kõige otsesemas mõttes, vaevab ka erakordne esteetiline tundlikkus ning kiindumus kultuuri ja teaduste vastu. Mõlemad tegelased on kaunid, erudeeritud ning veidi ekstsentrilised. Aadam elab erakuna Detroidis, kogub seal vanu keelpille ja veedab oma sumedad ööd enesetapumõtete saatel head muusikat tehes. Teda masendab, milliseks maailm “zombide” ehk siis tavainimeste käe all on kujunenud. Naljakalt üleolevale suhtumisele vaatamata näib tema nukrus olevat täiesti siiras ning tõepoolest – sellega pole raske kontakti astuda. Eesti režissööridest on sarnast vaimset üksildust mitmes oma filmis, olgugi et pisut vähem mängulises võtmes, kujutanud näiteks Veiko Õunpuu. Jarmuschi multikultuurne maailm on aga märksa imelikum ja hubasem: see sisaldab vähem hierarhiaid, nihutab rohkem piire.
Samal ajal teeb Eeva, kes on oma abikaasast tasakaalukam, graatsilisem ning ühtlasi vanem(!), aega parajaks Tangieris vanu raamatuid lugedes ning Christopher Marlowe’ga (John Hurt) “Tuhande ja ühe öö” nimelises kohvikus hängides. Filmis pole too vana dramaturg mitte ainult vampiir, vaid ka ajalooliselt kõigi Shakespeare’ile omistatud tekstide tegelik autor. Siin ei ole muide tegu täieliku Jarmuschi väljamõeldisega, kuivõrd Shakespeare’i teoste autorsust on teatavasti tõepoolest omistatud paljudele teistele, sealhulgas Marlowe’le.
Jarmusch saavutab päris väheste vahenditega kohutavalt palju. “Armastajate igavese elu” vahetu meeleline toime on vaieldamatu. Ühtlasi on (nagu tema linateoste puhul juba traditsiooniks on kujunenud) ka sellel filmil lausa sõgedalt hea soundtrack. Eriti tõstaksin ma siinkohal esile Jozef van Wissemi ning Jarmuschi enda bändi, SQÜRLi tontlikke helisid. Ent režissööril on ühtasi ka väga hea kohataju. Kui ühel õhtul skaipides välja tuleb, et Aadamat vaevab taaskord Weltschmertz, otsustab Eeva talle Detroiti külla minna. Peale armatsemist veedavad kaks vampiiri aega justkui eimidagi tehes: nad kuulavad muusikat, sõidavad autoga, kondavad mööda kummituslikku Detroiti… Ometi on see lummav ning äärmiselt liigutav. Aadam ja Eeva jälgivad vaheldumisi lapseliku uudishimu ning vanainimeste kogemusega kõikvõimalikke põnevaid asju, mis filmi režissöörile endale erinevatel aegadel huvi, nalja või inspiratsiooni on pakkunud. Ometi ei võimalda Jarmuschi eneseirooniline huumor filmil liiga üleolevaks või ennastimetlevaks muutuda. Rahutuma filmivaataja, kes end kõigest sellest väljajäetuna tunneb, võimalikule häiritusele antakse hääl Eeva noorema õe Ava (Mia Wasikowska) näol, kes keset filmi Los Angelesest peategelastele külla tuleb ning paarikesele kõvasti peavalu tekitama hakkab. Ometi on paljud etteheited, mis Jarmusch tema kaudu neile esitab, täiesti õigustatud.
3.
“Armastajate igaveses elus” on väga palju huvitavaid aspekte, millest siinkohal jõuan pikemalt peatuda vaid mõnel. Esiteks on vampiiri kuju, sellisena nagu Jarmusch teda kujutanud on, korraga nii metsaline kui ka aristokraat. Vampiiride seostamises aristokraatliku hoiakuga pole iseenesest midagi uut, ent selle põimimine teatava pulstunud loomalikkusega mõjub värskendavalt. Seega õnnestub filmi peategelastel mõjuda nii-öelda tavainimesest korraga palju vähem ja samal ajal ka palju rohkem inimlikuna. Vampiiride seisukohast on ju just nemad tõeliselt elus ning seeläbi satuvad hoopis inimesed ebasurnute või “zombide” rolli. Kindlasti on selline hoiak kõrk ja elitistlik, kuid Jarmusch on sureliku inimesena sellest vägagi teadlik, mistõttu teeb ta ka selle üle vajalikel hetkedel nalja, end sellest distantseerides. Ühtlasi mõjuvad kaks vampiiri oma vastuolulisuses ka kuidagi ennasttühistavalt. Mulle näib veel, et tegelikult pole inimeste “zombiks” nimetamine filmis tegelikult üldsegi niivõrd essentsiaalne kriitika, kuivõrd teatavast kurbusest kantud pettumus meie kõigi ühiselt raisatud potensiaali pärast. Kujutlusvõime on see, mis teeb “zombidest” inimesed ja ühtlasi see, mis muudab elu elamisväärseks. Ka igavene elu ise on teadupärast kujutlusvõime tulemus.
Lisaks kõigele sellele mõjuvad filmi peategelased oma ebaharilikult pika eluea (surematuse?) tõttu veel ka kuidagi kohatult. Kuna Aadamal ja Eeval on olnud aega sajandeid, et end harida ning maailma kaunitest pisiasjadest huvituda, esindaksid nad justkui inimkonna parimaid omadusi. Ometi on nad permanentselt kultuurilise “teise” positsioonis kinni. Mõlemal peategelasel õnnestuks elust justkui viimast võtta, ometi jälgivad nad seda alati distantsilt, esivanemate pilguga. Nad ei ole inimestest paremad ega ka halvemad, vaid lihtsalt eemal. Võiks öelda, et nende suhe ajaga on müütiline.
Dracula kodumaalt Rumeeniast pärit usunditeadlane Mircea Eliade kirjutas juba palju aastaid tagasi, kuidas müütiline mõtlemine ületab ajalugu igavese tagasituleku motiivi kaudu – maailma luuakse perioodiliselt ja kogu aeg. Kõik tuleb igavesti tagasi³. Sellist lähenemist illustreerib suurepäraselt filmi peen anakronismide, nii-öelda “valest” ajastust pärit elementide kaasamine, kasvõi keeleliselt. Aadam ja Eeva suhtlevad teineteisega enamasti lihtsas ja kaasaegses inglise keeles, kuid iga natukese aja tagant poetab üks või teine mõne stiliseeritud, formaalse või lihtsalt vanana kõlava poeetilise fraasi, mis ei kõla mõne roppuse või vandesõna kõrval sugugi ebasobivalt. Nõnda ilmneb päris ruttu, et tegelased libisevad sajandite vahel siia-sinna. Nad teavad väga hästi, mis sajandis nad elavad, kuid ei hooli sellest – nende maailm lihtsalt hõlmab korraga palju rohkem ajastuid kui meie oma.
Sarnaselt käiakse filmis ümber eri ajastutest pärit viidetega – lisaks paljudele filmikunstist või maailmakirjandusest pärit tsitaatidile on “Armastajate igavene elu” läbi immutatud ka pärisnimedest. Needki hakkavad müütiliste anakronismidena tööle. Nimelt, Aadam, Eeva, ning tegelikult ka Christopher Marlowe mainivad pidevalt üksteisega vesteldes väga möödaminnes kõikvõimalikke ajaloolisi isikuid, kuid nad teevad seda alati viisil, mis annab kõnealustele isikutele mingi teatava inimliku mõõtme tagasi. Vampiiride pikk eluiga laseb neil lihtsalt mäletada aegu, kus nende sõbrad veel “päriselt” olemas olid, miska teatud mõttes pole keegi neist veel otseselt kadunud. Aadama korteris ripub seinal ka tohututes kogustes fotosid tema erinevatest kangelastest: Baudelaire, Kafka, Strummer, Monk, Tesla, Marlowe, Wilde, Austen, Burroughs, Beckett ja kõik teised lakkavad olemast pelgalt nimed ning lülituvad sujuvalt vampiiride mütogeensesse aegruumi. Või siis teisiti öeldes: Aadam ja Eeva võtavad neile kallid kunstnikud ajaloo käest lihtsalt tagasi.
Sama printsiip kehtib ka ruumi puhul. Filmis esinev tehnoloogia on samuti erinevate ajastute kõnekas sulam. Näiteks valge iPhone, mida Eeva kasutab, et Aadamale helistada, on veel täiesti kaasaegne, samas kui televiisor ning kõik muud vidinad, millega mees videokõne vastu võtab, on pigem retrod, et mitte öelda iidsed. Tehnoloogia on siin teadlikult kokku klopsitud erinevatest aegadest, mis tegelikult hoiabki juba etteruttavalt ära selle vananemise. Säärane bricolage lubab omavahel kohtuda aastatel, mis muidu kokku ei puutukski. Jarmuschi jaoks aga pole selles mingit probleemi, kuna tema tegelased kipuvadki omale pesasid punuma seal, kus vastuolud üksteisega kattuda tahavad. Sellistest binaarsustest nagu “uus/vana” või “kõrg-/popkultuur” hiilitakse lihtsalt kõrvale.

4.
Nagu sedalaadi müütiliste elementidega loole kohane, mängivad lagunemine ja uuenemine (taassünd?) samuti süžees olulist rolli. Väga palju aega kulutatakse pealtnäha “vanade” või justkui aktuaalsuse minetanud nähtuste (kunst, teadus, uudishimu) taasavastamisele ja väärtustamisele. Ometi ei mõju see kordagi snooblikult või didaktiliselt: pigem lähtutaksegi filmis lihtsast eeldusest, et need asjad ongi olulised. Me kõik võiks neile rohkem tähelepanu pöörata, kuna mingis mõttes on nendes asjades killustunult peidus ka meie tulevik.
Ent kui enamjaolt on filmi edasiviivaks jõuks konflikt romantilise tülpimuse ning selle vastandi, mingi kosmiliselt üleva “sense of wonderi” vahel, siis filmi edenedes tõstavad pead uued pinged. Mida edasi, seda enam hakkavad kaks boheemlast tajuma oma sobimatust maailma, mis neid justkui (enam?) ei soovi ega vaja. Nõnda avaneb filmi viimases vaatuses ootamatul kombel ka selle seni varjus olnud ühiskonnakriitiline mõõde. Arusaadavatel põhjustel ei hakka ma filmi lõppu siin ära rääkima, kuid õnneks võib nentida, et nagu kõigile headele asjadele omane, saab ka seda interpreteerida mitut moodi. Mina eelistan selles näha teatavat antinoomilist hoiatust.
Sest ühelt poolt viskab Jarmusch kinda maha kogu tänapäeva maailmale, mis justkui enam romantilisi geeniusi ei tunnista. “Armastajate” kelmikas lõpustseen muutub seeläbi taolise hoiaku omamoodi stiliseeritud kriitikaks. Neid kunstnikke, keda huvitab rohkem loomise mõnu kui raha nähaksegi ju sageli kui parasiite, vampiire, kes veedavad enamuse oma aega “päris” elust kõrvale hoides, õhulosse ehitades, selmet omale “päris” töö hankida ja midagi produktiivset teha. Aga teisalt võib siin siin näha ka meenutust, et inimese kujutlusvõime on ja jääb alati ennustamatult ohtlikuks.
Jarmusch on maha saanud järjekordse meistriteosega. Nagu ikka.

1 P. Sauter, „Tähendus ongi vabadus”, Sirp, 30. I 2014.
2 R. Zelazny, „Kaose kojad”, Varrak 2002, lk 150.
3 M. Eliade, „Cosmos and History: The Myth of the Eternal Return” Harper & Brothers, 1959.