Kartesiaanliku teatri igavene taastulek

TAAVI LAANPERE

Teleseriaal „Must peegel“ („Black Mirror“, Suurbritannia, 2011– …), looja Charlie Brooker.

Antoloogia formaadis tehnodüstoopiline kultusseriaal „Must peegel“ on nüüdseks jõudnud neljanda hooajani. 2011. aastal alustades oli antoloogiat siduvaks mõtteliseks niidiks sarja looja Charlie Brookeri sõnastatud eesmärk: näidata kerge groteski kõverpeeglis, „kuidas me elame praegu – ning kuidas võime elada 10 minuti pärast, kui oleme käpardid“.¹ Neljandal hooajal on meie ette paisatud varasemast veelgi kirjum valik põnevaid ja nauditavaid žanrifilme, kuid esialgsest plaanist näikse olevat otsustavalt taganetud.

Nimelt alustati 2011. aastal „Musta peegli“ osaga, kus lahatakse vahedalt traditsioonilise meedia, ühismeedia ning poliitika suhteid.² Ühendkuningriigi peaminister langeb seal ühe iseäraliku väljapressimise ohvriks, ent edasises dünaamikas on juba märksa rohkem tuttavat kui iseäralikku. Sellele peagi järgnevas jaos käsitletakse seda, kuidas moodsad audiovisuaalsed jäädvustamisvõimalused murendavad inimestele niivõrd hädavajalikku võimet unustada.³ Ehkki seal kasutatav lindistamisvidin tundub pealtnäha futuristlik, ei varjuta see kuidagi asjaolu, et me elamegi suuresti just sellises mäletamisrežiimis, telefoni- või nn aktiivsuskaamerate ja pilveteenuste koosmõjul. Meeldivat õõva tekitabki mõlema jao puhul see, et neid ei anna joonelt ulme valda liigitada ja sel viisil neutraliseerida – „Musta peegli“ esimeste hooaegade maailmast ei lahuta meid suur kvalitatiivne, vaid parimal juhul pisike kvantitatiivne hüpe.

Neljandaks hooajaks on aga kõhedalt tuttavate tehnoloogiate koha üle võtnud tajusüsteemidele rakenduv lapselukk, 1980ndate aastate arvutikuvarit meenutav mälulugemismasin ning tikutopsi mahtuv inimvaim. Seejuures on kuus uut lugu üles ehitatud klassikalistele ulmetroopidele ning igipõlistele kartesiaanlikele fantaasiatele, mida me ei suuda vähemalt lääne kultuuriruumis endalt nähtavasti kuidagi maha raputada. Ainelises ja tükeldatavas kehas istub⁴ mitteaineline, jagamatu vaim, arvab Descartes,⁵ ning kõiksugu uutest tehnoloogiatest, pöördelistest teadussaavutustest ning eriarvamusele jäänud filosoofide valatud lõpututest tindiliitritest hoolimata on see motiiv meile endiselt vastupandamatu (kui otsustada ulmežanri põhjal). Ennekõike jättis sellise mulje neljanda hooaja viimane, trillerlikku raamjutustusse põimitud osa „Must muuseum“⁶ oma variatsioonidega teadvusimplantaatide teemal. Mis on teadvuslik subjekt? „Musta muuseumi“ maailmas on tegu justkui psühholoogiliste seisundite, omaduste ja võimete lõhkumatu tervikuga, mille toimimisel pole mingit põhimõttelist pistmist kehaga, millega see parasjagu juhtub ühendatud olema. Kohati näib lausa, et autorid irvitavad ka ise selle rõhutatult naiivse motiivi üle, näiteks siis, kui näeme ühe loo käigus otsesõnu kartesiaanlikus teatris istuvat homunkulust.⁷

Sellised kujundid mõjuvad laiemale publikule ehk koduselt ja õdusalt, aga nutikat pilguheitu tänasesse päeva (kui viimase hulka arvata ka tänapäeva psühholoogia ja filosoofia) need endast enam ei kujuta.

Eelöeldu laieneb põhimõtteliselt tervele hooajale. Ainus erand on viies jagu „Hevimees“,⁸ mis mõjub lõbusa splatter-vahepalana, „Terminaatori“⁹ kohtumisena „Novembriga“¹⁰. Minu etteheide seisneb niisiis selles, et mõtteharjutused on viimasel ajal jäänud värskemate vaimuteemaliste ideede suhtes üpris kurdiks (ja „värskema“ all võib siin paiguti mõista nii umbes sadat viimast aastat). Näiteks „Krokodillis“,¹¹ menukate Skandinaavia krimilugude võtmes kolmandas jaos, on püütud küll näiliselt psühholoogiakirjandusega ühte jalga käia, puistatud põhinarratiivi vahele ka õpikutarkusi meie mälestuste auklikkuse, labiilsuse, aistingu- ja emotsiooni-sõltelisuse jms kohta. Selle osa juhtmotiiv (kogetud sündmused jätavad pähe detailse videosalvestise-kujulise jälje, millele subjekt küll ise ei pruugi tingimata ligi pääseda, kuid mõni kolmas isik õigete abivahenditega teoreetiliselt jällegi võib) tühistab kogu selle tõsiseltvõetavuse, mida nende pudemetega on justkui püütud saavutada. Mälust on küll mõnus sel viisil mõelda, aga see lihtsalt ei toimi nii. Varasemate hooaegadega meeleolult ja stiililt sarnaseim jagu „Arkangel“¹² on rajatud samavõrd karikatuursele arusaamisele, kuidas me maailma visuaalselt tajume. Nägemisvälja tsenseerimine sellisel kujul, nagu too kasvatuslik seadeldis seda selles osas võimaldab, näib eeldavat, et kui see väli ei koosne just mitte päris pikslitest (nii see tegelikult seal visuaalselt lahendatud on), siis vähemalt pikslilaadsete meeleandmete agregaadist. Nii palju siis tajusituatsiooni terviklikkusest.¹³

Internet näib arvavat, et „Star Treki“ paroodiasse rüütatud virtuaalreaalsuse-teemaline „USS Callister“¹⁴ on selle hooaja (kui mitte lausa terve sarja) tipphetk, aga jään siingi eriarvamusele. Virtuaalreaalsuse käsitlemine filmikunstis näib ikka ja jälle tekitavat suurt kiusatust lappida süžeeauke ohjeldamatute deus ex machina’tega. Lipukirjaks näib olevat, et virtuaalreaalsuses on kõik võimalik, seega, miks mitte lasta stsenaariumilgi lihtsalt omasoodu voolata. Jällegi on loobutud päriselulisemat laadi tehnoloogiliste või filosoofiliste kitsendustega jändamast, ehkki eelnimetatud eesmärk seda justkui ette näeks. Lisan muidugi lepituseks, et mõne teise kinematograafilise näitaja järgi hinnates võib nii kõnealuse jao kui ka terve hooaja igati õnnestunuks lugeda. Ainult et …

Laon kaardid lagedale ning tunnistan, et olen „Musta peegliga“ esmakohtumisest saadik pikisilmi oodanud, et see viimaks põnevama (ja pädevama) vaimufilosoofilise mõttega mingitki laadi dialoogi astuks – olgugi et filmikunsti senine sooritus selles vallas annab justkui põhjust pessimismiks. Kartesiaanliku teatri ja videosalvestislike mälestuste asemel tahaks ju ometi näha, kuidas kinolinal pisut realistlikumad või vähemalt huvitavamad vaatenurgad läbi mängitakse.¹⁵ Kuidas kujutada ekraanil taju ja teadvust, mis ise sugugi ekraanilaadsed pole? Või hoopis metatasandil – milline võiks välja näha ühiskond, kus mõeldakse (ka väljaspool akadeemilist ringi) inimpsühholoogiast radikaalselt teistmoodi, kui seda sajandeid on tehtud? Intrigeerivat materjali tundub vastavas kirjanduses olevat lademes. Kohe tuleb pähe näiteks nn 4E-liikumine kognitiivteaduses,¹⁶ kus juhindutakse arusaamast, et vaimuseisundid sisaldavad muu seas ka subjekti aktiivse läbikäimise maailmaga (on enaktiivsed/enactive), teisi füsioloogilisi protsesse peale ajus toimuvate (on kehastunud/embodied), kontekstuaalseid suhteid (on keskkonda sängitatud/embedded) ning muud kehavälist (on laiendatud/extended). Need tõdemused võiksid esmapilgul ju „Musta peegli“ laadis ettevõtmisele püssirohuks olla küll, ent seni on adekvaatset käsitlemist leidnud vaid laiendatuse mõõde. Või teine juhuslik näide ja kognitiivteaduse viimane kuum sõna, mis praegu pähe torkas ning millega minu arvates lõbusalt mängida saaks, nn ennustava kodeerimise raamistik. See pöörab ümber traditsioonilise arusaama tajust kui sissepoole suunatud informatsioonivoost, muutes primaarseks hoopis aju enda genereeritavad mudelid maailmast, mida sensoorse info abil kohendatakse.¹⁷ Ja nii edasi.

Võib muidugi olla, et mõned kivid tuleks heita hoopis vastavate uurimissuundade populariseerijate kapsaaeda. Ja millise kuju see kõik siis ekraanil ikkagi võtma peaks? Nii võib nüüd uudishimulik (või kiuslik) lugeja samuti vastu küsida. Noh, pole aimugi. Ent mina ei teegi ju filme, vaid üksnes tarbin-tarbin-tarbin ning nõuan muudkui häälekalt värskeid mõtteid, intellektuaalset ausust ja lakkamatut üllatamist. Eesrindlikult alustanud „Musta peegli“ süvenev konservatiivne joon kinnitab ka mu kahtlusi, et ekraaniformaadil jääbki moodsamate vaimufilosoofiliste ideede käsitlemiseks midagi põhimõtteliselt vajaka ning küsimus polegi üksnes selles, et filmitegijad on mingis igaveses „Maatriksi“,¹⁸ „Täieliku mäluvahetuse“¹⁹ jms haardes. „Musta peegli“ neljandast hooajast jääb igatahes eeskätt kõlama see, et sari ise langeb musta peegli kujundi lõksu, niipea kui proovitakse öelda miskit inimpsühholoogia kohta.

1 Charlie Brooker, The dark side of our gadget addiction. – Guardian 1. XII 2011. (https://www.theguardian.com/technology/2011/dec/01/charlie-brooker-dark-side-gadget-addiction-black-mirror)

2 „The National Anthem“, „Black Mirror“, S1E1, 2011.

3 „The Entire History of You“, „Black Mirror“, S1E3, 2011.

4 „Istub“ on siin mõistagi Descartes’i suhtes pahatahtlik sõnastus, sest küsimuses, millega seda asendada, seisnebki üks Descartes’i suurimaid kimbatusi. Ent möönan, et kartesiaanlust karikeerides valitseb oht Descartes’ile liiga teha ning liigselt hoogu minnes võib selguda, et Descartes ise ei olnudki kartesiaan. Vt nt Tõnu Viik, Modernsuse lätted. – Sirp, 22. V 2014. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/2014-05-22-18-25-56/

5 René Descartes, Meditatsioonid esimesest filosoofiast. Tlk Meelis Friedenthal ja Marju Lepajõe. Ilmamaa, 2014.

6 „Black Museum“, „Black Mirror“, S4E6, 2017.

7 Kartesiaanliku teatri kujundit on kasutatud pilkamaks kartesiaanlikku seisukohta, mille järgi on teadvusel ajus kindlapiiriline asukoht ja lävend, s.t n-ö teatrilava, kus etenduva informatsiooni võib lugeda teadvustatuks. Vt nt Daniel Dennett, Consciousness Explained. Little, Brown & Co., 1991, lk 101–138.

8 „Metalhead“, „Black Mirror“, S4E5, 2017.

9 „The Terminator“, James Cameron, 1984.

10 „November“, Rainer Sarnet, 2017.

11 „Crocodile“, „Black Mirror“, S4E3, 2017.

12 „Arkangel“, „Black Mirror“, S4E2, 2017.

13 Vt nt Merleau Ponty, Phenomenology of Perception. Routledge, 1962.

14 „USS Callister“, „Black Mirror“, S4E1, 2017.

15 Möönan, et muus kontekstis kui film (eeskätt filosoofias) võidakse olla tüdinud just lakkamatu kartesiaanluse kirumise pärast juba vähemalt sajandi jooksul. Sellest ei järeldu aga mõistagi midagi kartesiaanlike seisukohtade tõeväärtuse kohta.

16 Vt nt Mark Rowlands. The New Science of the Mind: From Extended Mind to Embodied Phenomenology. The MIT Press, 2010.

17 Vt nt Kadi Tulver, Aju kui ennustusmasin: teooria, mis seletab ära kogu aju? – Horisont 2016, nr 2. http://www.horisont.ee/arhiiv-2016/Horisont-2-2016.pdf; Jakob Hohwy, The Predictive Mind. Oxford University Press, 2013.

18 „The Matrix“, vennad Wachowskid, 1999.

19 „Total Recall“, Paul Verhoeven, 1990.