Kana ket?upis ja Karlsson katuselt

Jürgen Rooste

 

Nukufilm ?MIRIAMI PEITUSEMÄNG?. Rezissöör Priit Tender, stsenaristid Leelo Tungal ja Peep Pedmanson, operaator Ragnar Neljandi, kunstnik Ivika Luisk, heli­loojad Märt-Matis Lill ja Tiit Kikas, produtsent Arvo Nuut. Nukufilm,2004.Digibeta,5min.

 

Joonisfilm ?KARLSSONKATUSELT?(?Karlsson på taket?, Norra-Rootsi, 2002.) Astrid Lindgreni raamatu ainetel, re?issöör ja stsenarist Vibeke Idsøe, kunstnik Ilon Wikland, dublaa?i re?issöör Lembit Ulfsak.

Miriam ja tema väikevend valmistuvad võitluseks ?koletisega?. 

 

20. augustist hakati kinos Sõprus näitama kaht uut lastele tehtud animatsiooni. Priit Tenderi nukufilmi ?Miriami peitusemäng?, mis oma sarjas juba teine ning rootslaste ?Karlssonit katuselt?. Neil kahel pole ei stilistiliselt ega sisuliselt suurt midagi ühist, ehkki aken mängib seekord olulist rolli ka Miriami-loos.

Kui vaadata filmide kvaliteeti, siis on eestlased seekord parema ja huvitavama asja teinud, kuigi see vältab ainult viis minutit. Leelo Tungla ja Peep Pedmansoni stsenaarium on kavala vimkaga, pigem veidi võrukaelalik; nukufilmis on julgeid stseene (nt. ket?upis, mida lapsed vereks peavad, vedelev kanasulg), aga mitte hirmsaid, sest vaatajad on erinevalt tegelastest saladusse pühendatud ning saavad selle arvelt hoopis nalja. Kuigi, mu kolmeaastane tütar oli kana pärast ikkagi veidi mures.

Igatahes on tegemist andeka tööga, millest tõotab juba kahe esimese pääsukese (kuigi kana on igal juhul nutikam ja ootamatum) põhjal hää sari saada. Veidi teistmoodi esteetikaga, kui tele-mainstream meile pakub, ning armsate, ilusate, lapselike lugudega.

?Karlsson katuselt? on täpselt see, mida pääliskiri lubab: Wiklandi kuulsad illustratsioonid (hetkiti kuidagi kohmakalt) elustatud kujul täispikas animatsioonis, mis laadilt säherdune, et võinuks valmida ka aastakümneid varem. Noh, see ehk ongi armas arhailisus ja vaheldus ülepakutud tehnoloogiaimedele, mille taga lugu sageli ollagi pole.

Iga lugu stsenaariumiks muutes tuleb teha mingi valik ning rootslased on seekord rõhunud väikekodanlikule pereelule, n-ö Svantessonide-miljööle. Stockholmi katused ja loo ta­­sa­ne kulg on täitsa sümpaatsed, hoogsaim ja põnevaim vahest Karlssoni ja Väikevenna õhureis. Ja publikust enamiku moodustanud lastele film igatahes meeldis. Aga meil on ka üks võrdlusalus, nõukaaegne Sojuzmultfilmi kaheosaline lühiversioon, kus Lindgrenist olid jäänud ?ained? ning tants, trall ja tagaajamine käis rohkem idapoolse vennasrahva kombel kui kaine ja heakodanliku loodenaabri laadis.

Jah, mis parata, vähemasti ühele poisikesesüdamele oli rootslaste versioonis vähem seda, mis Karlssonist Karlssoni tegi ? vembutamist, tagaajamist, irriteerimist, kollitamist, hiirelõksu püütud varbaid jms. Mingit vürtsi ja hoogu jäi puudu.

Eesti näitlejad tegid päälelugemisega hääd tööd; ainult esitlusel läks Karlssonile hääle andnud Dajan Ahmet kuidagi tüütuks, kui rääkis mõttetult pikalt rahast ning ajas pooled nimed sassi jms. Aga? täitsa nauditav tükk oli ikka, ehkki mitte vahest eelmiste generatsioonide harjunud Karlsson, aga peaasi ju, et lastele meeldib. Või mis?

Lisaks korvab üks väike stseen hästi mõne teise koha igavuse: nimelt väljuvad pääle seiklusi hämarale tänavale preili Sokk ja onu Juulius, kes palub preilit endale majapidajannaks. Too vaatab meest heldinult ning kahmab siis Juuliuse (Muinas-Julle! ? aga seda nime me filmis kahjuks ei kuulnudki) sumadani enda kätte. Ja nii nad läevad. Kodanlik, võrdõiguslik, ilus ja turvaline maailm. Isegi Fille ja Rulle ei ole kuigi koledad ega ohtlikud. Niisama, omad bandiidid.