Kuidas Jugoslaavia modernistlikust filmist sai must laine ja mis läks valesti

PÖFFil linastub vanade Jugoslaavia filmide eriprogramm. Kas on alust nimetada seda mustaks laineks?

IVAN VELISAVLJEVIĊ

Maailma filmikunst on olnud viljakas pinnas igasugustele liikumistele ja uuendustele. Alates Nõukogude, Euroopa ja Ameerika filmitegijate 1920. – 1930. aastate avangardistlikest katsetustest kuni 1940. – 1950. aastate itaalia neorealismini, kuuekümnendate uued lained Prantsusmaal, Jaapanis, Saksamaal, 1960. – 1970. aastate Uus-Hollywood, Taani liikumine Dogme 95 ja Hiina uus dokumentalistika 1990ndatel … Filmiajaloo kangas on kootud väga erisugustest lõngadest. Ja ometi eksisteerib kõigi nende värvide vahel üks valesti mõistetud varjund – nn Jugoslaavia must laine. See algselt käputäie filmide kohta kasutatud termin on nüüdseks lipukiri, mille all levitatakse maailmas pealiskaudsust Jugoslaavia filmikunsti kohta.

Kui must, siis miks värviline?

Filmiajaloo poliitpimeduses võivad kõik filmid mustana paista – ja nii ongi kahjuks läinud Jugoslaavia 1960. – 1970. aastate modernistliku filmikunstiga. PÖFFi programm „Jugoslaavia must laine“ pakub sõnamängu: Pimedad Ööd näitavad musta lainet! MoMAs linastus septembris programm „Must laine valgeks kiireks“, PÖFFil nüüd „Fookuses: Jugoslaavia must laine“. Paljude artiklite ja raamatute tuules ollakse jäädud kordama sedasama probleemset teesi: justkui võiksime paljusid Jugoslaavia filme ajavahemikust 1957–1972 nimetada „mustaks laineks“, kuna need on filmid, mis toonitavad kommunistliku ühiskonna tumedat poolt, neid on tsenseeritud või lausa ära keelatud, lavastajaid on antud kohtu alla, pandud vangi või saadetud maalt välja – need filmid on Jugoslaavia filmiloo kõige väärtuslikum osa.

PÖFFI vanade Jugoslaavia filmide valikut vaadates on kohe näha, kui palju need erinevad temaatiliselt ja poliitiliselt. On väga ebatõenäoline, et isegi hoolikas ja tähelepanelik vaataja võib enamikku neist „mustaks“ pidada või näha neis kommunistliku kuu varjupoole kuma. Näiteks Aleksandar Petrovići „Kaks“¹ on filosoofiline meditatsioon armastuse ja suhete teemal, mis võib oma džässiliku muusika, elulise linnaõhustiku ja kohapeal üles võetud stseenidega aset leida ükskõik kus. „Tüdruk“² on lüüriline sõjafilm, hauatagune sündmuste taastamine, kus näidatakse Saksa sõdurite maha lastud partisani ja tema tüdruku suhet. „Kaitsmata süütus“³ on nn leitud materjali ehk found-footage-film – koomiline kogum, segu ready-made’ist ja dokumentaalfilmist; naljakas, irooniline, kummaline teos ühest naiivsest, ent julgest 1941. aasta filmist, mis on üles võetud natside okupatsiooni ajal Jugoslaavias.

Neis filmides pole midagi märkimisväärselt musta ega Jugoslaavia kommunistlikku valitsust õõnestavat. Need kõik linastusid ja võitsid auhindu ning neist kirjutati toona Jugoslaavias küll ja veel. Ja kõiki neid võib stiili ja narratiivi järgi selgelt ära tunda kui Euroopa 1960. aastate modernistliku filmikunsti näiteid.

Ja kas teate, kuidas filmitegijad ise toona oma „liikumist“ nimetasid? Jugoslaavia Uus Film. Aleksandar Petrović on kirjutanud ka selle pealkirjaga raamatu. Miks kõik seda siis tänapäeval mustaks laineks nimetavad?

Ärge võõbake mustaks!

Termini „must laine“ mõtles 1969. aastal välja noor kommunistlik ajakirjanik ja kriitik Vladimir Jovičić kirjeldamaks vaid kaht filmi. Aja jooksul sai see poliitiliseks relvaks, mille ulatus laienes, hõlmates veelgi filme. See peatükk Jugoslaavia filmiajaloos lõppes režissööride represseerimisega 1970ndate algusest kuni keskpaigani. Lazar Stojanovići ähvardas vangla­karistus, Dušan Makavejev, Aleksandar Petrović ja Želimir Žilnik pagesid läände, Živojin Pavlović jäi ilma akadeemilisest professuurist. Termini tähtsus tuhmus, aga loominguline vaim säilis. Mõned filmi­tegijad jätkasid suurepäraste töödega Jugoslaavias, teised tegid seda välismaal, aga samuti tsensuuriga – seekord siis lääneriikide omaga – silmitsi seistes.

Kui 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses tabas Jugoslaaviat uus kommunismivastase hüsteeria ja dissidentliku innukuse laine, äratati termin „must laine“ kahjuks jälle ellu ja kleebiti see ebakorrektselt külge kogu 1960ndate ja 1970ndate aastate alguse Jugoslaavia modernistlikule filmikunstile. Tõde on väga lihtne: sellist nähtust nagu Jugoslaavia musta laine liikumine ei kunagi olemas olnud ja sellena ei peaks neid filme ka esitlema. See on vale nimetus, sensatsioonijanu produkt ja viimasel ajal ka mõne valesti informeeritud või laisa filmiloolase tõlgendus.

Seda kontseptsiooni on painutatud tundmatuseni ning loodud mugavuse nimel selline kõike hõlmav kategooria. Üht varastest kuuekümnendatest pärit filmi on nimetatud mustaks laineks selle film noir’i meenutavate elementide ja traagilise lõpu tõttu, teist tsensuuri pärast, ja kolmandat lihtsalt sellepärast, et see näitab ühiskonna äärealal elavate vaeste mustlaste elu. Kuigi viimane mainitud film „Ma kohtasin isegi õnnelikke mustlasi“⁴ keskendub rohkem „eksootilise“ etnilise grupi folkloorile ja religioonile, kuuludes seetõttu – kui appi võtta suurepärase filmiajaloolase András Bálint Kovácsi terminoloogia – pigem „ornamentaalse“ kui poliitilise modernismi alla.

Ilmselgelt õõnestab termin „must laine“ Jugoslaavia filmikunsti rikkalikku varamut, taandades selle ühemõõtmeliseks kategooriaks. Selline alusetu ajaloo ümberkirjutamine ja teoreetiline lihtsustus on mitmeti probleemne.

Esiteks on see ajalooliselt ebatäpne. „Must laine“ oli meelevaldne silt, ajastule omane konstruktsioon. Selle omistamine tagantjärele kogu liikumisele toob kaasa selle perioodi Jugoslaavia filmikunsti nüansside ja keerukuse eiramise.

Teiseks on see teoreetiliselt ebatäpne. See lihtsustab liialt Jugoslaavia filmikunsti loomingulist mitmekesisust, taandades selle mustavalt monokroomseks. Selle aja Jugoslaavia filmid olid märksa mitmetahulisemad, hõlmates suurt hulka stiile, teemasid ja kunstilisi väljendusviise. Kõige toppimine „musta laine“ kategooriasse ei tee au nende filmitegijate loovusele ja uuenduslikkusele.

Ja viimaks kõige olulisem: selline tagantjärele sildistamine kannab korruptiivset ideoloogilist sõnumit. Viidatakse sellele, et Ida-Euroopast, ühtlasi Jugoslaaviast, pärit filmid on lääne silmis midagi väärt vaid siis, kui neid nähakse antikommunistlikena. See toob kaasa kahjuliku seisukoha, et ainukesed „head“ filmid neist regioonidest on need, mis peegeldavad lääne valearusaamu dissidentlusest ja eksootilisi fantaasiaid kurjadest diktatuuridest. Sedalaadi taandamine ei õõnesta üksnes kunstilise eneseväljenduse mitmekesisust, vaid süvendab ka kahjulikke stereotüüpe.

Ava silmad ja näed hõrke filme

Jugoslaavia musta lainet peaks võtma sellena, mis see oli: spetsiifilisse ajaloolisse konteksti asetuvat terminit, mida kasutati vaid üksikute filmide kirjeldamiseks ja mis lõpuks kõrvale heideti. Termini laiendamine kogu tolle ajastu Jugoslaavia filmikunstile on vale ajalooliselt, teoreetiliselt ja ideoloogiliselt. Tegelikkuses kuuluvad 1960. – 1970. aastate kõige tuntumad Jugoslaavia filmitegijad Euroopa uue laine filmi­voolude ja tegijate ritta, olgu nad siis idas või läänes. Nende esteetiline väärtus ja poeesia jõud on paremini mõistetavad, kui analüüsitakse nende töid nii loomingulise käekirja näitena kui ka Jugoslaavia aja- ja filmiajaloo kontekstis. Taandamine millelegi „mustale“ on ebaaus ja vähendab nende kaalu. On viimane aeg sellele ebakõlale lõpp teha ja avastada uuesti selle märkimisväärsed kinematograafilised ja ajaloolised kirkad värvid.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Dvoje“, Aleksandar Petrović, 1961.

2 „Devojka“, Mladomir (Puriša) Đorđević, 1965.

3 „Nevinost bez zaštite“, Dušan Makavejev, Branko Vučićević, 1968.

4 „Скупљачи перја“, Aleksandar Petrović, 1967.