Kinoliit kui kujutlus

TARMO TEDER

22. aprillil peeti Kinomajas Eesti Kinoliidu üldkogu. Foorumil kõlas mitut puhku küll koomilisi noote, kuid üldiselt jäi kurvastav ja muret tekitav mulje. Kõigi aegade madalaimasse seisu ehk väljasuremise piirile mandunud kinoliit paistab veel vaid kitsa muregrupi missioon. Revisjonikomisjoni esimehena asjaliku aruande esitanud Arko Okk sedastas ausalt liialdamata, et ?kinoliidu tegevus on jätnud paigaljooksja mulje?, lisaks moraalsele patiseisule kummitab ka majanduslik pankrot. Igatahes kinoliit on sügavas identiteedi kriisis, millest võib järele jääda kinoliit kui kujutlus või pensionäridele mõeldud tragifarss pealkirjaga ?Täna mängime kinoliitu?. Vahest olekski parem, kui siin sellest üldse ei kirjutaks, kuid kinoliit pole eraasi, protsessist huvitatud lugeja vajab infot. Juba aastaid on kinoliitu ja selle juhatusse pikisilmi noori oodatud, aga üldkogule suvatses kohale tulla umbes 35 vanema ja keskmise põlve kineasti, saalis silmasin ehk kahte alla 40aastast liiget. Et aga MTÜ seadus võimaldab hääli delegeerida, saadi kvoorum kokku: 161 liikmest oli ?kohal? 87 hinge, kuid mitte ühtegi häältelugejat, kelle värbamisega oli omaette kratsiv tegu.

Kinoliidu esimehena üldkogu juhatanud Arvo Valton püüdis süstida optimismi ja visata nalja: ?eestlastele ja kinoliidule omane aktiivsus paistab välja?, ?osa ei tõstagi kätt, aga eks see ole raske ka?, ?see, et kinoliit on elus, on omaette saavutus meie tormilisel ajastul?. Oma tegevusaruandes kordas Valton, et aastaid on kinoliitu kägistanud põhivõlg, lisaks intressid. Pole mingi saladus, et 1990ndatel polnudki kinoliidul mitu aastat raamatupidamist, mitmete esimeeste valitsusperioodil tekkis laristamisest ja majanduslikust kuritarvitamisest suur võlg, mida on eelkõige kinoliidu tegevjuhi Elo Tusti initsiatiivil hoolega püütud tagasi maksta. Terake siit, terake sealt kõrvale pannes on põhiaur kulunud iseenese elushoidmisele. Asi seegi.

Samas võib kinoliidu juhatuses täheldada kibestumist, justkui tagakiusatu foobiat ja süüdistusi teiste kinoinstitutsioonide aadressil. Kino Sõprust tunnustatakse mööndusega, samas ei teata, mis saab nn. filmikultuuri keskusest? Kinomaja saalis on korraldatud filmipäevi ja näidatud väärtfilme, kuid art house?i mainet pole seal saavutatud. On vaheldunud kolm filmiprogrammide korraldajat.

Valton tegi etteheiteid Eesti Filmi Sihtasutusele, kelle vahenditega viimastel aastatel toodetud mängufilmid (?Täna öösel me ei maga? ja ?Sigade revolutsioon?) näitavat kodumaise filmikunsti ilmselget allakäiku. Ja see, et kultuuriministeerium määrab oma ametniku AV sihtkapitali nõukokku ja minister ise istub kultuurkapitali nõukogu esimehena, on Valtoni arvates vastuolus kulka vaimuga. Valton kurtis minu arvates täiesti õigustatult, et 1994-1995 taastatud kultuurkapital oli vana vabariigi ajal Tuglase jt. kunstnike käes, nüüd aga tiritakse nn. projektirahad igasuguste institutsioonide turgutamiseks.

Elo Tust ütles oma ettekandes, et ?kinosaali tegevus on toimunud? ja tunnistas, et kinoliidu võla tagasimaksmine on viie aasta peale venitatud: iga kuu tuleb maksta 5000 krooni ja 1750 krooni intressi. Ka kinoliidus töötatakse filmiseaduse kallal.

Raamatupidaja aruandest tuli välja Eesti Kinoliidu kummaline seotus Moskvaga, kus riidlevad omavahel kolm erimeelset kinoliidu moodi organisatsiooni (endine NSVLi oma, Vene Föderatsiooni oma ja Kinotsentr). Meie kinoliit on seotud Kinotsentriga, kellelt Triangle aktsiate pandikatteks laenatud poolteist miljonit pöörituvad praegu mingis Hansapanga fondis. Millalgi tuleb see raha Kinotsentrile tagasi maksta ning Eesti Kinoliit saab oma läinud aasta majandusaruande kinnitada alles pärast 29. maid, kui selguvad Kinotsentri 2003. aasta majandustulemused. Siis saab justkui Moskva Kinotsentri nabanööri otsas rippuv Eesti Kinoliit teada, palju üldse sinna võlgu ollakse. Ent väidetavasti ollakse võlgu ka kinoliidule endale: Pikad Kokad 327 000 krooni (Kinomaja restoran on jälle kinni) ja pankrotistunud Filmimax ca pool miljonit. Kinomaja annab aastas renditulu 606 800 krooni, kultuurkapitalilt saadi ca 370 000, ministeeriumilt 378 000 ja Tallinna linnalt 67 000 krooni. Kinoliidu puhkekodu Põõsaspeal on alles, vanalinna kinnistu ja maa eest makstakse, aasta käive oli üle nelja miljoni krooni.

Konstruktiivne Arko Okk tunnistas, et liitu on juurde tulnud kuus uut noort liiget, kuid kinoliit kui paigaljooksja tervikuna on moraalses pankrotis ja sisuliselt ammendunud ning ainus mõtestatud tegevus on vara riknemisest päästmine ja avariilise olukorra konserveerimine. Loodetakse, et kultuuriministeerium annab selleks tegevuseks sihtfinantsi.

Lõpuks valiti kinoliidu uus juhatus (Peeter Brambat, Sulev Keedus, Valentin Kuik, Tiit Mesila, Jüri Sillart, Elo Tust ja Arvo Valton), kes valib kuu aja pärast endi hulgast kinoliidu esimehe. Aga vana juhatuse õlul lasub kohustus kinnitada 2003. majandusaasta aruanne, mis selgub peale Kinotsentri üldkogu.

Õnneks pole kinoliidul enam võimalik kusagile langeda, vaid ainult tõusta. Või siis üldse laiali minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht