Kohanemine katastroofidega

Berliini filmifestivali saatis optimism ja hoolimata piirangukammitsatest oli festival võrdlemisi edukas.

SAARA MILDEBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kõigepealt suurest möödapääsmatust teemast, toas laiutavast elevandist, kes tõrjus äkkrünnakuga teiste seas Berliini lendamast ka elutööpreemia Kuldkaru laureaadi Isabelle Hupperti. Kuigi olukorras ei ole iseenesest midagi uut, tabas 10. – 20. veebruaril, Saksamaal omikroni variandi haripunktis toimunud 72. Berliini „Berlinale“ filmifestivali ajal uut hoogu kogunud pandeemia tõttu muidugi karm kriitikarahe. „Praegu? See ei ole mitte ainult vastutustundetu, vaid ka tagurlik,“ kommenteeris ajalehe Die Zeit kultuuritoimetaja Wenke Husmann.1 „Jätke Berlinale ära!“ soovitas festivali tegelikkuse eitamises süüdistav Berliini ja Brandenburgi multimeediaportaali RBB filmikriitik Anna Wollner: „Ajakirjanikuna „Berlinalele“ minek on nagu Vene ruleti mängimine [—], viimase päevani negatiivseid teste andvad kolleegid peaksid saama omaette karu-auhinna.“2 „Tahame festivaliga saata filmitööstusele, kinodele, kinokülastajatele ja kultuurile signaali: me vajame filmikunsti, me vajame kultuuri,“ oli kultuuriminister Claudia Roth resoluutne.3 Näib, et risk õigustas ennast: ei festivali ajal ega pärast ole festivalile enneaegu antud „superlevitaja“ tiitel end õigustanud.

Täies hiilguses toimus „Berlinale“ viimati 2020. aastal, see lõppes paar nädalat enne pandeemia väljakuulutamist, ning kui 2021. aastal otsustati festival jaotada kaheks, märtsi alguses täielikult veebis toimunud filmitööstuse programmiks ja kolme juuninädala jooksul vähendatud mastaabis ja vabaõhukinodes aset leidnud publikufestivaliks, siis nüüd, aasta hiljem toodi nii filmitegijad kui ka -vaatajad taas kokku ühel ajal – keskuseks, nagu ikka, Potsdamer Platz. Hoolimata „uuest kontseptsioonist“, või tänu rahva tervise kaitseks kehtestatud piirangutele ja kontrollitud tingimustele saatis festivali suhteline edu: 156 000 müüdud piletit (üle poole vähem kui 2020. aastal, mis vastab kinosaalides kehtivale 50% täituvusreeglile) ja laialdane meediakajastus nii kodu- kui välismaal, sealhulgas kohale tulnud 1400 ajakirjanikult, kes esindasid kokku 65 riiki. Varasemast erinevalt oli esilinastustele eraldatud seitse päeva, kulminatsiooniks auhinnatseremoonia 16. veebruaril ning seejärel neli päeva publikupäevi, s.t ilma suurema pidulikkuseta korduslinastusi. Haigestunud ja karantiinis viibivad linlased ja külastajad jäid seekord filmidest täielikult ilma. Ei mingit „Sundance’i“ või Rotterdami filmifestivali laadset hübriidlahendust. See korraldajate otsus pahandas ilmselt nii mõndagi välismaalt kohale sõitnud, kuid positiivse testi tõttu hotelli sulgunud huvilist.

Kuldkaru võidufilm „Alcarrás“, mis räägib Kataloonias asuvas samanimelises külas elavast perekonnast, kelle haritavat virsikuaeda ähvardab päikesepaneelipõlluga asendamine.

Kaader filmist

Kultuurikorralduslikult oli festival lahendatud 2G+ üritusena: saali pääsemiseks oli kohustus olla geimpft (vaktsineeritud) või genesen (läbipõdenud), lisaks geboostert (tõhustusdoosi saanud) või getestet (testitud), kanda maski ja hoida distantsi, nagu ikka igas avalikus siseruumis. Pressilinastustele ja -konverentsidele ilma 24 tunni jooksul tehtud testita ei pääsenudki ja kui esimesed linastused algasid kell üheksa, siis tuli õigeks ajaks apteegi, vastavalt varustatud bussi või putka ukse ees olemiseks tõusta koos päikesega kell seitse. Vara tõusmise olid festivali korraldajad võimalikult lihtsaks teinud: kuigi Berliinis ei ole kehtestatud ajalist liikumispiirangut ja restoranid-baarid töötavad hiliste õhtutundideni, on klubides tantsimine keelatud. Ka „Berlinale“ ei korraldanud pidusid, aga Friedrichstraße raudteejaama all, üle Spree jõe kaarduva viadukti tugiposti ees oli filmimaratoni esimesel nädalavahetusel järjekord ja sealsamas telliskivide keskel laiutava raske raudukse taga peituvas kuulsas baaris Tausend, kus on filmitud Saksa kalleima ja kiiresti kultussarja staatusesse tõusnud telesarja „Babylon Berlin“4 ööklubi Hollandlane stseenid, pakuti „Berlinale“ erijooke, valikus Peter Pan, Some Like it Hot, Vertigo, Moby Dick, High Society … Speakeasy-stiilis salapidudest ei piisaks ühelgi teisel ajal, aga tänavust kammitsetud festivali saatis optimism. Saksa filmi uute tulijate linateostele keskendatud programmi „Saksa filmikunsti perspektiiv“ sisse juhatanud Linda Söffker kommenteeris kinosaali malemustrit järgivat poolenisti täituvust lihtsalt, kuid emotsionaalselt: „Ma ei ole ammu kinos nii palju inimesi näinud.“

„Kultuurikogemuse jagamine on võimalik ka pandeemia ajal, ja tõesti, just siis on see eriti oluline,“ toonitasid 2020. aastast „Berlinalet“ juhtivad Mariette Rissenbeek ja Carlo Chatrian kriitikute kiuste. Kui festivalifilme näitavate kobarkinode ja filmipaleede ümber võis näha pea tavapärast rahva tunglemist, siis Euroopa Filmiturg (EFM), Berlinale Ühistootmisturg, tulevikutähtedele pühendatud Berlinale Talents ning tootmis- ja levitoetusfondi Maailma Filmifondi (WCF) päev ehk professionaalidele mõeldud filmitööstuse telgitagustele keskendatud üritused leidsid aset linastustega samal ajal virtuaalselt.

Nagu ikka, olid filmid jaotatud arvukatesse kõrvalprogrammidesse. Linastusi oli palju ja need toimusid inimeste hajutamiseks paralleelselt, pileteid müüdi ainult veebis, mille tõttu jäi ära võimalus infotöötajalt soovitusi küsida (ja aeg-ajalt kokkujooksva online-süsteemi tõttu üldse festivali külastada). Kriitikud suhtusid tänavusse valikusse üldjoontes heakskiitvalt. Kuus festivali seitsmest peaauhinnast läksid naisautoritele, sealhulgas ka parima filmi tiitel. Ühtegi Eestis tehtud või otseselt Eestiga seotud filmi ei näidatud, LGBT+ programm oli stabiilselt tugev, aga üllatusteta, ka migratsioon on oma aktuaalsuse filmitegijatele minetanud. Kohustuslik Saksamaa natsiminevikku käsitlev linateos oli esindatud filmiga „Passivõltsija“,5 mis räägib tõestisündinud loo kiire taibuga hulljulgest juudipoisist Cioma Schönhausist (Louis Hofmann), kes leiab oma andele ja täpsele käele rakenduse isikut tõendavate dokumentide võltsimisel, aidates seeläbi Teise maailmasõja ajal Berliinis ellu jääda nii endal kui sadadel teistel juutidel.

Võitjad on välja kuulutatud ja jäävad 72. „Berlinale“ ajalukku, aga minu mällu jäi teema, mis on küll seotud eelmainitud pandeemilise pinnuga vaataja silmas, aga käsitleb seda vaid ühe haigustekitajana – see on kohanemine katastroofiga. Olgu tegemist Saksamaal männimetsa kõrval kõrguva fiktiivse tornmaja elanikega Natalja Sinelnikova filmis „Me võiksime sama hästi surnud olla“,6 kergesti mõjutatavate ja terrorismikartuses hüsteeriasse sattuvate tšehhi külameestega Adam Koloman Rybanský filmis „Kuskil keemiajälgede kohal“,7 sõjast räsitud Ida-Ukraina kaevanduslinna lastega Tarass Tomenko dokumentaalfilmis „Aherainemäed“8 või Carla Simóni kolme põlvkonna Kataloonia virsikukasvatajatega samuti dokumentaalsena mõjuvas filmis „Alcarrás“,9 fakti või fiktsiooniga – muutunud maailm nõuab kohanemist, reaktsiooniks radikaliseerumine, apaatia või allaandmine.

„Saksa filmikunsti perspektiivi“ programmi avafilmi „Me võiks sama hästi surnud olla“ tegevus leiab aset valgusküllase fuajeega oaasilaadses tornmajas keset eestlaselegi tuttavat koltuvat sügismaastikku. Probleemid vaatajale teadmata põhjustel ohtlikuks muutunud välismaailmast isoleeritud mitmekultuurilises, kokkuhoidvas kommuunis, kuhu pääsemiseks on iga perekond läbinud karmi sotsiaalse sobivuse hindamise kadalipu, algavad majahoidja koera kadumisega ja päädivad paranoilise lintšimisega. „Kuskil keemiajälgede kohal“ katalüsaatoriks on kaubik, mis vigastab lihavõttepidustuste ajal vastu peoplatsil asuvat purskkaevu sõites ka roma vähemust esindavat külameest. Varasem hõõrumine põlistšehhide ja romade vahel ununeb ning tegeliku süüdlase otsimise asemel veenab vabatahtlike pritsimeeste juht Bronja (Miroslav Krobot) teisi, et tegemist on terroriaktiga, mille saatis täide „araablane“. Ka siis, kui peategelane Standa (Michal Isteník) valeinfo põhjal tekkinud vandenõu paljastada üritades vanemale kolleegile vastu astub, jääb too endale kindlaks: olgugi et ta eksis ja paranoia põhineb valeinfol, on inimestel parem hirmus elada – nad on nüüd vähemalt valvsad, valmis tegutsema, kui tõeline häda käes. „Ma tahtsin näidata, et isegi head ja lahked inimesed võivad olla rassistlikud,“ selgitas režissöör Rybanský pärast esilinastust vestlusringis. Hirmul on suured silmad, see varjutab muud tunded, on korraga ellujäämistaktika ja ellujäämise takistaja: kapseldunud kogukond on nagu madu, kes hakkab iseenda saba sööma ja kui välist vaenlast (enam) ei ole, hakatakse süüdlasi ja patuoinaid otsima endi seast.

Psühholoogilise trilleriga „Me võiks sama hästi ka surnud olla“ ja tragikomöödiaga „Kuskil keemiajälgede kohal“ pakub huvitavat võrdlusmaterjali Simon Brückneri dokumentaalfilm „Üks saksa partei“10 Saksamaa paremäärmuslikust populistlikust erakonnast Alternatiiv Saksamaale (Alternative für Deutschland; AfD). Islami- ja immigratsioonivastasuse, natsionalistlik-konservatiivsete ja euroskeptiliste vaadete poolest tuntud partei lubas kes-teab-mis-põhjustel end aastatel 2019–2021 jälgida, tulemuseks 500 tundi materjali, millest pandi kokku kahetunnine film. Selgub, et võõristusele ja vastandusele üles ehitatud erakond on ka sisemiselt killustunud, ometi on seal häid ja mõistlikke inimesi. Doki peamine tugevus on kannatlikult filmitud materjal, millega vaataja kaasatakse kõikvõimalikesse olukordadesse. Sealjuures on märkimisväärne uudisekünnist ületavate ja skandaale tekitavate eksimuste teadlik vältimine ning parteiliikmete naeruvääristamisest hoiduv montaaž. Ehk ka sellepärast jäi linastusejärgses arutelus publik vaoshoituks, kuigi küsimusi esitati nii tehnilise (kuidas te uuritavatele ligi pääsesite?) kui poolpoliitilise (milline oli filmis esinenud erakondlaste reaktsioon filmi nähes?) külje kohta.

Nähtavasti on pandeemia esimeste lainetega kaasnenud ehmatus üle elatud ja karantiini käsitlevaid filme oli vaid üksikuid, kuigi filmid, kus oli uue normaalsuse reeglitega arvestatud, reetsid keerulisi aegu oma väiksema näitlejaskonna ja piiratud võttekohtadega, näiteks Claire Denis’ suhtedraama „Tera mõlemad pooled“,11 mis oli filmitud eriolukorra ajal ja suuremas osas ühe korteri piires, Denis’ edasilükkunud suurema projekti „Tähed pärastlõunal“12 asendustegevusena. Denis’d autasustati romantilise psühholoogilise draama eest ka parima režissööri Hõbekaruga.

Vaheldust tuua ja keerulisi aegu unustada aitas 2021. aastal ära jäetud retrospektiivprogramm, eskapistlik reis aastakümnete taha. Kas mitte iga film ei ole eskapistlik, pakkudes varjupaika tõelisuse pelgajatele ja selle eest põgenejatele? Kas see on piisav põhjendus, miks publikufestival tingimata toimuma pidi – ja kas on see ühtlasi filmikunsti laiem funktsioon?

Dokumentaalfilm „Aherainemäed“, mis linastus laste- ja noortefilmide võistlusprogrammis „Generation Kplus“, viib vaatajad rännakule Ida-Ukrainas sõjatsoonis asuvasse rusudeks pommitatud väikesesse kaevanduslinna Toretskisse kohtuma seal elava teismelise Nastja ja äsja kooliikka jõudnud Jarikuga. 15aastane Nastja, kellele sõda sai korraga tõeliseks siis, kui kodu oli saanud mürsu otsetabamuse, on eluga tühermaal harjunud. Ta käib jõulude ajal sõpradega ukselt uksele pühadelaule laulmas, supleb suvel sõpradega plahvatuses kahjustada saanud jahutusbasseinis, ostab leitud vanametalli müümisest saadud raha eest odavaid ehteid ja kasutatud rõivaid – „Euroopa kvaliteediga“, nagu väidab silt NSV Liidu kaardiga fassaadiga hoone sees. Posttraumaatilist stressi illustreerivad pimedad ööd, mil neiu istub tuhastatud maastikul, kuulates telefonist igatsusest nõretavaid poplugusid, mille sõnu ta pühendunult kaasa kordab.

Esilinastusel kiideti filmi suurepärast kinematograafiat ja tänati lähipilgu eest ajal, mil ise kohale minek on võimatu. Samas saalis uuris üks Nastja eakaaslane „Generation Kplusi“ sihtrühmast, kas neiut ei häirinud, kui kaamerad iga tema liigutust jälgisid. Režissöör kinnitas vastupidist: filmimeeskonna iga visiit oli Toretski elanikele kõige põnevam sündmus. „Aherainemäed“ on düstoopiline täiskasvanukssaamise lugu. Üks neist filmidest tänavusel festivalil, mida peab kindlasti nägema, et kogeda filmide võimet muidu emotsionaalselt kaugeks jäävad teemad valusalt lähedale tuua.

Kaugete teemadega tegeleb ka aeglaselt jälgiva ja dokumenteeriva kaameraga üles võetud esimene katalaanikeelne Kuldkaru võidufilm, Carla Simóni pool­autobiograafiline „Alcarrás“, mis räägib Kataloonias asuvas samanimelises külas elavast perekonnast, kelle haritavat virsikuaeda ähvardab päikesepaneelipõlluga asendamine. „Alcarrás“ pälvis kiitust mitteprofessionaalse, kuid karismaatilise ja vahetu näitlejaskonnaga kibemagusa loo eest, millest kumab läbi režissööri suhe teemaga. Kuna ka tema perekond oli virsikukasvataja, on ta tuttav nii pereäride mikrotasandi suhtedünaamika kui ka ülemaailmse majandusolukorraga, mis surub väiketalupidamised suurettevõtete ees põlvili.

Kuigi filmil on süžee, kipuvad tegevusliinid hajuma, aga tuuakse uuesti istanduse ümber kokku. Vanaisade Hispaania kodusõja aegsete kokkulepete meenutamise ja maaomanikuga kemplemise, koolieelikute fantaasiarohkete mängude, virsikute suvise ühiskorjamise, külapidudel tantsimise ja toodangu õiglase hinna eest võitlevatel protestidel osalemise kaudu selgub korraga maa erinev tähendus kolme põlvkonna esindajatele, muutused maaelus ja maailma majanduses ning arusaam, kuidas perekond peab edasi minema. „Kellel on raha, saab hakkama,“ kõlab filmis üks arvamus, aga Solé perekonda ei rahulda mõte poole vähem töötamisest ja poole suurema palga teenimisest. „Kui päike oleks päevatööline, ei tõuseks ta nii vara,“ laulab lapselaps vanaisa õpetatud laulu. Siin on mängus teised väärtused kui eurodes mõõdetav ratsionaalne tulu. Ja kui muidu on film oma südamlikkuses sisult etteaimatav, siis hollywoodilikku õnnelikku lõppu ei maksa siiski oodata: hoolimata sellest, et perepoeg võtaks hea meelega virsikukasvanduse üle (aga kasvatab igaks juhuks maisipõllu keskel ka suuremat tulu toovat kanepit), läheneb aeg, kus maa ja traditsioonid halastamatu kiirusega taastuvenergiale ja ülemaailmsele majandusele ohverdatakse. Kui kaua veel, kuni tegelikkus perekonna maa ja traditsioonide küljest lahti rebib? Aeg on läinud märkamatult: see hetk on juba käes.

1 Wenke Husmann. Wie im falschen Film. Zeit, 19. I 2022. https://www.zeit.de/kultur/film/2022-01/berlinale-programm-corona-kommentar

2 Anna Wollner. Sagt die Berlinale ab! rbb24, 1. II 2022.https://www.rbb24.de/kultur/berlinale/beitraege/2022/berlinale-kommentar-absagen-corona.html

3 Berlinale 2022: Festival With New Concept for In-Person Event / European Film Market, Berlinale Co-Production Market, Berlinale Talents and World Cinema Fund digital. Berlinale press, 12. I 2022. https://www.berlinale.de/en/news-topics/news/detail_115464.html

4 „Babylon Berlin“, 2017– …

5 „Passfälscher“, Maggie Peren, 2022.

6 „Iris“, Natalja Sinelnikova, 2022.

7 „Kdyby radši hořelo“, Adam Koloman Rybanský, 2022.

8 „Terykony“, Tarass Tomenko, 2022.

9 „Alcarràs“, Carla Simón, 2022.

10 „Eine deutsche Partei”, Simon Brückner, 2021.

11 „Avec amour et acharnement“, Claire Denis, 2021.

12 „The Stars at Noon“, Claire Denis, 2022.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht