Kui inimene on inimesele hunt

Peeter Piiri

„Huntmees” on keskpärane, ühekordselt tarvitatav, efektne, alateadvust surkiv.Kollifilmid meenutavad mulle millegipärast aina rohkem olümpiat või üldse tänapäeva sporti: kollid lähevad üha kiiremaks, osavamaks, leidlikumaks, tugevamaks. Muljet õudusest ja ohtlikkusest annab edasi keeruline liikumisjoonis, mille osad meenutavad eraldi vaadates kunstniku hoogsaid pintslilööke. Kollid rebivad, lõiguvad, rapivad, purevad, imevad, lutsutavad oma juhmivõitu inimohvreid, justkui järgides nähtamatu dirigendi taktikeppi. Maitsekad veremustrid seinal lasevad aimata vilunud kunstnikukätt, s.t vägivaldsus ja ohtlikkus assotsieeritakse, seostatakse siin kunstniku mängulisuse  ja loomingulisusega. Ja et asi oleks kindel, aitab kiire kaadrivahetus ja taluvuspiiril helid saata selle sõnumi otse vaataja käbikehasse, tema närvisüsteemi nendesse ürgsetesse urgastesse, mis juhivad ta tugevaid emotsioone ja käitumismudeleid, näiteks vahkviha või paanikat.

Hiljaaegu sattusin vaatama filmi „The Thing from Another World”, („Objekt teisest maailmast”, 1951), mis on kuulsa Carpenteri filmi „The Thing” (1982) eelkäija. Filmi lõpus näeme koledat olendit ennast: suurt kasvu, paksult grimeeritud näitlejat, kes vehib aeglaselt ja ekspressiivselt oma kätega  ning läheneb mööda koridori aeglaselt-aeglaselt oma ohvritele. Sellest suurest, grotesksest kogust õhkub kurbust, hirmu, üksiolekut ja metsikust. Tema aeglane majesteetlik lähenemine kasvab suures plaanis agooniaks pärast seda, kui monstrumit on tulistatud elektri, ussi- ja püssirohuga. See on kirjeldamatult naljakas, aga siiski ka õudust tekitav vaatepilt. Nagu unenägu, mis projitseerib teadvuse tagumisele seinale inimese sügavamaid hirme ja arme. Võib näha, et filmiloojad on saavutanud õuduse ja ohtlikkuse mulje hoopis teiste ja võib-olla ka mitte kehvemate vahenditega. On tunda vanade  tummfilmi suursaavutuste, Frankensteini (Boris Karloffiga peaosas) ja loomulikult ületamatu Friedrich Wilhelm Murnau Nosferatu hõngu.

Filmis „Huntmees” seda tüüpi, tänase kinokülastaja jaoks mõnevõrra igavavõitu tumma õudust paraku enam näha ei saa. „Huntmees” jätkab küll vana ja auväärset libahundifilmide traditsiooni, teeb seda aga kõiki tänapäeva kolli- ja õudusfilmi dogmasid järgides. Kiired, osavad ja leidlikud huntmehed teevad oma verist kunstakrobaatikat ning kuigi kollide koreograafia meenutab pigem ahvi kui hundi oma,  pole see kinokülastajale kuigi märgatav. Vähemalt ei ole selles Hollywoodi produtsentide postmodernistlikke liialdusi – libahunt vs. vampiir, alien vs. predator jms. Süžee on klassikaline: noormees naaseb pärast aastatepikkust eemalolekut isakoju ja kuuleb oma venna saladuslikust surmast. Kodus võtab teda vastu isa, kelle käitumine on väheke kummaline. Samal ajal leiavad lähikonna külas aset salapärased ja samas võrgutavalt võikad tapmised, kaasa arvatud peategelase venna tükkideksrebimine. Asja lähemalt uurima minnes saab Lawrence libahundi käest haavata, misjärel hakkab ise ka tasapisi muutuma. 

Filmis ei puudu ka love story ning lõpustseenides toimuvast heitlusest isa ja poja vahel saavad peenema maitsega filmivaatajad kätte eksklusiivsemaid assotsiatsioone, alltekste ja kõrvaltähendusi. Filmi aitavad elavaks muuta suurepärased näitlejad Benicio Del Toro, Anthony Hopkins, Hugo Weaving jt. Ometi jääb filmi vaadates vägisi painama tunne, et keegi on kuskil püüdnud linnukest kätte saada. Et kogu film on valmis vändatud põhimõttel: näitame meie uut, fantastilist koreograafiat, meie superägedat kaameratööd ka seda tüüpi  filmis. Just nagu oleks Hollywood välja lasknud järjekordse libahundifilmi versiooniuuenduse. Kõlab pisut nukravõitu, eriti arvestades seda, kui vinged näitlejad on kohale kaubeldud. Näitlejad muidugi teevad oma töö korralikult, aga on näha, et neil lihtsalt pole suurt midagi mängida, neil puudub lähtematerjal. Usun, et stsenarist oli tubli, kui suutis jätta klassikalise libahundiloo selliseks, nagu see algselt oli. Tõenäoliselt tuleb visata siis vihane munakas filmilavastaja kapsaaeda – vaatamata eriefektidele jääb kogu film lootusetult ilmetuks ja näitlejate mäng kuidagi õõnsaks. Mine tea, ehk oli „Jumanji”  (mis on suurepärane film aastast 1995) lavastajal Joe Johnstonil halb päev, sest andetu või rumal pole ta kindlasti. Ja samas on ka nii, et kellele meeldib keskmine Hollywoodi toode, sellele on see film täiesti asjakohane meelelahutus. Nii et ei maksa lasta end minu sõnadest heidutada. Selle, mille eest Hollywood teie käest raha küsib, saate garanteeritult kätte: keskpärase, ühekordselt tarvitatava, efektse, alateadvust surkiva. Meeldivaid kinoelamusi!