Kuidas elada kaotajana?

„Supernoova“ ja „Nomaadimaa“ näitavad, et elu eksisteerib ka väljaspool võitjate maailma.

KATARIINA LIBE

Kui veel paarkümmend aastat tagasi keskendus lääne peavoolufilm pea eranditult võitjatele – noortele, edukatele, ilusatele, jõukatele, tervetele –, siis nüüd on äärmiselt tervitatav, et Oscari nominentide hulka tõuseb viimaseil aastail teoseid, kus on välja toodud luuserid – inimesed, kellele elu pole jaganud kätte trumpässasid. Eesti keeli võime neid nimetada ka kaotajaiks. Just kaotajaid portreteerib nii möödunud aastal parima filmi Oscari-laureaat „Parasiit“¹ kui ka selle aasta Oscari-võitja „Nomaadimaa“.²

Satun „Nomaadimaad“ vaatama järjestikustel õhtutel veel ühe kaotaja-filmi, „Supernoovaga“,³ ja avastan kahe filmi vahel kummalise dialoogi. Kokkupuutepunktide mustris on teatav ühiskonna peegeldus või kommentaar ühiskonnas toimuvale.

Teekond, kust ei naasta

Esimene kokkupuutepunkt on loomulikult matkaauto, mis on mõlemas linateoses ühe põhitegelase staatuses, kusjuures „Nomaadimaas“ on peategelane – juhutöödest elatuv ja nomaadi kombel ringi reisiv Fern (Frances McDormand) – andnud oma autole lausa nime.

Matkaauto võib sümboliseerida ka vabadust, liikumist, põgenemist, mida ta ka teeb, aga ometi muutub auto mõlemas loos vastupidiselt ka vanglaks. Ferni põgenemisiha isoleerib ta teistest inimestest ja takistab loomast pikaajalisi suhteid. „Supernoovas“ aga muutub auto aheldatuse sümboliks – sellega reisiv keskealine geipaar Sam (Colin Firth) ja Tusker (Stanley Tucci) seisab suurte psühholoogiliste katsumuste lävepakul: Tusker kannatab nimelt ravimatu haiguse all ja hooldaja-hooldatava ning elukaaslase rollide segunemine tõotab tuua suuri raskusi. Nende järgnevad aastad võivad kujuneda ühiseks katkematuks reisiks pisikeses halva õhutusega autos.

Sam ütleb avastseenis filmi motona kõlava lause „ma ei lähe tagasi“, pidades silmas küll seda, et ta ei kavatse minna tagasi juhul, kui Tusker on midagi maha unustanud, kuid peagi rullub lahti tõde, et sellelt teekonnalt ei naastagi. Vähemalt mitte endisena. Ka Fern ei kavatse tagasi minna. Ta sõidab hooajalisi töid jahtides mööda USAd, tutvudes mitmekülgse galeriiga inimestest, kellega ta klapib, sõbruneb ja samastub, ent otsustaval hetkel ühendab ta siiski juhtmed lahti ja kaob tuttavasse üksindusse.

Teiseks ühendab filme leitmotiivina kaotuse, leina ja leppimise teema. Fern leinab oma surnud abikaasat, Sam aga Tuskerit, kelle haigus teda järk-järgult mehest eraldab. Leinast saab mõlemas teoses hetkeline leppimine, kaotusvalu jääb aga pinna alla hõõguma.

Kahes filmis kõlksub motiive kummaliselt kokku veelgi – mõlemas on stseen, kus selgitatakse, kuidas supernoovana plahvatanud tähtede tolm on sadu tuhandeid aastaid tagasi maakeral settinud ja kuidas meiegi oleme ehitatud ammu elanud taevakehade osakestest, pärandades pärast surma need järgmistele elusolenditele. Aatomite ringkäigu motiiv pakub leinas lohutust. Samuti käib mõlemast loost läbi ravimatu haiguse teema – „Nomaadimaas“ jahib surm Swankiet (Charlene Swankie), keda Fern oma teel kohtab. Ja punase niidina jookseb mõlemast loost läbi ka kodu teema – Sam on hakanud otsima uut kodu, Tusker aga keeldub kolimast; Ferni kodutus jälitab teda läbi kogu loo.

Korista end eest ja loovuta ruum võitjaile

Ometi on need kaks lugu fundamentaalselt vastandlikud. Kui 2016. aastal linastus „Mina enne sind“,⁴ mis käsitles läbi nõretava armastusloo kohmakalt ja pealiskaudselt eutanaasia teemat, tabas filmitegijaid kristlike konservatiivide pahameeletorm. Selleks ei pea ilmtingimata olema usklik ega konservatiiv, et panna kahtluse alla filmist kõlama jäänud mõte: kui ma ei saa elada võitjana, ei kavatse ma üldse elada. William (Sam Claflin) on mees, kellele on antud kuhjaga ja rohkemgi veel – laitmatu välimus, hirmkallis korter suurlinna pilvelõhkujas ja imeilus kihlatu. Ja siis täiesti ootamatult kaotab ta kõik, kui mootorrattaõnnetus aheldab ta halvatuna ratastooli. William ei suuda aga leppida elule allajäämisega. Hoolimata armastusloost meeldiva põetaja Louisaga (Emilia Clarke) ja vanemate piiramatutest rahalistest võimalustest, mis võimaldaksid mehel elada luksuslikult elupäevade lõpuni, otsustab William siiski eutanaasia kasuks. Film paneb tiitrite ajal hämmeldunult küsima: „Kas te tahate öelda, et kui ma ei saa iseseisvalt liikuda, ei ole mu elu enam midagi väärt?“ Eriliseks ninanipsuks liikumispuudega vaatajatele on filmi viimane stseen, kus vaesest perest pärit põetaja Louisa on just saabunud Pariisi, olles saanud eutanaasia teel elust lahkunud Williamilt kopsaka päranduse. Ta imetleb vaateaknaid ja tema pilgus peegeldub joovastus: lõpuks ometi saab ta võimaldada endale kõiki neid nipsasjakesi, mida on alati ihaldanud. See stseen tõmbab joone alla tõdemusele: „Oled kaotaja? Korista end eest ja loovuta koht võitjale!“

Eestis elab kümneid tuhandeid liikumispuudega inimesi. Kuigi seaduse järgi peaksid kõik üldkasutatavad hooned olema neile ligipääsetavad, siis reaalsus on kahjuks teistsugune. Paljud liikumispuudega lapsevanemad ei pääse ligi koolidele ega lasteaedadele, rääkimata restoranidest, ilusalongidest, ametiasutustest. Kui mitut liikumispuudega vanemaga arvestavat mähkimistuba olete kaubanduskeskuses näinud? Või kui tihti näete linnapildis liikumispuudega inimesi end kaldteeta äärekividelt käsivarte jõuga üles upitamas? „Mina enne sind“ on invaliidsuse paradigmas süüdimatu film. Tahtes avardada eutanaasia mõistmist, süvendab see märkamatult hoolimatust ja möödavaatamist suure osa elanikkonna praktilistest probleemidest. „Ah soo, oled ratastoolis. Aga kas sa eutanaasiast oled kuulnud?“

Palju peenemalt ja erapooletumalt vaatleb vabasurma ja omastehooldust Michael Haneke „Armastus“,⁵ kus visatakse õhku terve rida küsimusi sotsiaalvaldkonnale järamiseks. Kuidas toetada hooldajat, kes enam ei jaksa? Mida nimetada elamisväärseks eluks? Kuidas saada teada, mida pöördumatult haige soovib?

Kui „Supernoova“ käsitleb eutanaasia teemat samast vaatenurgast ja sama psühholoogilise veenvuse ja taktitundega nagu „Armastus“, siis „Nomaadimaa“ näitab, kuidas elada kaotajana. Peategelane Fern põrkub korduvalt võitjate mentaliteediga, kui esitatakse küsimus „kas sa oled kodutu?“ (millele ta vastab, et ei ole kodutu, kuid on majatu) ja antakse soovitus pöörduda kristliku abiorganisatsiooni poole, ent keeldub allumast lääne ühiskonna võitja-kaotaja dualistlikule maailmapildile. Fern sõidab muudkui edasi, otsides sisemist vabadust ja elamise ilu. Kõige kõnekamas stseenis tunnistab Swankie, et ei karda surma, kuna tal on olnud ilus elu ja ta on olnud tunnistajaks imeilusatele hetkedele. Lakooniliselt, aga puudutavalt kirjeldab ta seejärel mäekuru, mille seinad on kaetud sadade pääsukesepesadega. Hiljem saadab Swankie Fernile sellest telefonivideo. Näeme, kuidas kümned ja kümned graatsilised pääsukesed lendavad, häälitsevad ja keerlevad ümber oma hoolikalt valmistatud pesade, samal ajal kui imepisikesed õhkõrnad munakoored maha pudenevad. Et kogeda looduse ilu, ei pea olema jõukas, selleks ei pea isegi omama töökohta ega liikumisvõimet. Nõnda tühistab „Nomaadimaa“ vaatajale jõudu andes piiri võitjate ja kaotajate vahel, pannes meid alistuma elamise piiritule ilule.

Režissöör Chloé Zhao on öelnud, et film on arvamusavaldus kapitalismi kohta. Tõsi, dollari ülemvõimu puudutatakse filmis mitme nurga alt. Peategelane Fern ei siirdu aga kusagile hipikolooniasse või ökokogukonda uut süsteemi looma, vaid jääb kehtiva sotsiaal-majandusliku hierarhia haardesse, otsides väsimatult võimalusi midagi võitmata siiski mitte pidada end kaotajaks, samal ajal kui „Supernoova“ viskab selliste küsimuste peale õhku uue küsimuse: võib-olla olekski parem mitte olla?

Kuidas siis ikkagi elada kaotajana? Mul on tugev aimdus, et sellele küsimusele ei leia veenvaid vastuseid kinolinalt, vaid ikka inimestega vesteldes. Näiteks selle 11% eestlastega, kellel on määratud puue, või 9% eestlastega, kes elavad palgavaesuses. Või 22 000 inimesega, kelle elu dikteerib dementsus. Võib juhtuda, et kõik neist ei soovigi end kaotajaks nimetada.

1 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.

2 „Nomadland“, Chloé Zhao, 2020.

3 „Supernova“, Harry MacQueen, 2020.

4 „Me Before You“, Thea Sharrock, 2016.

5 „Amour“, Michael Haneke, 2012.