Las kaamera käib – kordus!

Juba algmaterjal ise on sedavõrd pöörane, et gaasipedaali kõiksugu uusversioonidele ja järgedele omaselt rohkem põrandasse suruda on võimatu.

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Lõplik lõige“ („Coupez!“, Prantsusmaa 2022, 110 min), režissöör-stsenarist Michel Hazanavicius, originaalloo autorid Shin’ichirô Ueda ja Ryoichi Wada, operaator Jonathan Ricquebourg, helilooja Alexandre Desplat. Osades Romain Duris, Bérénice Bejo, Grégory Gadebois, Finnegan Oldfield jt.

2017. aastal ilmavalgust näinud „Las kaamera käib – zombid!“¹ oli kui inspiratsioonilaks otse veeni igaühele, kes kunagi filmitegemisest unistanud, uue põlvkonna „El Mariachi“ või „Poesellid“². Õhust võetud vahenditega valminud õuduskomöödia algas „filmiga filmis“, võtetega, mis muutusid veresaunaks, et hüpata siis kuu aega varasemasse aega, jutustada sündmuste eellugu ning viia eelnenud osad seejärel kokku hullumeelselt tempokas ja vaimukas kulminatsioonis.

Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu. Mikroskoopiline, Eestigi mõistes naeruväärne napilt 25 000 dollariline eelarve õnnestus ainuüksi Jaapanist tagasi teenida umbes tuhandekordselt, saateks ovatsioonid festivalidelt ja koht mitte üksnes üleküllastunud elavate surnute žanri hiljutises paremikus, vaid aasta tähelepanuväärsemate linalugude seas. Muide, film sai publiku lemmik tiitli ka Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil. Sellised väikesed, isegi suhtelise edu korral avalikkusele varju jäänud pärlid on ajalooliselt magus materjal uusversioonideks suurematele kinoturgudele.

Niisiis ootab kinolevis nüüd „Lõplik lõige“, mis pälvis elavat vastukaja juba enne esilinastumist Cannes’i filmifestivali avafilmina tänavu mai keskel, ning seda peamiselt valel põhjusel – originaalpealkiri „Z“ oli nimelt selleks hetkeks saanud ühe teise hauast üles tõusnud ilge moodustise, imperialistliku Venemaa Ukrainasse tunginud okupantide neofašistlikuks sümboliks. Pärast algset vastupanu tuligi päevapoliitikale alla vanduda ning „Z“-ist sai „Coupez!“ – otsetõlkes võttel hüütav „cut!“ ehk „lõige“.

Uusversioonides pole iseenesest midagi haruldast ega kõmuväärset. Laias laastus võib neid jaotada kaheks. Ühelt poolt värskendused, mille valmimist on ennekõike motiveerinud soov mõni lugu sisuliselt või tehniliselt tänapäeva, minevikus kättesaamatuks jäänud tasemele tuua. Uuenduskuuri on õigustanud näiteks James Mangoldi „3:10 Yumasse“, vendade Coenite „Tõeline visadus“, zombižanri klassikale kummardav „Elavate surnute koidik“ või alles mullu palju kõneainet pakkunud ulmepõnevik „Düün“³. Ebaühtlasemalt on õnnestunud näiteks Disney mängufilmiversioonid oma animatsiooniklassikast.

Teise patta võib panna uusversioonid, mille eesmärk on peamiselt sündmustiku teise keele- ja kultuuriruumi asetamine ning seeläbi publiku püüdmine. Tulemusi on siingi seinast seina – lahjadest töötlustest nagu Spike Lee „Vana poiss“ või Antoine Fuqua „Süüdlane“⁴ kuni kahe hiljutise Oscari-võiduni: 2006. aastal lõpetas kuldses säras Martin Scorsese „Kahe tule vahel“, alles tänavu märtsis edestas hulka favoriidiks peetud rivaale väike ja sümpaatne kurttummade perekonnast rääkiv komöödia „CODA“⁵.

Mõned lavastajad on otsustanud oma hitte lausa ise angloameerikaniseerida, näiteks austerlane Michael Haneke „Naljakate mängudega“ või norralane Hans Petter Moland „Külma tagaajamisega“⁶. „Lõpliku lõike“ taassünd pole aga toimunud subtiitrivaenulikus Ameerikas, vaid riigis, mille parimad palad sageli ise Hollywoodile söödaks on saanud – Prantsusmaal.

Suur osa uusversioonidest on vaatamata suuremale turule pürgimisele pidanud siiski kahvatuma stuudio­frantsiiside ja teiste menukite kõrval. Nii mõnelgi juhul on tulnud leppida majandusliku kõrbemise või kiire unustuste hõlma vajumisega, mis tõstatab küsimuse, kuivõrd väledalt välja toodud värskendused end ikkagi õigustavad ja milliste kriteeriumide alusel neid ülepeakaela hindama peab.

Kerge pole seetõttu ka „Lõplikule lõikele“ õiglase kriitilise hinnangu andmine. Kui näiteks mullune „CODA“ andis Prantsuse farmi Ühendriikide kalurite kogukonna vastu vahetamisega sündmustele uue äratuntava kultuurilise värvingu, siis antud juhul järgitakse originaalmaterjali igas mõttes piinliku täpsusega. Mindud on lausa nõnda kaugele, et Jaapani originaalile viidatakse dialoogis pidevalt – varem seal proovitud teleformaati Prantsusmaal ellu kutsuda soovitaksegi. Paraku võib selline justkui iseenda üle visatav nali murendada kogu ettevõtmise jalgealust.

Kes originaali on näinud, neile pakub uusversioon kardetavasti vähe. Seda hoolimata nimekast lavastajast Hazanaviciusest, kes pälvis tummfilmiajastut kummardava „Artistiga“⁷ nii parima filmi kui ka lavastaja Oscari. Mehe karjäär pole aga ei enne ega pärast seda kerkinud sellele kõrgusele ligilähedalegi. Pigem on enamikku tema filmidest ilmestanud väsitavalt jantlik huumor ning klišeede, pateetika ja siirupipurgiga liialdamine.

Õnneks on „Lõpliku lõike“ puhul millegagi liialdada keeruline. Juba algmaterjal ise on sedavõrd pöörane, et gaasipedaali kõiksugu uusversioonidele ja järgedele omaselt rohkem põrandasse suruda on võimatu. Erisused määrab peamiselt füüsiline ruum, milles tegutsetakse. Ehkki jätkuvalt on tegemist suurlinnast eemal asuva mahajäetud hoonekompleksiga, on tulnud tegelaste liikumisele leida uued, üldpilti vaid marginaalselt mõjutavad trajektoorid.

Sisust on seejuures raske põhjalikumalt rääkida, sest tegemist on suuresti üllatuslikkuse pealt toimiva vormilise triptühhoniga, millest on parem vähe ette teada. Kokku valatakse taotluslikult olematu kvaliteediga B-kategooria zombifilm, nutikalt metakihtides kondav komöödia ning ehe armastuskiri iseseisvale filmitegemisele.

Suurimad erinevused on ehk esimeses kolmandikus, milles zombiõudukat üles filmiv võttemeeskond ise needuse küüsi näib jäävat. Kui Jaapani algupärand tekitas eelteadmisteta vaatajas esialgu kõhklusi, kas tegemist on väga halva filmi või selle paroodiaga, siis seekord ülepakkuv stiil kahtlust ei jäta. Kõike on püütud muuta märksa valjemaks ja lõbusamaks, kuid seetõttu on ka sündmustik läbinähtavam. Mitte kõik ekraanil etendatud „apsud“ ei tööta tingimata uusversiooni kasuks.

Komöödiana toimib „Lõplik lõige“ siiski hästi sealsamas, kus originaalgi. Kui viimases kolmandikus eelmisi pealtnäha kokkusobimatuid osi lõpuks kokku liimima asutakse, haarab toimuva energiline ogarus vaataja kaasa. Paraku mõjuvad käsipidurina mõningad labased maitsevääratused ja rassistlik stereotüüp ainsa mustanahalise tegelase kujutamisel elurõõmsa, ent juhmivõitu helimehena, kelle refrääniks saab tõdemus, et ta on „ree pealt maas“.

Kõige nõrgemaks jääb „Lõplik lõige“ aga just selles, millega „Las kaamera käib“ enim võlus – kummardusena filmitegemisele kui sellisele. Jaapani originaal oli ka kaamera taga täpselt sama mis kaamera ees – suuresti entusiasmi ja kire pealt loodud katse tuua vaatajani põlve otsas filmitegemise loomingulist ja armastusväärset kaost. Välku uuesti pudelisse paraku ei püüa ja kuigi ka neljamiljoniline eelarve pole maailma mastaabis märkimisväärne, on siiski raske tehislikult taasluua säärast geriljafilminduse hingestatust, mida originaal uhkelt kandis. Paratamatult ei aita kaasa tuntud nimed ja näod – lisaks Hazanaviciusele tema elukaaslane Bérénice Bejo ja Roman Duris ekraanil ning tosinaid preemiaid pälvinud helilooja Alexandre Desplat.

Kes originaali näinud pole ja sündmustikku puhtalt lehelt kogevad, neile jagub küllaga lõbusat. Voogedastus- ja levivõimaluste rohkuse tõttu on aga väga raske õigustada lahjema koopia tegemist vaid mõni aasta varem valminud särava algupärandi asemele. Usun, et peale tõenäoliselt õilsa soovi hea materjal publikuni viia on tegijatel annet luua midagi uut ja isikupärast, selmet anda oma väike panus millessegi, mida võib tüdimusega nimetada järgede, eellugude, uusversioonide ja korduste ajastuks.

1 „Kamera o tomeru na!“, Shin’ichirô Ueda, 2017.

2 „El Mariachi“, Robert Rodriguez, 1992, „Clerks“, Kevin Smith, 1994.

3 „3:10 to Yuma“, James Mangold, 2007; „True Grit“, Ethan ja Joel Coen, 2010; „Dawn of the Dead“, Zack Snyder, 2004; „Dune“, Denis Villeneuve, 2021.

4 „Oldboy“, Spike Lee, 2013; „The Guilty“, Antoine Fuqua, 2021.

5 „The Departed“, Martin Scorsese, 2006; „CODA“, Sian Heder, 2021.

6 „Funny Games“, Michael Haneke, 2007; „Cold Pursuit“, Hans Petter Moland, 2019.

7 „The Artist“, Michel Hazanavicius, 2011.