Kaaperdatud lapsepõlv

ANDRES MAIMIK

Dokumentaalfilm „Wolfpack. Manhattani hundid“ („The Wolfpack“, USA 2015, 90 min), režissöör Crystal Mozelle.

Kuus Angulo venda maskeerunud „Marukoerte“ röövlikambaks.

Kaader filmist

Ühel päeval kohtas kunstitudeng Crystal Moselle New Yorgi tänaval kummalist inimkooslust: niueteni musta juuksepahmakaga kuuest noorukist koosnev jõuk kandis, ühesuguseid mantleid, musti lipse ja Ray Bani päikeseprille, mõjudes nagu indiaaniversioon Tarantino „Marukoertest“ („Reservoir Dogs“, Quentin Tarantino, 1992) . Chrystal sobitas tutvust ja sai teada, et vennad Angulod ehk Mukunda, Narayana, Govinda, Bhagavan, Krishna, Jagadesh ning nende õde Vishnu elavad koos vanematega ühes Manhattani Lower East Side’i sotsiaalkorteris, kust nad pääsevad välja haruharva. Poiste isa Oscar otsustas 15 aastat tagasi, et välismaailm on liiga vaenulik koht ning keeras triks-traks ukse lukku. Kogu pesakond on seega kasvanud koduseinte vahelt välja pääsemata. Poistele annab kodukoolitust nende ema Suzanne, mistõttu on neist kasvanud üsnagi haritud tegelased, olgugi et poiste sotsiaalsed võimed ja teadmised maailmast on nullilähedased. Ainus side välismaailmaga on galaktikatäis VHS-kassette ja DVDsid filmidega, mida töötu vanamees ohtralt tarbib ning mille sisu poisid koduste vahenditega taaslavastavad. Ühine huvi filmikunsti vastu andis Crystal Mozelle’ile võimaluse pääseda ainukese külalisena Angulode suletud maailma ning alustada selle kummalise perekonna argipäeva dokumenteerimist. See oli kõike muud kui lih

tne ülesanne: Oscar on umbusklik ja sotsiofoobiline, Suzanne ärev ning poisid kipuvad omavahel sassi minema. Lavastaja on peale sattunud keerulisele ajale, kui suuremad teismelised pojad on alustanud mässu isa vastu ning perekonnasuhted kärisevad igast otsast. Isegi allaheitliku loomuga Suzanne emantsipeerub ning Oscar kompenseerib käest libisevat positsiooni üha suuremate veinikogustega, mis aga paneb perekonna tundma tema vastu veelgi suuremat hirmu ja viha.

Isoleeritud eluvorme leiab tänapäeval suurtest linnadest enamgi kui ääremaadelt, üksikutelt saartelt või vihmametsadest. Varahommikul peolt koju kakerdades vaatad Lasnamäe bussipeatusi täitvaid karvamütse ning tabad ennast juurdlemast, mis inimesed nad on, kuidas nad elavad, millest nad mõtlevad, millest unistavad.

Minapildi väljakujundamiseks kasvueas, aga ka hiljem, on äärmiselt oluline ennast millegi ja kellenagi identifitseerida. Mida rohkem on su ümber suhtlusvõrgustikku, seda suurem on valik elementidest, millest identiteet kokku panna, seda suurem on ka tõenäosus, et see vastab päris-olemusele. Kui ollakse aga mingil põhjusel normaalsetest suhtluskanalitest ära lõigatud, siis puudub sageli ka materjal ja valikuvabadus oma mina kujundamisel. Päris ilma identiteedita ikka ei saa, võib kaotada end vaimsesse tühjusesse, hulluda või end ära tappa. Siis tuleb vastu võtta see identiteet, mis sulle määratakse. Kastiühiskonnas, suletud kogukondades ja patriarhaalsetes peredes on väga jõulised mehhanismid, mille abil hoolitsetakse selle eest, et aastasadadega konserveeritud elulaad ja rollijaotus kanduks generatsioone pidi võimalikult puhtal kujul edasi.

Väljastpoolt peale surutud identiteediga hääbub eluterve ja mänguline distants ning olemust hakatakse samastama persona ja rolliga. Isoleeritud kogukonnas määravad välised tunnused hierarhilise positsiooni, funktsiooni ja mõtteviisi, olgu selleks vanglatätoveeringud, auastmepagunid või kas või skinhead’ide embleemid.

„DocPoint’il“ näidatud film „ Haideri jälil“ („Fang den Haider“, Nathalie Borgers, 2015) kunagisest paremäärmuslikust poliitstaarist Jörg Haiderist demonstreeris kujukalt seda enesesse kinni jäänud maailma, millest võrsus immigrandivihkajast populist. Kusagil Alpide vahel, idüllilises ja eraldatud agraarprovintsis kannavad mehed ikka veel nahkseid põlvpükse ja jäägripintsakuid, naised pikki seelikuid ja tanusid, au sees peetakse vanu traditsioone ja soorolle, mälestatakse Hitlerit ning vihatakse euroliberaalsust. Seda jäika kogukonda seob ebamäärane äng ja vimm kõigi vastu, kellest usutakse, et nad tahavad tulla ja üle ujutada selle idüllilise elulaadi ja hävitada vaarisade traditsioonid. Identiteedi kandvaks jõuks on võitlus fantoomvaenlasega.

Angulo poisid, kes on samuti kogu oma elu pidanud veetma välismaailmast isoleerituna, on aga leidnud alternatiivse viisi, kuidas endale identiteete konstrueerida. Nad vaatavad kilomeetrite kaupa filme ning mängivad ennast rollidesse. Pärisreaalsuse asemele astub mängureaalsus, mis on tegelikum kui tegelikkus ise. Nad samastuvad kirglikult kõigi kangelastega, nii heade kui ilgetega, olgu selleks superkangelane Batman, filosofeeriv palgamõrvar Jules Winnfield „Pulp Fictionis“ (Quentin Tarantino, 1994) või maniakk Jason splatter-filmisarjas „Reede, 13.“ („Friday, the 13th“). Nad õpivad üks ühele selgeks tegelaste kõnepruugi ja intonatsiooni ning püüavad detailitruult matkida nende väljanägemist ja olemust. Neis fantaasiates on nii lapselikku mängulusti, põgenemist koduvangla ahistusest (Batman ju lendab mööda katuseid) kui ka omaenda inimliku piiratuse kompenseerimist. Poiste veristes fantaasiates avaldub vastupanu isa autoriteedile ja ideoloogiale. New age’i vaimustuses on lastele pandud Hindu jumaluste nimed, aga sellegipoolest on nende laste mängud väga kaugel suurest harmooniast ja patsifismist. Papist ja teibist kokku kleebitud rekvisiitrelvade arsenal on nii tõetruu, et kord murdis korterisse sisse eriüksus, et „bandiidipesa“ likvideerida. Poisid kutsuvad oma gängi koomiksi järgi Wolfpackiks, hundipesakonnaks. Kuna nende ettekujutus elust linnadžunglis on vormunud ainult isa hirmujuttude põhjal või gangsterifilmide vahendusel, siis käivad nad igaks juhuks jalutuskäikudel kambakesi koos, filmilikult karmideks kuttideks riietunult. Selles maskeraadis on aga ka inimlik loks. Nad ei ole ühestki otsast autentsed tänavakurjamid, kelle eest putkata teisele poole tänavat. Kaabusse peidetud indiaanisoengu, liiga suurte mantlite, liiga mustade päikeseprillide ja liiga ujeda olekuga mõjuvad Angulose vennad New Yorgi stiiliteadlikus tänavapildis nagu heitunud mesilaspere või Arnold Rüütel, kes on võtnud täht-tähelt teksti kutsel (informal dress-code) ja ilmub vastuvõtule dressides. Nunnumeeter kargab punasesse.

Elukestev identiteedikriis ei ole ainult poegade probleem. Isa Oscari kõik elurollid on lühisesse jooksnud. Ühtpidi on ta Peruu päritolu teejuht, aga omaks võtnud krišnaiitliku doktriini, uskudes, et ta ei ole vaid jumaluste vahendaja, vaid ülim olend ise. Ühtlasi on ta biitleid fännav hipi ning dude’ilik logard ning sealjuures ülearu muretsev ja autoritaarne isafiguur. Kuritegelik New Yorgi slumm on küll viimane koht, kuhu see uhke inkade järeltulija igatsenuks oma eluga jõuda. Sama traagiline on ka ema Suzanne’i lugu. Sattununa sõltuvusse võõra kultuuri karismaatilisest isiksusest on ta pimesi järgnenud sellele klaustrofoobilisse ja paljukultuurilisse linnakeskkonda, millega ta ei oska kuidagi hakkama saada. Kaotatud identiteedi asemele ei ole ta suutnud kasvatada uut ning on alistanud oma tahte mehe omale. Vahvast farmeritütrest on saanud sõltlane, kelle ainus funktsioon on kantseldada kodust lastefarmi. Angulode düsfunktsionaalne pere on järjekordne näide, kui lähedal on teineteisele mässumeelsus ja alistumine, vabadusjanu ja türannia, julgeoleku tagamine ja põhiõiguste äravõtmine, seda nii ühiskonna kui ka perekonna tasandil.

Mozelle’i film on väga mõjus vaatlev dokumentalistika, kus autor on tahtnud ja osanud jääda nähtamatuks. Ta on smugeldanud end vaikselt pereringi ja seal koduseks saanud, tiksudes kaameraga õigel hetkel õiges paigas. Sedaviisi pühendudes on ta ligi pääsenud intiimsfäärile, salasündmustele ja afektidele, murdumistele ja uuestisünnile. Kuigi elu on filmis esimesel kohal, on uks ka paokil filosoofilisele vaatenurgale. Võib-olla on filmis liiga palju muusikat, mis peaks tirima vaataja kõrvupidi ühest emotsioonist teise. Nähtava kummastus oleks töötanud vist paremini vaikuses. Aga noh, Ameerika film, olgu siis mängu- või dokfilm, ongi tundmise kunst. Respect!