Kunst väljaspool riiki

György Pálfi: „Mängufilm armastab realismi. Kõik on hübriidne. Mängufilmid salvestavad alati mingit reaalsuse versiooni.“

DORA NEDECZKY

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Rohkelt auhindu võitnud ungari stsenarist-režissöör György Pálfi pole Euroopa väärtfilmipublikule võõras. Tema lood, mis on tihti grotesksed, kriitilised, aga inimlikult mõjusad, on tihti leidnud tee ka Pimedate Ööde filmifestivali programmi: tema esimene film „Hõkk“1 linastus 2003, taas tekitas ta laineid 2006. aastal, kui ilmus ta Cannes’i „Kõrvalpilgu“ („Un Certain Regard“) programmis esilinastunud sürrealistlik keha-horror „Taksidermia“.2 Tänavu kutsuti ta tagasi Tallinna, kui toimus maailma esilinastus tema põhivõistlusprogrammi valitud uuele filmile, sõltumatult produtseeritud futuristlikule düstoopiale „Igavesti igaveses“.3 Film võitis festivali lõpuks ka parima kunstnikutöö auhinna (Anna Nyitrai)

György Pálfi ilmub intervjuule kohale säravana, kallistab tervituseks, pakub kohvi ja räägib hommikusest talisuplusest (ilma saunata), mida nad olid tol hommikul kogu kohal oleva filmimeeskonnaga proovinud. Tallinna olid koos temaga tulnud filmi põhinäitlejad Tamás Polgár, Mercédesz Érsek-Obádovics and Julia Ubrankovics, aga ka kaasstsenarist Zsófia Ruttkay.

PÖFF pakkus tänavu ungari retrospektiivi ja selle raames linastus umbes 20 filmi – nende hulgas nii värskeid festivalihitte kui ajatut klassikat. Ungari filmiajalugu ripub teemana meie vestluse ajal pidevalt õhus ning samast riigist pärit filmitegijatena haarab meid mõlemat nostalgialaine, kui räägime minevikust ja Ungari filmitööstuse seisust.

Te olete üks ungari viljakamaid režissööre, sest iga kolme-nelja aasta järel tulete välja uue filmiga hoolimata sellest, kui raske seda teha on. Kuidas te kirjeldaksite seda pidevat filmitegemise tantsu ungari võimukandjatega?

Me oleme õppinud sellistelt lavastajatelt nagu Miklós Jancsó, Károly Makk ja eriti Péter Bacsó, et teatud piirini tuleb režiimiga koostööd teha. Filmitegemine on väga kulukas, nii et kompromissid võimuga on paratamatud. Eks natuke ole oma toimimiselt sarnane iga turg – näiteks kliendile reklaami tehes ei hakka ju tema rumalust avalikult teemaks võtma.

Operaator Tamás Dobos ja György Pálfi mängufilmi „Igavesti igaveses“ võttel.

Erakogu

2010. aastast alates, kui võimule tuli Fidesz (Viktor Orbáni juhitud parem­populistik konservatiivne erakond – toim), see koostöö lakkas. Nad ütlesid otse, et ei ole huvitatud, mida lavastajad tahavad, isegi kui nood oleksid valmis varasemast rohkem kompromisse tegema. Režiim on huvitatud sellest, mis nende sõpradel öelda on. Isegi Andy Vajna (produtsent Andrew G. Vajna oli valitsuse volinikuna vastutav Ungari filmitööstuse eest 2011. aastast kuni oma surmani 2019. aastal – D. N.) polariseeris filmitööstuse ja sõitis sellest üle, eelistades läbirääkimisi pidada üksnes produtsentidega. Ta jättis ülejäänud kõrvale, otsustamisõigus enam ei laienenud ja kehtima hakkas uus tsensuur, s.t nende juhitud käsikirjade arendamine. Arthouse-filmid võisid küll endiselt töösse minna, kui otsustuskomitee viies liikmest üks oli nõus mõnd projekti kaitsta.

Nüüd, kui võimul on Csaba Káel – Ungari filmi valitsusvolinik alates 2019. aasta detsembrist –, on selge, et Ungari riiklik filmiinstituut NFI eelistab institutsioone, kellel on avalikud sidemed Fidesziga. Nende hulgas ka äriettevõtted ja firmad, millel pole olnud mingit seost filmitegemisega. Nemad saavad ka oma projektidele toetust, selle asemel et toetada filmitegijaid, kelle kunstilist panust mäletataks veel aastakümneid. Selleks oleks vaja usaldust, vabadust ja kultuurilist haaret – ning muidugi raha. Oleks vaja, et 70–80 inimest, kogenud professionaali töötaksid kuid koos ühise eesmärgi nimel. Kaatrite võiduajamist aerupaadiga ei võida.

Aga kui raha on, siis tegeldakse selliste „Ungari“ toodete loomisega nagu „Düün“,4 mis on Ameerika produktsioon, aga osaliselt Ungaris, sadade kogenud ja vilunud ungari filmiprofessionaalide abiga üles võetud. Filmivõtete teenuse pakkumist saadavad kirjeldamatult suured summad ja seepärast haarab Fidesz sellistest võimalustest meeleldi kinni ning need on NFI-le prioriteetsemad kui meie oma filmid (2021. aastal ületab tagasimaksetele kulutatud summa prognoosi kohaselt 200 miljardi forinti piiri, mis on uus rekord – D. N.). NFI praegune valikusüsteem ei ole demokraatlik, pole sellist vabadust, mis lubaks teha hea filmi.

Teil on töös ka eepilise seiklusfilmi projekt „Toldi“, mis on János Aranyi Toldi-triloogia, XIX sajandi ungari rahvuspoeemi ekraaniseering. Selle aastatepikkune arendus ja korduv rahastusallikate vahetumine on justkui teie ja filmitööstuse omavahelise suhte sümbol. Kuidas see teie elu ja tööd on mõjutanud?

„Toldi“ käsikirja arendamine ulatub tagasi MMKA5 aegadesse. Millalgi selgus, et arenduses on veel teinegi Toldi-projekt, mis sattus olema Csaba Káeli oma. Kahjuks aga kukkus MMKA enne kokku, kui me stsenaariumi arenduseks toetust saime. Toldi lugu aga kogus rahvusliku eeposena veelgi tähtsust pärast Fideszi võimuletulekut 2010. aastal.

Nii et järsku oli kaks Toldit ja Andy Vajna valis ikkagi meie oma. Siit algas minu ja Káeli vaheline hõõrumine. Kaasa ei aidanud ka protestiüritus, mille me Madzagi Filmiühinguga6 korraldasime, avaldades meelt selle vastu, kuidas avalikku raha kulutatakse rahvuslike ajalooliste propagandaeeposte nagu „Bánk Bán“ ja „Sillamees“7 peale, selle asemel et toetada ungari filmikunsti. Vajna valitsemisajal pakutud toetus ei sobinud kokku projekti vajadustega, nii et lõpuks otsustasid nad toetuse tagasi võtta. Kogu see katsumus andis hagu mu soovile teha „Igavesti igaveses“ ja kandus ka filmi õhustikku.

Tema peremehe hääl“8 oli jällegi Ungari riikliku filmifondi rahastatud. Kas sellega saadi kinnitus, et asjad hakkavad taas rööpasse minema?

Kõigist mu toonastest filmiprojektidest valisid nad selle, mida oli kõige vähem arendatud. Mulle antud võimaluse üle olin siiski õnnelik. Kõige keerulisem selle filmi tegemise juures oli see, et hing ihkas hoopis raudrüüs sõjameeste ekraanil lahingusse saatmist, aga selle asemel hädaldasin ma mingi isa-poja loo otsas. Ma ei olnud endas enam kindel. Algne mõte oli selline, et enne „Tema peremehe häält“ teen ma „Toldi“, suure eelarvega eepose laiadele massidele ja alles siis minimalistliku ulmefilmi. Nagu Ridley Scott, kes tegi kõigepealt hiiglasliku filmi („Taevane kuningriik“9), et seejärel „Hea aastaga“10 tagasi tulla, või Steven Spielberg, kes tegi 1980ndate alguses Indiana Jonesi filme ja jätkas seejärel „Purpurtoonidega“.11 Nad hoidsid tasakaalu hiiglaslike rahvafilmide ja kunstilisemate projektide vahel. Ma püüdsin küll rahastada suurt rahvuslikku filmi nagu „Toldi“, aga ka žanrifilmiprojekte nagu „Sömmi“ (ungari eastern-kauboilugu betyár’idest ehk XIX saj romantilistest teeröövlitest) või „Nyugat + Zombik“, mis on filmiversioon zombikoomiksist, kus tegutsevad ka ungari XIX sajandi tuntuimad kirjandustegelased. Kahjuks ei näidatud kummalegi rohelist tuld. Olin üllatunud, sest kõik need lood on küll väga ungaripärased, aga ka piisavalt universaalsed, et meeldida rahvusvahelisele publikule.

Igavesti igaveses“ toob oma laastava düstoopiaga mõttesse praeguse Ungari ja filmi tühjus, meeleheide ja süsteemne reeturlikkus peegeldavad rahva praegusi tundeid. Selles vaates olin lausa rabatud, kui sain teada, et enamik filmist on üles võetud 2015. aastal.

Tolleks ajaks olime uue režiimi all elanud juba viis aastat ja need meeleolud olid kerged tekkima. „Igavesti igaveses“ on mitmes mõttes järjest aktuaalsem. Filmid pakuvad loomulikult tihti üle ja liialdavad, intensiivistavad meie kogemust. „Igavesti igaveses“ kujutab düstoopiat, sõjajärgset olustikku. Me võime ju öelda, et sellisel kujul sõda ei ole kunagi olnud, ja tõsi, meil pole olnud olukorda, kus tänavail joostakse, relv käes, ega olnud elektrit ja puhast vett. Aga inimeksistentsi tasandil elame praegu läbi väga sarnast olukorda. Liialdus teenib siin vaid sõnumi selguse eesmärki. Me loodame, et see film äratab meie vaatajaskonnas samasuguse ausa ja vahetu tunde, mida ka ise kogesime.

Näiteks tuli mulle üllatusena see, mida ma ise pärast filmi ülesvõtmist tundsin. Sõltumatuid filme tehes pole vaja läbida pikka käsikirja arendamise faasi ja ajamahukat planeerimist. Filmi saab teha hetketundmuste toel, mida olevik parasjagu pakub. Loomulikult on meil suunised, aga me ka improviseerime ning igaüks lisab oma kogemuse sinna juurde. Nii sünnib inimeste kogukonna loodu – päevhaaval, stseenhaaval. Nii et lõpus tuli tohutu üllatus, kuidas kuupikkune võtteperiood oli kristalliseerunud nappi poolteise tundi. Isegi veidi hirmus. Pole juhus, et „Igavesti igaveses“ võttis valmimiseks tervelt viis aastat. Loomulikult olid seal omad praktilised põhjused nagu rahastuse puudumine, kuigi samal ajal sain toetust „Tema peremehe hääle“ filmimiseks. Minu prioriteediks oli võimalus pakkuda oma meeskonnalt palgalist tööd. Põhiliselt oli aga viivitus tingitud sellest, et me ise hakkasime väga kartma seda, mis me olime loonud.

On rahustav näha, et isegi riigi toe puudumisel paljudele teie filmidele leiavad alternatiivsed rahastusviisid teid üles. Kuidas hindate iseseisva filmitegija kogemust?

Tõesti, mul on küll kolleegide toetus, aga mitte rahastusinstitutsioonide otsustajate oma.

Kõik, mis mul on, on kaasloojate garantii, et see, mille me loome, on kindla kvaliteediga. Seda saab tagada ka ilma rahalise toeta. Kuigi on võimatu ette öelda, kas tulemus on kunstilises mõttes hea või halb. Vahel on suur võit juba see, et film valmis saab. „Igavesti igaveses“ oleks lisarahastuse korral võinud välja kukkuda hoopis parem kui praegu, või siis hoopis halvem.

Minu kauaaegne kaasteeline, tootmisjuht Zoltán Galambos, kes on ka „Igavesti igaveses“ üks kaaslooja ja produtsent, tegutseb kommuunis nimega Bulvariteater (Körúti Színház) – väiketeatris, mille multitalentidest näitlejad panevad kõigepealt üles dekoratsioonid, otsivad välja rekvisiidid, õmblevad ise endale kostüümid ja siis mängivad maha ka oma rollid! See on nagu rändteatritrupp. Nad võiksid juba tegutseda ka elukutselise valgustajana. Kasutasime filmis neid ja lisaks tõime ka professionaale väljastpoolt – operaatori, peakunstniku –, kes pidid meie töömeetodiga ära harjuma. Algselt tekitas see neis muidugi hirmu, ent seejärel üllatusid meeldivalt. Ehitasime üles hästi toimiva süsteemi, õpetades neile tööülesandeid lisaks. Nii mu võttetrupp kokku saigi.

Kas realism ja dokumentaalne käsitlus on sõltumatu filmitegemise puhul vältimatu, kui tuleb arvesse võtta rahalisi võimalusi?

Mängufilm armastab realismi. Kõik on hübriidne. Mängufilmid salvestavad alati mingit reaalsuse versiooni. Näiteks kui on vaja midagi üles võtta tanklas, siis on arukam üks välja valida ja seal filmida, selle asemel, et tankla nullist üles ehitada selleks, et kontrollida iga pikselit. Selles mõttes on need filmid, mis pole täielikult digitaalselt konstrueeritud, alati hübriidid, milles on varieeruv osa reaalsust. Ja mulle meeldib sellist lähenemist aluseks võttes maailma ehitama hakata.

„Igavesti igaveses“ võtteplatsil oli võttetrupil selline tunne, et statistidel on midagi tähtsat lisada, ja kuulasime neid suure tähelepanuga. Meie statistid olid enamuses kohalikud, tihti vanemad mehed, kellele oli küll tutvustatud filmi teemat, aga mitte palju enamat. Tamás Polgár, kes mängis peaosa, on nii instinktiivne näitleja, et leidis mitteprofessionaalidega hea kontakti ja ärgitas neid jagama sügavalt isiklikke lugusid. Tema ainus näpunäide minult kui lavastajalt oli, et ta peab püüdma vestlust sõjateemadele tüürida. Ja siis said need lood filminarratiivi osaks. Püüdsime neid isegi rohkem kasutada ja tegime võtteplatsil ka intervjuusid. Mul mõlkus meeles Pál Zolnay film „Fotograafia“,12 kus lülitutakse mängufilmilt ümber dokumentalistikale, luues tegelikkuse ja väljamõeldise vahel kontrasti. Režissöör sai aru, et peab fiktsiooni hülgama, sest tegelikkus on palju huvitavam.

Sõltumatut filmi tehes tuleb aluseks võtta tegelikkus ja juhuslikud kokkusattumused. Väga piiratud eelarve juures oli raske luua sõjaõhustikku, aga see oli võimalik. Meil oli platsil kohalik kraanamees, kes autod tagurpidi keeras! Korraliku rahastuse korral oleks ka nende stseenide ettevalmistus osutunud märksa kallimaks.

Meie peakunstnik Anna Nyitrai käis tihti Budapesti lennujaama kõrval maha kantud lennukiosade laos. Näiteks on filmis nähtav lennukitiib vaid osalt arvutiga tehtud, sest tegelikkuses kuulus see ühele Cessna lennukile, mille me veoautoga kohale tõime ja seejärel kaevas neli inimest seda terve päeva otsapidi maa sisse. Nii et ka see filmiepisood on hübriid.

Pärast „Igavesti igaveses“ filmimist tegite pika pausi, mis näitab kõigi osalejate omavahelist erakordset usaldust ja kannatlikkust. Kuidas leidsite tee tagasi filmi juurde?

Ausalt öelda on filmi juurde naasmine ja selle näitamine A-kategooria filmifestivalil nagu kindrali tagasitulek sõjaväljale pärast võitu!

Sündmused said uue käigu eelmisel aastal esimese koroonalaine ajal. Mu kauaaegne kaastöötaja, monteerija Réka Lemhényi sai järsku muudest kohustustest vabaks ja tegi endale koju töötoa. Andsin talle kõvakettal kogu materjali ja ütlesin, et „tee sellest midagi, olgu see siis lühike või täispikk film“. Nii ta panigi selle üksi kokku. Hiljem vaatasime tulemuse koos kaasstsenaristi Zsófia Ruttkayga üle ja hakkasime kohe korraldama osa puuduolevate stseenide filmimist.

Meil oli kolm lisavõttepäeva ja püüdsime sealse materjali filmi sulatada, aga film ei lasknud uusi stseene ligi. Väga kummaline, sest film osutas instinktiivset vastupanu – see oli juba suletud, lõpetatud struktuur. Uute stseenide sissesurumine oli umbes nagu valmis foto uuesti ilmutamine – see ei anna mingit tulemust, lihtsalt paber liguneb läbi.

Helirežissöör Tamás Zányi (kes töötas näiteks ka „Sauli pojaga“13 – D.N.) tuli meile appi, nagu ka värvimääraja Ádám Vándor ja operaator Tamás Dobos, kes aitasid värvidega. Nad osutasid oma väärtuslikku teenust meile peaaegu tasuta!

Kurb, et me ei saanud oma fantastilisest trupist rohkem rahvast PÖFFile kaasa võtta, kuna selleks ei olnud meil lihtsalt võimalusi.

Milline lähitulevik paistab? Millised on teie plaanid?

Püüame pidevalt tulevastele projektidele toetust saada, paralleelselt ka välismaalt. Seni on meie ainsaks võimaluseks jätkata iseseisvate filmidega, aga pidev teenete lunimine on raske. Mingist hetkest tekib kolleegide ekspluateerimise tunne, ilma et oleks midagi vastu pakkuda. Aga kui langeb osaks kas või üks positiivne vastukaja, näiteks maailma esilinastus A-kategooria festivalil, leiame kohe ka uue energia ja motivatsiooni järgmisi filme plaanida.

Filmi „Igavesti igaveses“ puhul on järgmiseks sammuks leviaja leidmine, ennekõike Ungaris, mis on enam kui keeruline, sest ka ungari levitajad sõltuvad filmiinstituudist. Kaalume praegu kõiki alternatiive. Oleks väga abiks, kui Euroopa Liidus mõistetaks eriti just sõltumatute filmitegijate rahastusvajadusi. Töötame üheaegselt edasi ka mitme eri arengufaasis projektiga.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Hukkle“, György Pálfi, 2003.

2 „Taxidermia“, György Pálfi, 2006.

3 „Mindörökké“, György Pálfi, 2021.

4 „Dune“, Denis Villeneuve, 2021.

5 MMKA (Magyar Mozgókép Közalapítvány ) – Ungari esimene riiklik filmifond, mis tegutses aastatel 1992–2012.

6 Madzag Filmegyletet – 2000. aastal Budapesti teatri- ja filmiülikooli üliõpilaste asutatud ühing.

7 „Bánk Bán“, Csaba Káel, 2002; „A hídember“, Géza Bereményi, 2002.

8 „His Master’s Voice“, György Pálfi, 2018.

9 „Kingdom of Heaven“, Ridley Scott, 2005.

10 „A Good Year“, Ridley Scott, 2006.

11 „The Color Purple“, Steven Spielberg, 1986.

12 „Fotográfia“, Pál Zolnay, 1973.

13 „Saul fia“, László Nemes, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht