Ka jaapanlane on inimene

Sada miljonit maksnud sõjafilmi „Midway“ puhul on poliitilise konteksti muutumine huvitavam kui sisu.

TAUNO VAHTER

Midway“ (USA 2019, 138 min), režissöör Roland Emmerich, stsenarist Wes Tooke, operaator Robby Baumgartner, heliloojad Harald Kloser ja Thomas Wanker. Osades Ed Skrein, Patrick Wilson, Luke Evans, Aaron Eckhart jt.

Kyōto. Jaapanile tüüpilise kontrastina asub ilmetuvõitu madalate betoon­majade, tanklate ja pesulate vahel üheksasada aastat vana Sanjūsangen-dō pühamu, kus on üksteise taga ridades 1001 Kannoni kuju. Sellest poolkohustuslikust turismiobjektist vaid mõnisada meetrit eemal asub üks teine paik, mille asukohta mõned kohalikud ei taha teada ning mille ees seisavad peamiselt korea turistide bussid. Mimizuka monument on pühendatud Korea sõjakäigu ajal ära lõigatud ninadele, mida Jaapani sõdurid olid tollal trofeedena kaasa võtnud.

Pisut samalaadne probleemne koht on Tōkyō Yasukuni pühamu, mis on pühendatud viimaste sajandite sõdades langenud 2,5 miljonile jaapanlasele, kelle nimed on seal üles tähendatud. Kuna nende seas on ka sõjakurjategijaks tunnistatud inimesi, on iga kõrgema poliitiku või prominendi külaskäik Yasukuni seotud kas väiksema või suurema skandaaliga. Meil on Eestis endiselt kombeks imestada, et mõnes aspektis nagu polekski Teine maailmasõda veel läbi, kuid täpselt sama võib öelda ka Jaapani kohta. Ajaloopagasi tõttu on sel riigil oma regioonis keeruline positsioon.

Saksa päritolu lavastaja Roland Emmerich ei ole Christopher Nolan ning „Midway“ pole pastelne nagu „Dunkirk“.1 Emmerich, kelle ampluaaks on olnud peamiselt katastroofi-, ulme- ja märuli­filmid, tahtis juba aastaid teha filmi Midway merelahingust, kuid suurstuudiod pidasid projekti liiga kalliks. Erainvestorite ja Hiina kapitali toel valminud „Midway“ on üks kõige kallimaid n-ö sõltumatu stuudio (Emmerichi stuudio Metropolis) filme läbi aegade.

„Midway“ kestab üle kahe tunni ja seal on palju tegelasi. Esimene tund kulub eelloole: avatakse mõne keskse tegelase, peamiselt Jaapani admirali Isoroku Yamamoto (Etsushi Toyokawa) ning USA signaalluure ohvitseri Edwin Laytoni (Patrick Wilson) taust ning USA sõtta sattumise asjaolud pärast Jaapani rünnakut Pearl Harborile. Lahingusündmuste kirjeldamisel on üritatud kajastada päris isikute teekonda ning rolli, sõdurite kõrval rõhutatakse ka luure­info tähtsust. Siin pole langetud küll ühepoolselt nõretavasse patriotismi ja odavasse emotsionaalsusse nagu Mi­chael Bay „Pearl Harboris“ (2001), kuid kahjuks on filmi ülesehitus ja dialoog natuke puisevõitu, kuigi materjali olnuks märksa enamaks. Eriefektide tulevärk on läinud peamiselt õhuvõitlusstseenide peale, aga ei saa öelda, et sealgi midagi päris uut näha oleks.

1942. aastal 4. kuni 7. maini peetud Midway lahing on enamasti jäänud Pearl Harbori ründamise varju ja põhjus on selge: Pearl Harbor on suurem sümbol, kui mõned sõjaliselt tähtsamad lahingud, kuna rünnak oli üllatus, sai teoks osaliselt eraisikute silme all, ja viis USA sõtta. USA kaotas Pearl Harboris küll neli lahingulaeva ja mitusada lennukit, kuid kõik lennukikandjad jäid alles. Tänapäevaga võrreldes on ehk ilmekas fakt, et 11. septembri rünnakutes hukkus rohkem inimesi kui Pearl Harboris (vastavalt umbes 3000 ja 2400).

Midway lahing oli omamoodi Pearl Harboris tehtud vigade parandus. Kõige tähtsam saavutus oli see, et ameeriklastel õnnestus uputada tervelt neli jaapanlaste lennukikandjat. Sõjalise eelise saavutamise mõttes oli see Vaikse ookeani võtmelahing ning teatud dramaatiliste detailide tõttu (neist edaspidi) ka väga õpetlik juhtum.

Pikk tee ametlikust tõest tegelikkuseni

Midway lahingu olulisust on mõistnud varasemadki filmitegijad ja nii on võrdlusmaterjali üsna palju. Filmis näidatakse lahingu ajal pooljuhuslikult kohal viibinud režissöör John Fordi, kelle dokfilm „Midway lahing“2 jõudis kinodesse juba 1942. aastal. Suurem mängufilm „Midway“3 valmis aastal 1976. Kasutati Fordi doki ja 1970. aasta Jaapani-USA koostööfilmi „Tora! Tora! Tora!“4 jääke ning kuigi tegu on võrdlemisi stereotüübirohke ja nadipoolse teostusega sõjafilmiga, oli see üks linastumisaasta tulusamaid filme. Filmiajaloos pole see siiski sellisel kohal nagu näiteks Normandia dessandi kolmetunnine epopöa „Pikim päev“.5

Ameerika lendurid Dick Best (Ed Skrein) ja Clarence Dickinson (Luke Kleintank) on Midway lahingus sunnitud pistma rinda märksa tugevama Jaapani armeega.

Kaader filmist

Stereotüüpses Vaikse ookeani lahingutest rääkivas USA sõjafilmis käsitletakse ootuspärase patriotismi ja kerge romantilise tasandi foonil jaapanlasi üheplaaniliste julmuritena. Ajapikku on toimunud see, mis juhtub sõjafilmide puhul ka teistes aspektides: lihtsa loo asemele tuleb keerulisem süžee ning üritatakse mõista ka teise osapoole motiive. Clint Eastwoodi „Kirjad Iwo Jimalt“ ja „Meie isade lipud“6 peaksid näitama konflikti eri poolelt, kuigi poliitiline tasand on jäänud neis võrdlemisi nõrgaks ja vähemalt minu maitse jaoks on Eastwoodi käekirjas paatost liialt palju. Angelina Jolie „Murdumatu“7 on kangelaslugu Louis Zamperinist, kes tegi läbi Jaapani vangilaagrite kadalipu. See on tõsilugu, mis vastab ühtlasi paremini varasematele stereotüüpidele. Viimasel paaril kümnendil on siiski üha sagedamini üles leitud ka teise poole lugu, näiteks „Strawberry Fields“,8 kus puudutatakse ka USAs sõja ajal koonduslaagritesse interneeritud jaapanlaste saatust.

Pärast konflikti tulevad alati esimesena välja kõige sirgjoonelisema ja lihtsama käsitlusega sõjafilmid. Kuna nende tegemine on kulukas ja seotud sageli inventari laenamisega, on tihti vajalik ka teatud ideoloogiline kooskõlastus, mis võib kahandada loo kunstiväärtust. Kodumaa sõjafilminduses – kui jätta välja muinasfilmikunst, nagu „Noored kotkad“,9 ning nõukogudeaegne toodang – on valdav ikka veel n-ö esimene laine. Midagi tuleb alustuseks muidugi ära teha, siis tuleb kunagi ehk ka mõni sügavam või mõtlemapanevam käsitlus. Kui „Detsembrikuumuse“10 pärast on sügavalt piinlik, siis „Nimed marmortahvlil“ ja „1944“11 on kategooriast „nojah, keegi pidi ka selle ära tegema, et tühikut täita“, eriskummalisem lugu aga puudub. Võib-olla ei saa seda isegi eriti pahaks panna, sest need esimesed lookesed on vahel nagu vundament, millele kunagi midagi eksperimenteerivamat ja heas mõttes vastuolulisemat üles ehitada. Kas te kujutate ette, et keegi hakkaks praegu tegema suurt filmi Punaarmees võidelnud nn korpusepoistest? Või kuidas võtaks publik vastu filmi, kus tuntakse kaasa küüditajale? On see üldse lubatud? Küsimus ei ole ju lõppude lõpuks selles, milline pool valida, vaid millise loo kaudu kirjeldada draamat. Mina ei tea siiani paremat sõjafilmi kui „Das Boot“,12 kuid selle headus ei seisne sakslaste poolel toimunu kirjeldamises, vaid üldise inimliku kannatuse ja sõja argise haleduse suurema kangelaslikkuseta kujutamises. Hea sõjafilm peakski andma mõtteainet ja tekitama teatud ebamugavustunnet, mitte pakkuma meelelahutust.

Hädadele vaatamata on Emmerich suutnud „Midwayga“ astuda eelmiste temaatiliste USA filmidega võrreldes sammu edasi: jaapanlased pole enam ühesugused sadistid, vaid vähemalt osa neist on saatuse pillutada lihast ja luust inimesed. Emmerichi sümpaatia kuulub ootuspäraselt Isoroku Yamamotole, kes oli atašeena pikalt USAs elanud, oskas inglise keelt ega jaganud jaapani marurahvuslaste seisukohti. Teda on tihti kirjeldatud pragmaatilise sõjaväelasena, kes ei tahtnud sõdida, aga pakkus vajadusel välja enda arvates ainuvõimaliku variandi – kasutada esimesena ründamise eelist. Mainitud on ka mõningaid valusaid momente: USA korraldas 1942. aasta aprillis Jaapani linnade pommitamislaine, nn Doolittle’i reidi, kui lendurid tegid hädamaandumise Hiinas. Selle enamasti üheselt kangelaslikuks peetud operatsiooni varjukülg oli sadade tuhandete hiinlaste surm karistusoperatsioonides. Sellised ebaharilikumad vaatepunktid on vähemalt osas Ameerika arvustustes leidnud ka kritiseerimist. On küsitud, kui palju võib inimlikustada vähejuhatust, kes tappis kümneid miljoneid tsiviilisikuid. Ühest vastust ilmselt ei ole. Jaapanlaste inimlikustamise kõrval leidub muidugi tobedaid stereotüüpe, näiteks üks tegelane lausub: „Ta käsib meil rünnata samurai moodi, oma au kaitstes!“ Või ka uppuval Titanicul mänginud orkestri müüdiga samaväärne Jaapanis tuntud legend, et kontradmiral Tamon Yamaguchi otsustanud koos lennukikandjaga põhja minna ning öelnud kaaslasele: „Imetleme kuud.“ Kui aga USA lendur Dick Best (Ed Skrein) heidab pommi Jaapani lennukikandjale, siis hüüab ta südamest: „See on teile Pearl Harbori eest!“. Loomulikult on rollides ka väiksemaid muu valdkonna staarikesi, nagu lauljad Mandy Moore ja Nick Jonas.

Jaapanlaste vaatepunkt

Soovitan kõigi eelmainitud filmide asemel vaadata Izuru Narushima filmi „Isoroku“ (2011, vahel kasutatakse ka pealkirja „Admiral“ või „Admiral Yamamoto“). Peategelast kindral Isoroku Yamamotot kehastab Kōji Yakusho – väidetavalt oli tema nõustumine rolliga filmi sünni eeltingimus. „Isorokus“ on huvitav vaadata sõja poliitilist eelmängu, eri grupeeringute võimuvõitlust ning näiteks ajakirjanikkegi, kes tegelevad sõjaõhutamisega ja rõõmustavad, kui uudised läbimüüki suurendavad. Filmi üks väärtusi on aga Midway lahingu hästi käsitletud võtmemoment, mida on üritatud edasi anda ka Emmerichi filmis, kus see pole aga kahjuks sama mõjuvalt õnnestunud ning nõuab rohkem eelteadmisi. Eskaadrit juhtinud admirali järgi nimetatud Nagumo dilemma iseloomustab hästi Midway lahingu strateegilist malemängu, mis on otsapidi seotud mänguteooriaga. Midway lahing algas Jaapani lennukikandjatelt õhku tõusnud lennukite rünnakuga Midway baasile, kuna jaapanlased eeldasid, et USA lennukikandjad on kaugel Pearl Harboris ega saa Jaapani laevu rünnata. Nagumo sai teada, et esimene rünnak Midwayle ei olnud piisav ja tuleb välja saata teine laine lennukeid. See teine laine oli jäetud lennukikandjatele kaitsmaks oma laevu, mida saabusid ründama USA lennukid. Kerkib küsimus: kas saata välja uus laine või jätta lennukid oma laevu kaitsma? Kas uskuda infot, et kuskil löögiulatuses on USA laevad, kust varsti rünnatakse, või on see eksitus? Kui info on tõene, tuleb pommid vahetada torpeedode vastu, aga see võtab üle tunni aega ja seni ollakse kaitsetud. USA pool peab aga arvestama sellega, et kui saata järjest välja uusi ründelennukeid, siis on kaotused tohutud, aga jaapanlased ei saa rünnaku all olles lennukeid õhku saata. Julm intellektuaalne maleülesanne tegi Midway lahingu käigu väga eriliseks. Ma ei ole küll väga kindel, et sõjafilm saab pakkuda välja lõpliku tõe, kuid üldise loo kõrval on igale ajaloolasele või lavastajale õnnistus leida mõni ülimalt dramaatilise kaaluga hetk, mis võib kõike muuta.

1 „Dunkirk“, Christopher Nolan, 2017.

2 „ The Battle of Midway“, John Ford, 1942.

3 „Midway“, Jack Smight, 1976.

4 „Tora! Tora! Tora!“, Richard Fleischer, Kinji Fukasaku, Toshio Masuda, 1970.

5 „The Longest Day“, Ken Annakin, Andrew Marton, Bernhard Wicki, Gerd Oswald, Darryl F. Zanuck, 1962.

6 „Letters from Iwo Jima“, Clint Eastwood, 2006; „Flags of Our Fathers“, Clint Eastwood, 2006.

7 „Broken“, Angelina Jolie, 2014.

8 „Strawberry Fields“, Rea Tajiri, 1997.

9 „Noored kotkad“, Theodor Luts, 1927.

10 „Detsembrikuumus“, Asko Kase, 2008.

11 „Nimed marmortahvlil“, Elmo Nüganen, 2002; „1944“, Elmo Nüganen, 2015.

12 „Das Boot“, Wolfgang Petersen, 1981.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht