Juust ühe munaga

„Ühemeheshow“ kinnitab, et seesugune raske haigus nagu vähk on filmides ära narritud.

TUULI PÕHJAKAS

Mängufilm „Ühemeheshow“ (Meteoriit, Eesti 2019, 97 min), režissöör Al Wallcat, stsenaristid Al Wallcat ja Stewart Johnson, helilooja Janek Murd, produtsent Aet Laigu. Osades Stewart Johnson, Henry Kõrvits, Marta Laan jt.

Juba Friedrich Nietzsche on oma teoses „Moraali genealoogiast. Vaidluskiri“1 öelnud, et kaastundes on midagi elu ja iseennast eitavat, mis juhib meid möödapääsmatult eimiskisse ja moodsa Euroopa kõige räigemasse haigusseisundisse – nihilismi. Ei tea küll, mida ta arvaks vähist, millest on filmides saanud üks peamisi võimalusi äratada kaastunnet või pisarat välja kiskuda. Vähk iseenesest on haigusseisund, mis ütleb eluvõimalusele ei, mis veel siis, kui kasutada see ära kaastunde kui ühiskonna haigusseisundi ehk nihilismi õhutamiseks.

Ühemeheshow“ on komöödiafilm mehest, kellele saatus on otsustanud vingerpussi mängida ning ootamatult nigelad kaardid kätte jagada. Chuck Berger (Stewart Johnson) on raadiodiskor, kelle komöödiasaade on kõige kehvema reitinguga. Selles võib süüdi olla saate hiline kellaaeg, kuid ei saa eirata ka tõika, et ta on täiesti mannetu luuser ja ta lihtsalt ei ole naljakas. Halbade tulemuste tõttu otsustab ülemus Hendrik (Genka ehk Henry Kõrvits) talle teatada, et kui kuu aja jooksul populaarsus ei kasva, on ta sunnitud Chucki vallandama.

Lisaks ametialasele põrumisele saab Chucki abikaasal Helenal (Marta Laan) temast ühel hetkel (ilmselt nimetatud põhjustel) samuti villand ning löögina allapoole vööd (filmi enda lööklause) avastab Chuck, et tema üks munand on hiiglaslikuks paisunud ning seal peidab end tõenäoliselt vähkkasvaja. Hendrikul tuleb aga geniaalne idee, kuidas Chucki ebaõnn kasumiks pöörata: Chuck peab hakkama tegema nalja selle üle, et ta nüüd vaid ühe munandiga rokib, ja pajatama, millise pitseri see tema suhetele vajutab. Film on inspireeritud peaosalise Stewart Johnsoni enda loost munandi­vähi seljatamisel.

Filmina, mille eesmärk on teadvustada statistikat, et igal aastal haigestub munandivähki kuus meest 100 000st, astub see arvestatava sammu probleemi teadvustamise suunas: aitab vabaneda valehäbist, mida selline diagnoos võib põhjustada. Kahtlemata olen ses mõttes ebapädev vaataja, sest varastes kahekümnendates noort naisterahvast (rõhuasetusega sel sõnal), munandivähi teema õigupoolest ei puuduta. Film toob hoopis meelde eratelekanalites näidatud naistele suunatud ravimireklaami, kus naisterahvas eitas häbitunnet selle pärast, et tal on tupeseen. „Ühemeheshow“ on samalaadselt suunatud meestele: ei ole häbiasi, kui põed või oled põdenud eesnäärme- või munandivähki.

Allhoovusena jookseb filmist läbi ka pidev meeldetuletus, et tuleb arsti juures käia. Chucki puhul on küll kohe näha, et ta ei ole tüüpiline eesti mees, kes keeldub arsti juurde minemast, kui just mitte ühe jalaga juba hauas pole. Siin sisendatakse, et arsti vältimine pole õige ning mis tahes muutuse täheldamine iseenda juures on piisav põhjus esimesel võimalusel arsti juurde minna.

Kuna olen näinud filmi „Seitse põrgulikku päeva“,2 mille süžee keerleb ümber raadiodiskori, kelle naine maha jätab ja kes oma töökohast ilma jääb, ja „50/50“,3 lugu vähki haigestunud mehest, kes püüab sellest huumori abil üle olla, ei jää mul üle muud kui tõdeda, et filmis „Ühemeheshow“ on need kaks kokku pandud. Paraku nii, et see pole ei naljakas ega kurb.

Filmikunst areneb pidevalt, kuid lugusid on piiratud hulk ning aina keerulisem on välja tulla tõeliselt julge ja algupärase uue vaatenurgaga, käsikirjaga, kus käsitletaks põletavaid probleeme, pakutaks meelekõdi (või ärritust) ja üllatataks vaatajaid. Kahetsusväärselt ei sisalda „Ühemeheshow“ ühtki neist kolmest. Ajal, mil meeste tervisele on pühendatud terve kuu ja vähist rääkivaid filme tuleb välja igal aastal, ei mõju see pauguna luuavarrest, vaid näib liigagi tuttavlikuna. Eriti piiratud on loojutustamise võimalused sellise spetsiifilise teema puhul nagu vähk, veelgi enam aga konkreetse elundiga piiritletud vähk, sest kulminatsiooniks on ikka vaid kolm võimalust: üdini negatiivne ehk letaalne, teine eeldab järjefilmi ja kolmas on vähem negatiivne. Kuidas ühe või teise kulminatsioonini jõuda, on omaette küsimus.

Omamoodi õudne on see, et selline raske haigus nagu vähk – moodsa aja katk, nagu seda vahel nimetatakse – on filmides ära narritud. Vähk ei ole püha lehm, mida tuleks suurest aukartusest ja hirmust vältida, kuid seda teemat ei peaks ka lõputult kuritarvitama, et sellest tsirkuse nimel viimne kasum välja pigistada.

Ma ei mõista sugugi hukka püüdlust täbarat olukorda huumoriga leevendada. Vastupidi, ma suisa soosin seda, sest huumor on kunsti ja kultuuri kõrval üks väheseid asju, mis teeb elu elamisväärseks ja huvitavaks. Ses filmis leiab kinnitust vana tõde, et huumori tervendavaid omadusi ei maksa ignoreerida, sest tänu sellele on väga paljud asjad talutavamad, kui mitte täiesti talutavad. Huumor on parim toimetulekumehhanism, kuid nali ei tohiks olla labane, vaatamata olukorrale. Kahjuks on langetud ses filmis liiga agaralt frivoolsusse, kust pole ka kõige parema tahtmise juures tagasiteed – iga järgnev nali on eelnevast veel sündsusetum ja inetum. Seesugune huumor mõjub kaastundega paaris vääritult, röövib kaastundelt ülla aluse ning õõnestab empaatia väärtust – eitab vähi tõsiseltvõetavust.

Stewart Johnson peaks ometigi oskama nalja teha, sest ma olen näinud, et ta oskab, ning mitte lihtsalt peerunaljade ja vaadake-ma-näpin-oma-peenist-tasemel. Ta on ühiskonna (ja eestlaste) suhtes irooniliselt meelestatud kõrgema taseme koomik. Ma ei tea, kes on stsenaariumi ebaõnnestumises rohkem süüdi, kas debütant Johnson või komöödia vallas esmakordselt kätt proovinud Al Wallcat, keda Eesti filmikunsti austajad tunnevad filmide „Ema“ ja „Tuliliilia“ järgi.4 Neil on läinud korda kirjutada kuiv ja neurootiline dialoog, täis naeruväärselt magedaid nalju, mis soodustavad küll valehäbist vabanemist, kuid tekitavad omajagu piinlikkust. See pole läbi mõeldud, vaid üle mõeldud.

Samuel Becketti loominguga tuttavad, kes on näidendit „Godot’d oodates“5 ühel või teisel viisil laval näinud, tunnevad ehk Chuckis ära Vladimiri, kes peab eesnäärmeprobleemide tõttu pidevalt lavalt urineerimiseks lahkuma ning tunneb alatihti, et tal on püksid valesti jalas. Chucki puhul on rõhutud analoogsele absurdile: ta ei saa teisiti, kui peab vahetpidamata näppima. Vahe on aga selles, et näidendis „Godot’d oodates“ ei pretendeerita koomikale ning erinevalt Vladimirist ja Estragonist on iga tegelane ses filmis näotu ja selgrootu. Pigem on siin Lucky masti tegelased, kelle omavaheline suhtlemine on komplitseeritud oskamatuse tõttu end väljendada. Ehk võib seda pidada nigelalt lõppenud ürituseks kaastunnet vältida, luues tegelasi, kellele on raske kaasa tunda.

Kuiv ja naeruväärne dialoog imeb keemiast tühjaks kogu filmi. Tegelaste omavaheline suhtlus on puine ja kummastav isegi igapäevaeluga võrreldes – inimesed on koledal kombel pingul. Filmis on kõik kohmetud ja kõigil on ebamugav. Ennekõike tuli see välja Stewart Johnsoni ja Marta Laane abielupaari juures: nende suhtlemine on samaaegselt nii ülemängitud ja teeseldud kui ka anekdootlikult alamängitud ja sunnitud.

1 Friedrich Nietzsche, Moraali genealoogiast. Vaidluskiri. Varrak, Tallinn 2015, lk 13.

2 „This is Where I Leave You“, Shawn Levy, 2014.

3 „50/50“, Jonathan Levine, 2011.

4 „Ema“, Kadri Kõusaar, 2016; „Tuliliilia“, Maria Avdjuško, 2018.

5 Samuel Beckett, Godot’d oodates. Avita, Tallinn 2005.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht