Kes otsustab, mis on jumala tahe? ehk Hallipäise erotomaani nahkne kinnas

Paul Verhoeveni „Benedetta“ on teadlik provokatsioon, mis ajab vaga ratsionaalse tõsimeelsusega vaadates loogikajuhtme totaalselt krussi.

KAAREL KUURMAA

Mängufilm „Benedetta“ (Prantsusmaa-Belgia-Holland 2021, 131 min), režissöör Paul Verhoeven, stsenaristid David Birke ja Paul Verhoeven, operaator Jeanne Lapoirie, helilooja Anne Dudley. Põhineb Judith C. Browni raamatul „Häbitud teod. Lesbilise nunna elu renessansiaja Itaalias“. Osades Virginie Efira, Daphne Patakia, Charlotte Rampling, Lambert Wilson jt.

Tänavu juulis 83aastaseks saanud hollandi režissöör Paul Verhoeven on kummalise renomee ja filmograafiaga autor. Leideni ülikoolis matemaatikat ja füüsikat õppinud mees on filminduses autodidakt, keda on karjääri jooksul saatnud süüdistused amatöörluses, kuid kelle filme miskipärast alati oodatakse ja natuke ka kardetakse. Piir läbikukkumise ja kultusfilmi vahel on tema loomingu puhul nimelt üsna hägune. Korduvate teemadena leiab ta teostest vägivalda, (hüper)seksuaalset laetust ning kristlik-religioosset sümbolismi, mis koonduvad omal moel ka tema viimases, Cannes’i filmifestivalil esilinastunud filmis „Benedetta“. Ilmselt tuleb see paljudele üllatusena, et „Robocopi“, „Ürginstinkti“ „Tantsutüdrukute“ ja „Tähesõdalaste“¹ režissöörina tuntud Verhoeven on ka tõsine harrastusteoloog. 1980. aastate keskpaigast osales ta nn Jeesuse seminari töös: seltskond peamiselt liberaalse teoloogia taustaga teadlasi püüdis omapärase hääletusmeetodiga määratleda tõele vastavaid, autentseid Jeesuse lauseid. Seega oldi provokatiivsed nii teaduse (ega teaduslik tõde selgu ju hääletades!) kui ka usu seisukohalt (ega jumala sõna üle saa ju ometi hääletada!). Üks selle uurimisrühma ühendavaid tunnusjooni on eitav suhtumine ühte uue testamendi kesksesse väitesse, et Jeesus on messias. Jeesuse apokalüptilist prohvetlust eitades jõuti konsensusliku järelduseni, et ainult väike osa evangeeliumidest pärineb ajaloolise Jeesuse suust, ning see tekitas loomulikult suurt pahameelt fundamentalistlikuma suuna teoloogide ning usklike seas.² Aastaid on Verhoeven kandnud endas ka soovi lavastada suurejooneline film Jeesuse elust. Oma uurimisvaeva on ta vormistanud üle 300 leheküljega raamatuna „Naatsareti Jeesuse realistlik portree“³, kus ta eitab Jeesuse jumalikku päritolu ning ka kõigi tema imetegude võimalikkust. Seesama mees võtab siis aga kätte ja teeb imedest puhtaks roogitud inimliku Jeesuse asemel hoopis filmi vähetuntud nunnast Benedetta Carlinist. See linateos aga lausa kubiseb üleloomulikest seikadest ja apokalüptilistest nägemustest. Mida muud oodatagi mehelt, kes julges 1996. aastal jeesus­likult teise põse ette keerata ja minna esimese režissöörina vastu võtma „Tantsutüdrukutele“ antud Kuld­vaarikaid, nii halvima režissööri kui filmi kategoorias. See olevat olnud ta enda sõnul pärast lõputute kriitiliste arvustuste lugemist väga vabastav kogemus.

Inspireeritud tõsielusündmustest

1986. aastal avaldas Itaalia renessansiajaloolane Judith C. Brown raamatu „Häbitud teod. Lesbinunna elu renessansiaja Itaalias“⁴. See mikroajaloo populaarsuse tuules sündinud teos heidab pilgu XVII sajandi alguse Toscanasse. Üheksa-aastaselt kloostrisse pandud Benedetta Carlini elu oli täidetud müstiliste nägemustega: sealt ei puudu inglid, neitsi Maarja ilmutus, Kristuse stigmad ega seksuaalne ärakasutamine deemonite poolt. Reformismivastaste tuultega täidetud katoliku kirik võttis korraliku karjääri teinud ja õige noorelt, kõigest 30aastasena abtissiks saanud Benedetta Carlini hoolsa vaatluse alla ning mitmeid aastaid kestnud kohtuprotsessi toimikute tõttu tema nime tänapäeval üldse teataksegi. Benedetta lugu oleks võinud saada samasuguseks vagaduse etaloniks nagu XIV sajandi kuulsate naispühakute Birgitta või Siena Katariina oma, vajus aga täielikult unustusse, kuni Judith Browni intrigeerivalt pealkirjastatud raamat tõi selle uuesti päevavalgele. Benedetta võimalikku lesbilisust on raamatus käsitletud vaid kümmekonnal leheküljel, nii et pealkiri on puhas turundustrikk klikimeedia vallast. See ei ole aga takistanud Verhoevenil vastata ekraniseeringule eeldatult osaks saanud kriitikale ning blasfeemiasüüdistustele tüüne rahuga: „Ma pole midagi välja mõelnud“, „See kõik on ajalooallikates kirjas“, „Fakt on see, et kõik on lihtsalt tõsi“ jms. Verhoeveni antipuritaanlikus vaimus võiks seda filmi niisiis võtta tõsimeelse ajalootunnina, mida rõhutab filmi alguses märkus „Inspireeritud tõsielusündmustest“.

Crimen nefandum – patt, millest ei saa rääkida

Patt, mille küüsis olevat seksuaalsele kirele allunud nunnad Benedetta ja tema kaaslane Bartholomea Pescia teatiinide kloostris olnud, oli toonases mõistes crimen contra naturam ehk loomuvastane kuritegu. Vagad meessoost kohtumõistjad ei saanud seda sodomiitliku koleduse tõttu tegelikult isegi täpselt kirja panna (400 aastat hiljem saab seda tõsielusündmuslikuna esitletud filmis küll detailselt näidata). Säärastes dokumentides ei ole kunagi lihtne eristada fakti ja väljamõeldist. Üks filmi provokatiivsemaid ja meeldejäävamaid sümboleid on puidust voolitud neitsi Maarja kuju kasutamine dildona. Verhoeven ise ütleb tabavalt, et see võtab kokku katoliiklike tabude ja seksuaalsuse ning keha ja vaimu vastuolu, mis läbib tervet filmi. Kristlikule eroto- ja hedonofoobiale on juba aastaid tähelepanu pööranud ka meie usundiloolane Roland Karo: „Teoloogide ja kirikute õpetused seksuaalsusest on olnud ja on kohati ka täna elu­kauged, skemaatilised ja silmakirjalikud. See teatav „lombakus“ ei tulene kuidagi Jeesuse õpetusest, vaid peegeldab pigem selle kultuuri „kiikse“, milles teoloogid oma mõtteid on sõnastanud. Kuivõrd seksuaalsust ja keha on selles kultuuris pikka aega tõelise Vaimu vaenlasena nähtud, pole ka ime, et paljude suurte kristlike mõtlejate jaoks oleks ideaal, kui saaks kuidagi genitaalid kiriku ukse taha jätta – mis siis, et sealsamas jaatatakse, et Jumal on armastus. Paraku (?) tõestab kristluse ajalugu veenvalt, et genitaale kiriku ukse taha jätta ei saa, seksuaalsus kõneleb kaasa ka meie spirituaalsuses ja lause „Jumal on armastus“ omab vältimatult ka erootilist aspekti.“⁵ Seega, religioon ja seksuaalsus jäävad alati seotuks ning kristlus peaks seksuaalkäsitluse koha pealt enesekriitiliselt peeglisse vaatama. Hollandi harrastusteoloogi Verhoeveni käsitlus Benedetta ja Bartholomea jumala armastuse erootilise aspekti kirglikkusest on igatahes totrale esituslaadile vaatamata üks võimalus selle vastuoluga tegeleda.

Vanalinna päevade laadamelu

Puhtalt filmina on „Benedetta“ justkui halvamaitseline B-kategooria erootiline komöödia, mis jääks mõne noore lavastaja linatööna ilmselt tema viimaseks katsetuseks. Kõike on siin liiga palju: muusikaga markeerimine on lihtsalt totaalselt üle võlli ning näitlemine rahvateaterlikult paksudes värvides. Seda vaadates peab korduvalt imestama, kuidas on režissööril õnnestunud nii head näitlejad nagu Charlotte Rampling või Lambert Wilson sellesse sousti nii sujuvalt sisse sulatada.

Kui seksuaalse sisuga stseenid loost kuidagi välja jätta, siis kujutaks seda lugu ette pigem vanalinna päevadel või mõnel keskaja teemafestivalil, kus rahvast naerutavad kõhutuulehuumor ja nilbed seksinaljad. Plastmassilõhnase dekoratsioonina mõjuv kivilinn ja tänapäevaselt täiuslikult meigitud neiud nelja sajandi taguste nunnadena tekitavad lihtsalt niivõrd jõulise vastuolu filmi alguses välja käidud klausliga „Põhineb tõsielusündmustel“. Verhoeveni teematundlikku põhjalikkust arvestades võib üsna kindlalt väita, et tegu on teadliku provokatsiooniga: laadateatri võtmes lavastatud jämekoomiline lugu on rohkem kultuuriline väljakutse kui filmikunstialane saavutus. See on hallipäise vanamehe triksterlik kindavise usu- ning kunstiellu liialt tõsiselt suhtuvatele inimestele, kes ootavad psühholoogilist veenvust ja narratiivset usutavust. Ses mõttes sarnaneb „Benedetta“ väga ajakajaliselt Rasmus Merivoo „Kratiga“ (2021), mis vaga ratsionaalse tõsimeelsusega vaadates loogikajuhtme totaalselt krussi ajab. Isegi näitlemislaad ja eriefektid on neis kahes filmis hämmastavalt sarnased. Seejuures räägivad totras, ülepingutatud irdreaalsuses toimuvad lood tegelikult mõlemad väga tänapäevastest ühiskonda puudutavatest teemadest.

„Benedetta“ on üks halva maitse piiril film, millel on taas võimalus heaks vaarikasaagiks. Sellest võib aga saada ka hoopis oma rada käiv kultusfilm, mis asetatakse religioossest erootikast huvitatute filmiriiulil aukohale. Nagu ütleb tabavalt Verhoeveni fännist vene lavastaja Kirill Serebrennikov „Benedetta“ ja selle autori kohta: „Filmikunst on maagiline tööriist, selline võlukristall, mille kaudu saab väljendada, mida sa tunned ja mõtled. Ja samal ajal on see ka totaalne hullumeelsus ja rokenroll ja punk.“⁶ „Benedetta“ on kõike seda tõepoolest mitmekordselt. Ja kuigi seda filmi kannab anarhistlik suhtumine „unustagem reeglid ja tabud ning tehkem, mida tahame“, esitab see pööraselt totter film lõpuks vägagi keskse küsimuse, mida kuuleb ka linaloos korduvalt: „Kes ikkagi otsustab, mis on jumala tahe?“

1 „RoboCop“, Paul Verhoeven, 1987; „Basic Instinct“, Paul Verhoeven, 1992; „Showgirls“, Paul Verhoeven, 1995; „Starship Troopers“, Paul Verhoeven, 1997.

2 Vt Ain Riistani artikkel „Jeesus-Seminari Jeesus“, 2009 http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/17451/riistan_ain.pdf

3 Paul Verhoeven. Jesus of Nazareth: A Realistic Portrait. Uitgeverijen Meulenhoff Boekerij, 2008.

4 Judith C. Brown. Immodest Acts – The Life of a Lesbian Nun in Renaissance Italy. Oxford University Press, 1986.

5 Roland Karo, Peenistest paradiisis. Enesekriitiline pilguheit peeglisse. Ettekanne konverentsil „Seksuaalsus ja religioon“, 2019.

6 Maria Ulfsak, Vene võimude poolt tagakiusatud filmilavastaja Kirill Serebrennikov: mind ajab närvi, kui kunstnikud jauravad, et neil on nii raske elu!. – Eesti Ekspress 15. IX 2021. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/94542355/vene-voimude-poolt-tagakiusatud-filmilavastaja-kirill-serebrennikov-mind-ajab-narvi-kui-kunstnikud-jauravad-et-neil-on-nii-raske-elu