Katse avada Mare Tralla saladuselaegast

Uus portreefilm püüab jälgida ja nähtavale tuua Mare Tralla isiksuse eri külgede kõrval kogu tema olemust läbivat sisemist loomesundi. Mis teda käivitab? Kuidas? Miks?

KATRIN KIVIMAA

Dokumentaalfilm „Mare Tralla saladus“ (Maagiline Masin, Eesti 2022, 53 min), režissöör Sandra Jõgeva, operaatorid Taavi Arus, Eva Sepping ja Jako Krull, produtsent Kristiina Davidjants.

Kunstniku portreefilm on žanr, mille puhul näib peaaegu alati nii asjaosalisele kui ka vaatajatele, et midagi on näitamata-ütlemata jäänud. Et kunstniku loometee ja kultuurilooline tähendus ei avane ehk piisavalt või siis on tema eraelu nii meeli erutav või ebatraditsiooniline, et küsimusi tekib rohkem, kui neile vastata jõuaks. Või – mis on filmitegijatele tõeline maiuspala ja ka väljakutse – et portreteeritav on nii värvikas ja ekspressiivne isiksus, et tema persoon jätab filmis varju kultuuriloolised üldistused ja ideelised seisukohad. Seda kõike võikski öelda filmitegija ja kunstniku Sandra Jõgeva värske dokumentaalfilmi „Mare Tralla saladus“ kohta.

Kunst ja elu

Dokfilmi idee sai alguse skandaalist, mis järgnes kunstnik Mare Tralla (snd 1967) seksismivastasele performance’ile 2019. aastal Pärnu Kunstnike Majas Marian Kivila kureeritud näitusel „Naine ja Naine“, kus Mare võttis end paljaks ja kattis kangaga samal näitusel eksponeeritud Marko Mäetamme (tõepoolest kulmukergitust esilekutsuvad) maalid. Nende stseenidega film algabki. Päriselus järgnesid sellele telemeedias kunstnike dialoogikatse, mida portreefilmis näidatakse, ning Objektiivi portaalist lähtunud inetud isiklikku laadi rünnakud. Nad lekitasid ühismeedias ultrakonservatiivsetele vihagruppidele performance’it dokumenteeriva video ja sealt lähtunud rünnakute tõttu kannatas autor nii emotsionaalses kui professionaalses plaanis.¹ Sellest traumast, mis rünnakutega kaasnes, filmis siiski ei räägita.

Küll aga joonistab see episood välja esimese ja avalikkusele kõige tuntuma tahu Mare Tralla persoonist – radikaalne kväär–feministlik kunstnik ja aktivist, kelle loometegevus on pühendatud mitte ainult naiste, vaid ka teiste vähemusgruppide eest seismisele. Nagu Mare filmis ütleb: „Ma olen alati tahtnud ebaõigluse vastu seista.“ Kuid kui avastseeni järel võiks arvata, et nüüd on portreefilmi temaatika ja tonaalsus paigas, siis on see vaid alguspunkt, kust liigutakse edasi portreteeritava siseelu ja tema loomingu eri tahkude avamise poole. Režissöör liigub Marega käikudel kaasas, jälgib uue näituse tegemise protsessi, kuulab, mida ütlevad Mare endised õpilased EKA aegadest, sõbrad, kriitikud, mõttekaaslased. Filmi sündmustikus on kesksel kohal kudumine, mida kunstnik teeb nii armastusest käsitöö vastu kui ka Londonis enese elatamise eesmärgil. Kudumine toimib filmis ühe peatükke kooshoidva niidina. Ei tohi unustada, et kudumine ja käsitöö, mida pole kuni hiljutise ajani nn kõrgeks kunstiks peetud, on olnud naiste pärusmaa ning ketramist, kudumist ja kangaste valmistamist on feministlikus kultuuritõlgenduses eriliselt väärtustatud. Käsitööl ja tarbekunstil oli suur osa postmodernistliku kunstikeele vormimisel, mistõttu need valdkonnad omandasid uuendusliku, kunsti traditsioonilisi piire nihutava tähenduse.

Režissöör Sandra Jõgeva on väga hästi ära tabanud, et Tralla puhul on tema olemine, väljapoole esitletav persoon ja sisemaailm nii tugevalt seotud tema kunstiloominguga, et Tralla teostele tuleb filmis anda keskne koht. Tema video- ja multimeediateosed mõjutavad muu hulgas dokfilmi mõningaid esteetilisi otsuseid – nii visuaalseid lahendusi kui ka muusikavalikut, mis muidu võib veidi arusaamatuks jääda. Siinkohal tuleb märkida, et portreteeritud kunstnik ei jäänud mitme valikuga siiski rahule,² mis kõneleb ühelt poolt kahe jõulise loovisiksuse visioonide kokkupõrkest kui ka portreefilmi tegemise võimumehaanikast ja keerukusest.

Mare Tralla eri perioodide loomingu kasutamisel ei ole filmis ainult kunstilooline tähtsus, vaid mitmel juhul piiritlevad need filminarratiivi sees teemaplokke või alapeatükke – liikumist avaliku elu persooni esitlemise juurest elu tavalise kulgemise ja lõpuks ka väga isikliku ja traumaatilise minevikusündmuse juurde, mida kunstnik käsitles oma viimasel Eesti näitusel Pärnu vanglas 2021. aasta suvel. „Enne ja pärast“ on esimene kord, kus meie kujutavas kunstis julgeb keegi nii ausalt omaenda kogemuse põhjal puudutada lapse seksuaalse ärakasutamise traumat. Selle filmipeatüki emotsionaalne register on enesestmõistetavalt täiesti teistsugune kui filmi alguskaadrid ning kõnetab vaatajat täiesti teisel viisil. Seda osa filmist, kus kunstnik sellest kogemusest räägib, ei ole just kerge vaadata – ja ei peagi olema.

Taustaks ikka need ülbed 1990ndad

1990. aastate kiirelt muutuvat kunstielu vorminud noortest radikaalsetest kunstnikest-kriitikutest on nüüdseks saanud keskealised, kes igal võimalikul juhul võrdlevad praegust tunduvalt süsteemsemalt rahastatud ja institutsionaalselt korrastatumat, aga ka rohkem bürokratiseerunud kunstielu „ülbetel üheksakümnendatel“³ valitsenud võimalusterohke ja kohati kaootilise kunstiväljaga. Loomulikult viimase kasuks, kuivõrd iga uus idee ja formaat torkas silma, jättis jälje ja vormis kunstielu noorte tegijate soovide ja kujutelmade kohaselt.

Jõgeva on teinud siin mitu head valikut mitte ainult tollases kunstielus ja meedias laineid löönud esimeseks Eesti feministlikuks kunstnikuks tituleeritud Mare Tralla, vaid ka tema põlvkonnakaaslaste panuse esiletoomiseks. Filmis on kasutatud arvukalt värvikaid dokumentaalkaadreid ebatavalises formaadis kunstisaatest „JAEI“ (ETV, 1994-95), mida Tralla tegi koos Marco Laimre ja Mari Soboleviga (Kartau) ja mitmeid Tralla teleesinemisi. Teatud kunsti­loolist konteksti loovad filminarratiiviga ühendatud Tralla video- ja multimeediateosed. Kunstikriitik Reet Varblane ja briti kunstiteadlane Katy Deepwell paigutavad Tralla loomingu nii siinsesse kui ka rahvusvahelisse kunstipilti. Just viimast oleks siiski soovinud rohkem näha, sest Trallal oli suur osa mitte ainult siinse feministliku kunstivälja vormimisel, vaid ta osales mitmel mõjukal rahvusvahelisel näitusel, eriti pärast elama asumist Londonisse 1996. aastal. Eestiga jäi ta seotuks nii kunstniku kui ka EKA e-meedia osakonna juhatajana, tänu tema sidemetele rahvusvahelise uusmeedia kunsti ringkondadega toodi 2004. aastal Tallinna selle valdkonna kõige silmapaistvam suurüritus – elektroonilise kunsti sümpoosion ISEA.

Kunstniku portree keskealise naisena

Ühes portreefilmis ei saa muidugi kõigest rääkida. Ning praeguse filmi pea­tegelane on värvikas, emotsionaalne, aus, radikaalne kunstnik, aga ka keskealine naine, kellel on juba seljataga pikk ja viljakas elu. Selles elatud elus ei ole sugugi kõik tingimata radikaalne ega traumaatiline, vaid palju on südamlikke suhteid ja lähedasi inimesi. Nii kohtume filmis Mare emaga, tema kahe pojaga, kellest üks elab Eestis ja teine Inglismaal, ja tillukese lapselapsega ning saame teada, et kunstnik elab naisega, kes on samuti kunstnik. Kindlasti on tegemist ebakonventsionaalse elumustriga, milles on siiski üllatavalt palju tavalist ja üldinimlikku. See lisab portreefilmi emotsionaalsesse tonaalsusse suure koguse südamlikkust. Konfliktide, keerukate minevikusündmuste, aktivistist kunstniku rollile pühendumise kõrval näeme Trallat filmis tütre, ema, vanaema ja – mis pole sugugi vähem oluline – inspireeriva õppejõuna, kes on jätnud jälje oma õpilastesse.

„Mare Tralla saladus“ ei ole mõeldud katet eemaldama ühelt suurelt saladuselt, kuigi lapsepõlvetraumat, mida ehk kõige pikemalt puudutatakse nii portreteeritava jutustuse kui selleteemalise näituse valmimisprotsessi jälgimise vormis, võib ju sellena võtta. Pigem loeksin pealkirja nii, et filmis püütakse jälgida ja nähtavale tuua Mare Tralla isiksuse kõrval kogu tema olemust läbiv sisemine loomesund. Mis teda käivitab? Kuidas? Miks? Ja näidatakse seda elujõudu elusündmuste, mõtete, aktsioonide ja kunstiloomingu kaudu. Tulemuseks on mitmekihiline portree värvikast, silmatorkavast, loomingulisest ja keerukast isiksusest, kes võib vaatajas tekitada mitmesuguseid reaktsioone. Kuid üks on selge – see reaktsioon ei ole kindlasti igavus või ükskõiksus.

1 Katrin Karro, Mare Tralla endast tehtud dokumentaalfilmist: „See film ei tekita mingit ilupilti, vaid näitab kunstniku igapäevaelu“. – Eesti Ekspress 1. X 2022; https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120075836/mare-tralla-endast-tehtud-dokumentaalfilmist-see-film-ei-tekita-mingit-ilupilti-vaid-naitab-kunstniku-igapaevaelu

2 Samas.

3 Sellise tabava koondnimetuse kümnendile pakkus välja 2001. aastal ilmunud artiklite kogumik „Ülbed üheksakümnendad: probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis“ (toim Johannes Saar), Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus.