Keskaja rõõmud

„Apteeker Melchior“ on ladus lugu, liigub küll etteaimatavalt, kuid piisavalt hoogsalt, et rahule jääda. Aga raske on sellest triloogia hüppelauast kuidagigi vaimustusse sattuda.

MART NOORKÕIV

Mängufilm „Apteeker Melchior“ (Eesti-Läti-Leedu-Saksamaa 2022, 90 min), režissöör Elmo Nüganen, stsenaristid Indrek Hargla, Olle Mirme ja Elmo Nüganen, operaator Mihkel Soe, produtsendid Kristian Taska, Esko Rips, Armin Karu, Veiko Esken ja Tanel Tatter. Põhineb Indrek Hargla romaanil „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“. Osades Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Marko Matvere, Hendrik Toompere jr, Franz Malmsten jr, Alo Kõrve, Henessi Schmidt, Andero Ermel.

Keskaegne Tallinn, salapärane raamat, mida kõik jahivad, ja üks silmapaistev kodanik, kes oma tähelepanuväärse intellektiga raeisandates ühtaegu nii poolehoidu kui umbusku tekitab, kavaldades üle kõik, kes teda alahindavad. Nii võib lühidalt kokku võtta tuntud kirjandusteose põhjal tehtud filmi „Kolme katku vahel“1. Apteeker Melchior Wakenstede ei kõnni sugugi uuel eesti filmikunsti munakivisillutisel. Küll aga ei leidu seal sellist puhastverd (whodunit) kessetegi-mõrvamüsteeriumi. Elmo Nüganeni neljas mängufilm ei ole päris Jaan Kross. Ega ka Umberto Eco. Pigem võrdleksin seda Kenneth Branaghi kehastatud Poirot’ vuntsipaariga – pilkupüüdev, kummastav, natuke liiga pikk, kuid täidab ekraani mõjuvalt ära.

Etteruttavalt võib mainida, et tegemist on üldiselt ikkagi heatahtliku arvustusega. Eesti kinokunstis on kodumaine pooltõsine massimeelelahutus harv nähtus. Alles muidugi oli Margus Paju „O2“ (2020), mis paigutas samuti kergelt jälgitava mõrvamüsteeriumi ajalooliselt põnevasse perioodi. Jälgitavuse ohvriks on aga mõlemas filmis toodud ajalooline kontekst, mis on lahjendatud tegevustiku hõredaks fooniks. „Apteeker Melchiori“ puhul on see veelgi hõredam, piirdudes uhkete kostüümide, soengute, mõne väärika tiitli ja suunurgast mainitud viidetega ristirüütlitele ja Gotlandi piraatidele. Isegi keskne MacGuffin, mille ümber selle triloogia esimese osa kogu triangel keerleb, osutub täiesti mittemidagiütlevaks detailiks, mis ei küta sugugi fantaasiat nagu Püha Graal või tarkade kivi.

Apteeker Melchior ei ole küll teab mis huvitav tegelane mängimiseks, aga inimmõõtme suudab noor näitleja Märten Metsaviir oma mängufilmidebüüdis talle igati anda.

Robert Lang

Klassikalisele mõrvamüsteeriumile kohaselt lasub siin suurem rõhk muidugi Oleviste mõistatuse (sellist nime kannab Hargla esimene Melchiori-romaan) lahenduskäigul ja sellega kaasnevatel pööretel. Siin tahaksin jällegi nuriseda (kuigi tegemist on üldiselt ikkagi positiivse arvustusega). Sellise žanri Achilleuse kand on mõistatus ise. Või täpsemalt see, kui palju on vaatajaid lubatud ette meisterdetektiivi deduktsioonidest või kui kaugele maha on vaataja jäetud järele sörkima. Kuldse kesktee leidmine on iga sellise loo toimimise võtmeülesandeks. Kahjuks pole siin seda leitud. Kogenum mõrvafänn tunneb juba kaugelt ära tema petmiseks külvatud valejäljed ja kahjuks pole ka mõrvari enda tuvastamine teab mis pähkel. Kui siia nüüd lisada mainitud lahja ajalooline kontekst ja mõistatuse väheütlev lahenduskäik, siis võib vaataja kurja vaeva näha, et end asjast huvitatuna hoida. Rohkem intriigi ja huvitavat ajalugu leiab kindlasti Virve Aruoja Balthasar Russowi filmitõlgendusest. Pealegi: kuna kahe filmi lõpplahendused on põhimõtteliselt identsed, siis saab tsipa suurema elamuse minu silmis vanemast filmist. Aga nagu juba mainitud, siis polegi Nüganeni film Jaan Kross, vaid lihtne meelelahutus, mille tegemist on tegijad võtnud täie tõsidusega, nagu peab. Ja kui mitte väga pingsalt kaasa mõelda, siis võib isegi üllatuda.

Sellisena „Apteeker Melchior“ ka toimib, hoolimata nurinatest, mis loodetavasti kahe järgneva filmiga mahenevad. Ja nurinad on eelkõige seotud ootustega, mida sellise mastaabiga produktsioon kodumaisel turul endaga paratamatult kaasa toob. Selliseid ajaloolisi ajaviitefilme tehakse Põhjamaades igal teisel teisipäeval, aga kuna Eesti oludes on see haruldane ning aluseks on populaarne raamatusari, siis ollakse tahes-tahtmata nõudlikumad, mis väljendub peamiselt kriitikute jahedas vastuvõtus. Melchiori puhul on nurinaks ka põhjust, kuid mitte sellepärast, et tegu oleks halva filmiga, vaid lihtsalt äärmiselt keskpärase, kuigi väga professionaalselt tehtud, eestlasliku lohutusauhinnaga. Stsenaristika madal tase võrreldes kõigi ülejäänud filmisektori valdkondadega on meie filmitööstuse häda olnud ajast aega. Alati ei aita isegi hea raamatu aluseks võtmine (Hargla teost mitte lugenuna ei oska selle kirjanduslikku kvaliteeti paraku hinnata). Tagatipuks on tegemist veel Elmo Nüganeni filmiga. Režissöörina on tema peamiseks tunnusjooneks saanud lai haare. Seda väljendab ka hulljulgus teha kolm filmi ühekorraga. Vaadates vähemalt seda esimest peatükki eraldiseisvana, on tegemist üllatavalt väikese looga. Erinevalt Nüganeni eelmistest filmidest (kui „Meeletu“2 välja jätta) puudub siin igasugune laiem mõõde, mis seda huvitavamaks muudaks. Mastaap piirdub siinkohal eelkõige filmiproduktsiooni logistikaga.

Ajaloolise ilmetuse süü võib aga ehk hoopis veeretada Hargla kapsaaeda, kes on miskipärast paigutanud oma uuriva proviisori suhteliselt igavasse aega XV sajandi algusesse, Jüriöö ülestõusu ja Liivi sõja vahelisse perioodi, kus suurt midagi ei toimunudki. Pole siin ei katku ega midagi. Vähemalt selles algfaasis. Hilisemates lugudes peaks üht-teist põnevat ka ajaloost laenata olema. Eks kolmeosalist lugu olegi ühe osa järgi raske lõplikult hinnata. Iga osa seisab küll eraldi omaette looga, kuid ei tasu arvata, et tegijad kolme filmi kogumõju peale ei mõelnud. Elame-näeme. Nüganeniga sama ambitsioonika Denis Villeneuve’i „Düüni“3 esimene osa oli samuti kehvapoolne, aga ootame ikkagi teise osa ära enne kindlat hukkamõistu.

Kuna tegemist on ikkagi positiivse arvustusega, siis mainiksin ka midagi positiivset. Neid asju on päris palju. Eelkõige muidugi näitlejad. Jällegi eesti filmide stampkiitus, kui midagi muud kiita pole, aga ei maksa seda ka iseenesestmõistetavana võtta. Anna eesti näitlejale sant materjal ja ta suudab imesid teha. Eelistatum oleks muidugi vaadata, mida ta suudaks teha veel hea materjaliga. Kogu krempel lasub mõistagi oma mängufilmidebüüti tegeva Märten Metsa­viiru õlgadel. Ei anta talle küll teab mis huvitavat tegelast mängimiseks (jällegi võib olla tegemist sissejuhatava osa paratamatusega), aga inimmõõtme suudab noor näitleja talle igati anda. Vähemalt nii palju, et tahaks juba järgnevaid osi näha. Ega krimiloo uurija ei pruugigi tingimata olla loo huvitavaim tegelane. Kõik ei peagi olema Sherlockid või Wallanderid. Kõige põnevam võiks olla roim ise ja kahtlusaluste galerii. Selles vallas jääb aga Melchioril omajagu vajaka. Kõrvaltegelastest ei oska kedagi esile tõsta, sest keegi ei jäta erilist muljet. Marko Matvere ja Alo Kõrve foogt saavad kõige pikantsemad suutäied, mis järgmistes osades lähevad loodetavasti ainult suuremaks. Nagu tõestas äsja ka „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“4, siis Matverele see hobuse otsas lõrisemine sobib. Eraldi mainiksin ka täiesti moonutatud Kristjan Sarve pidalitõbise Rinusena, kes väidetavalt tappis Melchiori isa ja sundis poissi varakult meistriks saama, et isa amet üle võtta. Stseen Rinusega Revali katakombide sünges pimeduses on filmi üks mõjuvamaid, sest julgeb eristuda ülejäänud filmi erksast keskaegsusest ja korraks üle minna lausa õudusfilmiks. Muidugi on siin olemas ka kohustuslik armastusliin, mis aga mõjub rohkem kohustusliku kui vajalikuna. Nagu peaosaliselegi, ei paku stsenaarium Maarja Johanna Mäele erilist karakterit, kuid ta suudab Gerkena jätta väga hea mulje ja olla peapõhjus, miks järgmisi osasid tasub oodata. Mulle jäi aga arusaamatuks, kas tema „Mulani-paljastus“ pidigi olema vaatajale üllatus või lihtsalt demonstreerima Melchiori läbinägemisvõime puudujääke.

Õigupoolest on „Apteeker Melchior“ päris hea film. Visuaalselt ladus lugu liigub küll etteaimatavalt, kuid nii hoogsalt, et võib rahule jääda. Keskaegne Eesti pole kunagi nii lihvituna välja näinud ja kevadise eskapismina töötab lugu kenasti. Raske on sellest triloogia hüppelauast aga kuidagigi vaimustusse sattuda. Ootused on halvad asjad, aga Nüganenilt lootsin siiski midagi meeldejäävamat. Kahe filmi jagu on veel muidugi aega see koge põnevamatesse vetesse pöörata. Aga isegi kui seda ei juhtu, pole ka midagi katki, sest sellist kodumaist meelelahutust on kinos tore leida. Ja esmased vaatajaarvud seda ühiskonna ootust ka tõestavad. Muidugi sobiks see film oma olemuselt rohkem telekavade repertuaari, aga praegu on kinodel vaatajaid rohkem vaja kui telekanalitel.

1 „Kolme katku vahel“, Virve Aruoja, 1970.

2 „Meeletu“, Elmo Nüganen, 2006.

3 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021.

4 „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“, Meel Paliale, 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht