Kes on Jim Carrey?

Näitleja Jim Carrey on avastanud, et teda ei olegi olemas ja see teeb ta õnnelikuks.

MARTA BAŁAGA

Kui Jim Carrey kehastas 1999. aastal kuulsat koomikut Andy Kaufmani (ja tema põrgulikku alter ego Tony Cliftonit) Miloš Formani filmis „Mees kuu pealt“,1 tundus kõik olevat parimas korras: roll sai suure tähelepanu ja teenis talle teise Kuldgloobuse. See märkis ka murrangulist pööret, millest ta pole kunagi taastunud, nagu selgub Chris Smithi dokumentaalfilmist „Jim & Andy. Imeline teispoolsus“.2

Filmi saamislugu on pikk. Kuulu järgi kohtus Miloš Forman Jim Carreyga alles 80 päeva pärast võtete lõppu, sest seni oli tal tegemist olnud vaid ühega kahest – kas Andy või Tonyga. Mis on eriti kummaline, kuna algul ei olnud Carrey sellesse rolli tõenäoline kandidaat – Forman tahtis Edward Nortonit, Kaufmani sõber Bob Zmuda aga Nicolas Cage’i. Seda kuni hetkeni, mil Zmuda külastas Carreyt kodus ja märkas pakutud komme taskusse toppides äkki, et taustaks olnud vanad lõigud Andy Kaufmanist komöödiasaates „Saturday Night Live“ on hoopis midagi muud. Režissöör Judd Apatow’ ülesvõetud materjalis mängis tegelikult Carrey, kes imiteeris Kaufmani ülitäpselt. „Ta oligi Andy Kauf­man,“ kirjutab Zmuda oma memuaarides.3 „Kuradile see Nic Cage, ma enam ei helistanudki talle.“

Aga Carreyl oli vaja midagi enamat kui pelk esmamulje. Kui „Trumani show’s“4 oli tal esimene draamaroll, siis pidi sellest tulema tema parim. Ta nõudis võimalust jääda rolli ka võtete vahel. Üürinud jäätise­auto, lubas ta igaühele jäätist, kui enne ollakse nõus väikese laulu laulma. Ta nõudis kaht eraldi garderoobibussi, üht Andyle (keda ta kutsus komöödiamaailma Neil Amstron­giks, kuna too läheb oma naljadega sinna, kus keegi varem käinud pole) ja teise Cliftonile. Kui Andy oli taimetoitlane, siis Clifton jõi, suitsetas, sõi liha ja lasi lõbutüdrukutega ringi. „Jimi Clifton peegeldas kõiges Kauf­mani, välja arvatud lõbutüdrukud, sest Jim Carreyna ei tule selle eest maksta,“ võttis olukorra kokku Zmuda, kes sai koos Kaufmani pikaaegse tüdruksõbra Lynne Margu­liesega suurema osa sellest möllust lindi peale. Kui lavastaja Rob Reiner materjali nägi, soovitas ta stuudiol mängufilmi asemel hoopis see välja anda. Ometi peideti lindid aastateks.

Dokumentaalfilm „Jim & Andy. Imeline teispoolsus“ on vaadatav Netflixis.

Kaader filmist

Jim Carrey on mõte

Veneetsias Carreyt intervjuuks kohates sai mulle kiiresti selgeks kaks asja. Esiteks ei ole võimalik Jim Carreyt intervjueerida, nüüd enam mitte. Ja teiseks ei ole ka Jim Carreyt, sest kogu tema­nimeline kontseptsioon on paremal juhul küsitava väärtusega. „Aja jooksul mõistsin, et ma poleks seal, kus ma olen – või kus ma pole – ilma selle filmita. See oli mu arengu osa. Suurepärane võimalus olla enda asemel täiesti teine ja mõista, et kumbki pole päris,“ ütleb ta.

„Ma vaatan tagantjärele koomik Jim Carreyt kui tegelaskuju, kes on mind mänginud. Ma ise ei mäleta, aga ema on aeg-ajalt meenutanud, et kui ma tahtsin söömisest pääseda, sest olin alati söömise vastu, hakkasin oma toolil vappuma ja imelikke nägusid tegema. Kõik naersid. Ema hüüdis selle peale: „Ärge naerge, ta püüab söömisest kõrvale hiilida!“ Kestvate naeruhuilete peale läks toit külmaks ja ma ei pidanud seda enam puutuma. Nii mõistsin juba varakult, et kui ma olin koomiline nagu isa või näitasin head joonistamisoskust, peeti mind eriliseks. Natuke nagu koer, kes konti tahab. Varem oli mul alati vaja, et keegi kõhtu sügaks. Nüüd enam mitte.“

Nagu tol korral, kui ta ühele glämmiüritusele ilmudes teatas segaduses meelelahutusreporterile, et sel kõigel ei ole mingit tähtsust.5 „Ma tahtsin leida kõige mõttetuma ürituse ja sinna minna, nii et siin ma olen. Minu arvates pole sind olemas, aga õhus on meeldiv lõhnapilv,“ selgitas ta ja jäljendas seejärel James Browni.

„Soovisin alati, et mind nähtaks – seda tunnet, et mind märgataks,“ tunnistab ta. „Asi arenes ja sellest sai mu identiteet. Chrisiga maha istumise ja filmiintervjuu tegemise juures oli tore see, et hakkasin mõistma, milline teistsugune, kõrgem väärtus on „Mehel kuu pealt“. Ka teisi tegelasi, eriti Andyt mängides, tundsin, et on täiesti võimalik end tegelaskujule allutada. Pärast filmi lõppu kulus mul kuu meenutamaks, kes ma olen. Et seejärel endalt küsida: millesse ma usun? millised on mu vaated?. Muutus oli toimunud ja selle võib kokku võtta nii: oota üks hetk! Kui ma võin Jim Carrey kuudeks kõrvale jätta, kes siis on Jim Carrey? Pagan, kes ta on? Nüüd tean, et teda polegi olemas. Kui teaduslikuks minna, siis on see ideedega programmeeritud tetraeedrite kogum. Jim Carrey on mõte, mille mu vanemad on mulle andnud. Tal on oma lemmik-hokimeeskond ja usk ja kõik muu, mis kuhjatakse kokku üheks Frankensteini-koletiseks. Nii et ka sina ei ole ajakirjanik, sest mingit „sind“ ei ole. Kedagi ei ole.“

Nagu kõneleks universum

Pärast raskeid aastaid, mida rohkem kajastas kollane press kui filmitööstuse häälekandjad, ei tunne Carrey sundi rääkida oma vanadest rollidest. Ace Ventura, Lloyd Christmas („Loll ja lollim“6), Stanley Ipkiss („Mask“7) – need ei peegelda seda, kes ta tänapäeval on, ja kes see üldse olema peaks? Ta tahaks hoopis näidata telefonist oma uusi maale ja tunda sellest minutijagu siirast rõõmu seni, kuni keegi filmima hakkab.

„Kõik, mis me loome, on mõeldud kellelegi teisele. Skulptuur või imeline artikkel valmib ju ikka vaid selleks, et öeldaks „ohoo, küll sul on huvitavad mõtted!“. See on minu laboratoorium,“ ütleb ta maalidele osutades. „Ma lähen sinna, et luua ja teenin sellega mõne kallistuse ja õlapatsutuse.“

„Maal ja skulptuur on väärtuslikud, sest nende puhul jõuab idee otse õhust materjalisse või lõuendile ja kedagi vahel ei ole. Keegi ei püüa veenda hoopis teistmoodi proovima, kuna see võib tuhandetele mitte meeldida. Pole mingit rohelise tule komisjoni. Inspireerituna südamevalust, mida on olnud omajagu, ja kiirest väljendusvajadusest, ilma et peaks rahastamist ootama, on mu loovus valinud selle tee. Mõtted tulevad ja ma teostan need, pannes näiteks baleriini mingil põhjusel sõjapildile. Ma ei tea, miks ma seda tegin, aga nüüd aasta hiljem mõtlen: „Põrgut, nagu kõneleks minuga universum!“

See paneb mõtlema, kas Andy oli oma elus ja ka tööalaselt õnnelik.

„Minu arvates oli ta õnnelik siis, kui tegeles loomega, karjääri üle ei saa keegi õnnelik olla. On nagu on, sellega kaasnevad alati tõusud ja mõõnad. Kui ta oma asja ajas, oli naisliikumine hoo sisse saanud ning eks ta vajutas oma naljades igasuguseid nuppe. Kõik oli täiesti ebakorrektne, ja ta tegi seda just sellepärast. Mul on vahel raske selgitada oma seost temaga, sest ma ei ole selle üle korralikult juurelnud. Kaufmani projekt tuli loomulikult ja esimesed katsed sündisid mängulustist. Tahtsime teha austusavalduse artistile, tõsta esile tema mässuvaimu ja anarhismi. See pakkus rahuldust, aga mitte mulle. Tagantjärele näen kedagi, kes arvas, et on isiksus ja püüdis luua tegelaskujusid. Seda võib ikka ette tulla.“

Ja tulebki. Aga mitte kuigi tihti.

„Ma ei otsi rolle, need leiavad mind, mina neid ei mängi. Kunst mängib iseennast. Ka see dokfilm leidis mind. Ma olen lavastaja Spike Jonze’i sõber ja kui mul oli vahepeal raske aeg, siis ta helistas ja küsis, kuidas mul läheb. Meil tekkisid pikad filosoofilised arutelud, hakkasime rääkima sellest „Mees kuu pealt“ lavatagusest materjalist ja sain aru, et tahan näidata, kuidas kunstnik täielikult oma loomingusse ära kaob. Ma olen selles meid ümbritsevas reaalsuses, sest see köidab mind. Ometi ma ei usu, et see on päris.“

Kannatus on väärt kogemus

Tekitab uudishimu, kas mingid Andy ja Tony riismed on temas alles. Näitlemise jääkained, kui nii võib öelda. Tundub küll väga sedamoodi.

„Ma ei tea, neid ei ole alles. Andyt oma lapseliku mässumeelsuse ja Tonyt oma „keri põrgu koos oma emaga“ suhtumisega. Jim Carrey jälgi on küll veel alles,“ ütleb ta. „Mulle tundub, et näen kõike väga kaunist perspektiivist. Tuleb ju tunnistada, et elame virtuaalreaalsuses. Miski pole tõeline. Oleme siin selleks, et üksteisel meelt lahutada ja alateadvusest küsitakse: „Hästi, sõrmed mul on, mis ma nendega peale hakkan?“ Kujutle elu kõiksusena ajas ja ruumis. Kui lahe see oleks, mis? Mul on säilinud palju sidemeid, mille pean lõpuks katkestama, sest kui mu pereliiget või meie planeeti ähvardab oht, siis olen supis sees nagu iga teinegi, valmis andma oma osa. Elus on igaühel ankrut vaja: mul on vaja uskuda sellesse või tollesse. Või lihtsalt mõnda fraasi, mille saaks panna turvaliselt taskusse ja iga kell välja tõmmata, kui olemine ebamugavaks läheb. Ankur ei pruugi kolme päeva pärast enam olla seesama. Olen kogu elu ankruid otsinud, kuni sain aru, et paati ei olegi.“

Dokfilmis „Jim & Andy. Imeline teispoolsus“ ütleb Carrey, et surma ta enam ei karda. Kuna meie vestlus ei ole intervjuu ja ei ole olemas ka Jim Carreyt, siis tekib tunne, et temalt võib isegi selle kohta küsida.

„Kui keegi paneks mulle püstoli otsaette, siis vastupanuta alla ei anna. Aga mul on ükskõik, kuidas mind mäletatakse. Oluline on vaid käesolev hetk – siin ja praegu. Olen viimastel aastatel läbi teinud palju muutusi ja jõudnud nii mõneski asjas arusaamisele. Ärkamine, võiks öelda. Kogu mu tegevus näib küsivat, miks ma üldse siin olen. Ja vastus on: põhjust polegi. Nii et tegelen kogu aeg ainult vormiga mängimisega.“

Tühja need varasemad saavutused ja maailma säravaima tähe tiitel.

„Jõudnud nii kaugele ja saanud kõik, mida eales olen ihaldanud, selleks et mõista, kui õnnetu ma olen, on paras šokk. See ei juhtunud minuga, sest „mind“ ei eksisteeri, aga see juhtus. Saavutanud kõik, millest olen unistanud, ja veelgi enam, aga ühes mõistmisega, et see ei tähenda mitte midagi. See tõukas mind arusaamisele, et indiviide ei ole, on vaid energia. Energia armastuse soovimiseks ja pakkumiseks, loomiseks ja imetletud olemiseks. Ma ei saa väita, et see kõik sai alguse Andyst, aga tema tõttu intensiivistus küll. Kõigel sellel ei ole mingit loogilist seletust ega eesmärki, loevad ainult omaenda valikud. Neid raskeid aegu, mis mul on tulnud viimastel aastatel üle elada, ei soovi ma kellelegi. Aga arusaam elust ning sellest, mis on tõeline ja mis mitte, on järjest avardunud. Kannatus on väärtuslik kogemus. Meie tee lunastuseni. Järgmine hetk olen vaba ja enam polegi kurbus elu konstant. Kurbus on nüüd nagu vihm: see tuleb ega jää kauaks, nii et vee alla ma jääma ei pea. See möödub.“

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Man on the Moon“, Miloš Forman, 1999.

2 „Jim & Andy: The Great Beyond – Featuring a Very Special, Contractually Obligated Mention of Tony Clifton“, Chris Smith, 2017.

3 Bob Zmuda ja Lynne Margulies. Andy Kaufman: The Truth, Finally. BenBella Books, 2014.

4 „The Truman Show“, Peter Weir, 1998.

5 https://www.youtube.com/watch?v=-JmNKGfFj7w

6 „Dumb and Dumber“, Peter Farrelly, Bobby Farrelly, 1994.

7 „The Mask“, Chuck Russell, 1994.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht