Kuldmüntide ja meedia abil kangelaseks

„Kangelane“ jutustab loo lihtsate inimeste suurtest muredest ja meedia mõjuvõimust. Moraalseid dilemmasid ja kaasamõtlemist leidub küllaga, ent emotsioonide palett jääb kahvatuks.

PILLERIIN RAUDAM

Mängufilm „Kangelane“ („Ghahreman“, Iraan 2021, 127 min), režissöör-stsenarist Asghar Farhadi, operaatorid Ali Ghazi ja Arash Ramezani. Osades Amir Jadidi, Mohsen Tanabandeh, Fereshteh Sadre Orafaiy, Sahar Goldust jt.

Rahim (Amir Jadidi) istub vangis, kuna ei suutnud äri alustamiseks võetud võlga tagasi maksta. Pääsenud kaheks päevaks vanglamüüride vahelt koju, teatab ta perekonnale napisõnaliselt, et üks sõber toob talle raha, mille abil saab osa summast laenuandjale tagasi maksta. Sõbra asemel saabub aga kaunis naine Farkondeh (Sahar Goldust), kellega abiellumisest Rahim on unistanud. Raha asemel tuleb naine tänavalt käekotist leitud kuldmüntidega. Kulla hinna languse tõttu otsustavad nad neid mitte müüa ning Rahim annab käekoti omanikule tagasi. Tänu heateole saab Rahim meedia abil päevaga vaeste kangelaseks, kuid see tekitab talle probleeme vaid juurde. Valed on nagu vesiliiv, mis inimese lõpuks endasse neelavad.

Lavastaja Asghar Farhadi toob oma tegelased vaatajale lähedale, kuna tema lugudes leidub argielu. Farhadi filmides seisavad raskuste ja dilemmadega silmitsi tegelased, kes oma „tavalisuses“ võiksid olla meie endi seast. Ka tema üheksandas mängufilmis „Kangelane“ on loo keskmes ühe lihtsa Iraani perekonna suur mure, s.t Rahimi võlg. Film võitis 2021. aasta Cannes’i filmifestivalil grand prix’ ja Iraan esitas filmi tänavustele Oscaritele. Lisaks on „Kangelane“ kogunud hulga auhindu ja äramärkimisi suurematelt ja väiksematelt filmifestivalidelt, näiteks Kuldgloobuse nominatsioon parima võõrkeelse filmi kategoorias.

Veidi üle kahe tunni jooksul ekraanil lahti rulluv moraalsete dilemmade mäng on ühtaegu kummaline ja inimlik. Rahimi tõusmine kangelaseks toimub suuresti tänu meediale, kes temast ja tema kokutavast pojast Siavashist (Saleh Karimaei) aina intervjuusid vorbivad. Rahim kirjeldab, kuidas Jumal ta müntidega proovile pani. See leiab inimeste hulgas muidugi heakskiitu, Rahimile annetatakse raha ning talle elatakse kaasa. Rahimi pääsemine vanglast on ühtäkki kõikide mure. Sealjuures lipsavad Rahimi juttu pisivaled, mis ähvardavad võidukäigu enda alla matta. Vangis istuva peategelase puhul võiks arvata, et loo keskmes on indiviidi vabadus, kuid „Kangelase“ keskmes on au päästmine. Rahim teeb kõik, et päästa oma au.

Farhadi on öelnud: „Ma usun, et maailm vajab rohkem küsimusi kui vastuseid. Vastused hoiavad meid küsimusi esitamast ja seeläbi kaasa mõtlemast.“¹ Kõnealuses filmis mängib ta küsimusega, kes on kangelane. Kas kangelane on meedia abil suureks puhutud laenuvõtja, kes ei suuda oma rahalisi kohustusi täita, kuid kelle teele Jumal on veeretanud kiusatuse? Või on kangelane laenuandja, kellest on avalikkuse ees saanud Rahimi vaenlane ning kellele heidetakse ette, et ta Rahimi laenu ei vähenda? Saame teada, et laenuandja on Rahimi tõttu müünud maha oma naise ehted ja tütre kaasavara – tema kannatusi ei soovi keegi näha ega mõista. „Kangelase“ protagonisti ja antagonisti ehk laenuvõtja ja laenuandja vastasseis on imekspandavalt selge. Publik mõistab ja näeb mõlema kannatusi ja tunneb mõlemale kaasa, kuid see ei too meid kuidagi lähemale vastusele, kummal on õigus. Küsimusi ja dilemmasid lennutatakse vaataja poole igast nurgast – peaaegu iga tegelane seisab raske valiku ees. Farhadi on seda taotledes oma eesmärgi igatahes saavutanud.

Meedia mõjusfääris viibimine on suure osa inimkonna argielu ning paratamatult leiab see järjest enam kajastust ka kinolinal. Meenub eelmise aasta Net­flixi hitt „Ära vaata üles“², kus koomilises vormis esitleti meediamõju traagilisust. „Kangelane“ avab sama teemat teistsuguses võtmes. Kõnekas on stseen, kus Siavashi küsitletakse tema isa kohta ja laps hakkab ärevas olukorras üha rohkem kokutama. Rahim üritab poega hääldusega aidata, kuid talle rõhutatakse, et kokutamine suurendabki vaatajates kaastunnet. Rahimi käekäiku mõjutab igal sammul avalik arvamus. Nii vanglal kui ka raha koguda aitaval ametkonnal tuleb hoolikalt läbi kaaluda, millise sõnumi nende sammud Rahimi suhtes üldsusele annavad. Farhadi filmist koorub välja palju tänapäevasem teemapüstitus, kui esmapilgul arvata oskaks. Pole juhuslik, et kahe tunni vältel näeme korduvalt Rahimi õe lapsi telefoni külge naelutatuna ning kuuleme vanemate manitsusi virtuaalmaailm korra kinni panna. Värskelt mõjub täiesti teine kultuur oma eheduses ja traditsioonidega, kuid ometi samade muredega, mis ka meil siin. Tuleb tõdeda, et XXI sajand näeb igal pool ühesugune välja – meedia tõstab pjedestaalile, ent ka dikteerib ja vajaduse korral poob.

Veidi üle kahe tunni pikk „Kangelane“ sisaldab rohkelt küsitlusi, kahtlusi ja dilemmasid. Lugu liigub rahulikus tempos ning pinget jagub ühtlaselt, ent siiski jääb õhku rippuma küsimus, kas selle oleks saanud ka lühemalt ja intensiivsemalt lahendada. Kulgeme koos Rahimiga ning satume olukordadesse, kus rohkelt tegelasi arutleb õige ja vale üle, kuid hinge kinni võtvat pinget või tundelaengut siit ei leia. Vaatajana tahaksin, et film tekitas peale küsimuste ka tugevaid emotsioone hinges. Pärast aja möödumist jäävad meelde tunded, mida teos tekitas, mitte keerulised moraalsed dilemmad ja muud mõttearendused. Seetõttu tekib kahtlus, kas paari aasta pärast (kui näiteks ETV peaks filmi näitama) vaataja üldse seda filmi enam mäletab? Kuigi loo poolest tugev ja mitmetahuline, jääb „Kangelase“ emotsioonide palett küllaltki kahvatuks.

Visuaalsest küljest on „Kangelane“ äärmiselt naturaalne. Kohati kogeme, nagu oleksime filmitegijatega ühte Iraanis asuvasse elutuppa astunud ning jälgiksime sealset perekonda söömas, vestlemas ja lapsi tantsimas. Valdav osa on filmitud käsikaameraga, mis võimaldab tegelased vaatajale lähedale tuua ning nende emotsioone paremini mõista. Värvide ja valguse poolest on „Kangelane“ pehme, soe, naturalistlik. Asghar Farhadi on Iraani eluolu kinolinal veenvalt publikuni toonud.

„Kangelane“ mõjub värskelt. Kogeme teistsugust kultuuri, kuid kõlama jääb mõte, et me kõik oleme meedia ja interneti mõju ees ühtmoodi kaitsetud. Asghar Farhadi lahkab lihtsate inimeste suuri muresid, mis ongi suuresti tema kui filmitegija võlu. Kas tasub vaadata? Jah, aga valmis tuleb olla aktiivseks kaasa mõtlemiseks ja tähelepanelikkuseks. See pole kerge meelelahutus (ega peagi seda olema), kuid publikule emotsioonide pakkumise poolest jääb film tagasihoidlikuks. Mõttetööd jagub pärast koduteelegi kaasa.

1 Asghar Farhadi biograafia, IMDb. https://www.imdb.com/name/nm1410815/bio?ref_=nm_ov_bio_sm

2 „Don’t Look Up“, Adam McKay, 2021.