Lendan sajaga peale, sõidan täiega sisse

Kirill Mihhanovski näitab oma debüütfilmis tugevat oskust lavastada näitlejaid, aga stsenaarium vältab liiga pikalt ühes tempos.

SILVER ÕUN

Mängufilm „Anna mulle vabadus“ („Give Me Liberty“, USA 2019, 110 min), režissöör Kirill Mihhanovski, stsenaristid Alice Austen ja Kirill Mihhanovski, operaator Wyatt Garfield. Osades Lauren „Lolo“ Spencer, Chris Galust, Maksim Stojanov jt.

Kui rääkida gaasi tallamisest, siis „Anna mulle vabadus“ tõmbab vaataja inertsist vastu tooli juba siis, kui mõni viimane neist, veiniklaas näpus, veel ridade vahel kohmitseb. Iseasi, kui kaua film teda oma kütkes suudab hoida, sest hoogsast rütmist ja värvikatest karakteritest olenemata ei ole dünaamilisus Cannes’ist ja Sundance’ilt siia jõudnud linaloo tugevaim külg.

Jalutus ei hüüa tulles

Filmi režissöör ja kaasstsenarist Kirill Mihhanovski on tõukunud loo ekraniseerimisel rajudest mälestustest 1990ndate Milwaukees, mil ta töötas invabussi juhina sageli 30 tundi nädalas.1 Vene emigrandina Ameerikas leidis ta end ja oma kaasteelisi olevat sarnases situatsioonis klientidega, keda ta sõidutas. Filmi tegevus toimubki tänapäeva Milwaukees, kus linnavõimud on praegugi hädas asüüliotsijate ja streikidega. Mõjusa põhjuse loo tänapäevastamiseks andis Trumpi vaatenurk sisserännupoliitikale, mis paistab aina võimendavat meeleavalduste voogu.

Mihhanovski aga ei tegele kellelegi näpu näitamisega ja küünilise valupunktides sonkimisega, vaid vaatleb slaavilikult südamliku huumoriga. Lugu rullub lahti režissööri alter ego Vici (Chris Galust) vaatepunktist. Nagu ilmselt iga teinegi päev, on seegi juba eos tuksis. Vic ärkab üles sõbralikku kaosesse, kus ta peab igaühel kätt hoidma. Eeskätt Alzheimeris vanaisal, kel on sel päeval juhtumisi vaja jõuda ühe lähedase sugulase matusele. Kliente sõidutama tormates leiab närvilises peavalus Vic, et peale tema santidest kundede pretendeerib taksosõidule ka kari memmesid, kellel on samuti vaja matusele jõuda. Vastutulelikust südamest üheskoos teele kihutades tuleb Vicil tõdeda, et slaavilik „oled mees või ei ole? viska siis meid ka ära juba, kui sõitma lähed!“ mentaliteet ei toimi läänelikus kellavärgis.

„Anna mulle vabadus“ oma „annad sõrme, võtab käe“ dramaturgiaga sarnaneb tugevalt Bertolt Brechti näidendiga „Hea inimene Sezuanist“. Kuid kui Brecht jätab viimase noodi irooniale ja laseb publikul ise välja nuputada, kuidas olla hea inimene maailmas, mis on üdini ahnust täis, siis Mihhanovski ei lähe satiiriga nii kaugele ning näitab kõigi oma tegelaste vastu empaatiat, tundes, et iga inimese pahameelel ja nõudmistel on kindel põhjus ning et isegi ahnetes ja laiskades on küllalt headust. „Senzuani“ dramaturgia on endiselt tugevam kui kõnealuse filmi oma. Sellegipoolest teeb rõõmu Mihhanovski küps empaatia oma tegelaste vastu ning ta annab Vicile võimaluse heastada pahameel, mille ta inimestes oma naiivse abivalmidusega oli tekitanud. Selles abivalmiduses ja tõdemuses, et kõige kehvemas päevas peitub tõenäoliselt suurim õppetund, näib Mihhanovski jaoks olevat midagi inimesi ja probleeme ületavat.

Vic (Chris Galust) üritab saada tagasi kontrolli oma käestlibiseva ajagraafiku üle, ja osutada ka abi liikumispuudega Tracyle (Lauren Spencer).

Kaader filmist

Suur filmitöö kaob öösse

Filmi võib laias laastus jaotada kahte vaatusse: Vici hommikune sõit ja õhtu, mil ta oma vigu heastab. Nagu juba enne mainisin, põrutab lugu otsejoones invabussi ja vajutab gaasi põhja. Vic kohtab oma teel palju tegelasi, kes näivad tema abi vajavat ehk rohkemgi kui tarvis. Tüse mees jaurab arusaamatuses „miks kõigil kõik halvasti on?“ ja naisterahval on vaja jõuda invaliidide lauluvõistlusele. Kogu kremplit saadavad matuselised koos lõõtsaga, tõmmatakse üks polka teise järel. Kiires rütmis sotsiaaldraamana meenutab see vendade Safdiede tunamullust filmi „Hea aeg“2 veidike slaavilikus kastmes, kuid Safdiede šedööver säras kaleidoskoopilisemalt ootamatuma narratiiviga ega peatunud enne lõppu. Mihhanovski näitab tugevat näitlejate lavastamise oskust. Paljud osatäitjad on amatöörid. Samuti ei saavutaks säärast lustlikku tulemust ilma improviseerimiseta, mida režissöör on oskuslikult osanud suunata, ja see kannab. Mis aga paljude meelest ei pruugi kanda, on liiga pikalt ühes tempos vältav stsenaarium. Kuigi bussisõidu jooksul ei juhtu midagi, mida poleks varem lugenud mõnest Dovlatovi romaanist, kiskusid värvikad tegelased ja olukorrad üles naerupahvakuid. Ent kogu vaatus käiab ühes rütmis tervelt tund aega ja lõpuks muutub järgmine vindi pealekeere ettearvatavaks, sestap väsitavaks. Võttes kõrvale näiteks Kubricku „Full Metal Jacketi“,3 mis jaotub samuti kahte vaatusse ning mille esimene osa on vahest pikemgi kui filmi „Anna mulle vabadus“ oma, võib täheldada, et Kubrick kannab just tänu dünaamilisusele. Isegi kui Kubrick ise ei tundnud ennast tugeva stsenaristina, tundis ta struktuuri ning seda, mis selle voolavaks teeb. Seepärast suutis ta ka teiste stsenaristidega viljakat koostööd teha. Samal põhjusel – rütmimuutused ja dünaamika – töötab ka Safdiede „Hea aeg“.

„Anna mulle vabaduse“ teises pooles keskendutakse Vici katsetele oma vead heastada. Vastupidiselt esimese ühesuunalisele kiirusele on teine vaatus dünaamilisem ja emotsionaalsem. Vici tegemised koonduvad nüüd liikumispuudega Tracy (Lauren Spencer) ümber, kes oli esimeses pooles üks kaalukamaid tegelasi ning kellele Vic suure vabanduse võlgu on. Nähes, kuidas Tracy elu kokku kipub varisema, püüab noormees seda taas jalule aidata. Nauditavaid stseene ja osatäitmisi on endiselt palju, kuid kahjuks pole meie peategelase eesmärk ehk piisavalt raskeks tehtud ja filmi kulminatsioonis pole enam filmikeelest – montaažist ja operaatoritööst – aru saada, kelle perspektiivis me vaatajana oleme ning mis loo seisukohalt peamine on. Seda enam et kulminatsioon mängitakse maha pea nähtamatult – pole täpselt aru saada, mille abil laheneb dramaatiline pinge. Juhtub see Vici ponnistuste tõttu või lihtsalt juhuslikult? Vici perspektiivist vaadatuna võiks talle tähtis olla töökoht, kuid selle hoidmisele teises pooles palju ei keskenduta. Märgiliseks saab Tracy olukord, kuid filmi vaadates ei saa selgeks, mida on Vicil kaotada, kui ta Tracyt alt veab. On Tracy tema ainuke sõber linnas, mis talle niigi võõras, või mis paneb mind Vicile kaasa tundma? Pealegi ei paista Tracy ja Vici omavaheline klapp filmi teises pooles niikuinii kõikuvat. Selliste asjaolude nõrkus tundus kummitavat ka filmi esimest poolt, kuid seal olid tegelaste jõuvahekorrad siiski selgemad. Paistab, et stsenaariumi vajakajäämiste taga seisab korralikult välja arendamata peategelane.

Teine pool on oma pildikeelelt esimesest eksperimentaalsem. Film on üles võetud filmilindile ja eri linte on kombineeritud, rõhutades dokumentaalset käsitlusviisi. Tihti on see tore, toob tegevuse ja olukorrad elulähedasemaks. Kulminatsiooni lähenedes muutub mäng värvide ja montaažiga jõulisemaks, kuid jääb mulje, et sellega on üritatud korvata loo puudujääke. Mäletan Robert Altmanilt kuuldud lauset, et üldjuhul püüab ta nõrka stseeni nähes seda visuaalselt huvitavamaks teha, et kompenseerida vajakajäämisi. Antud juhul aga kujuneb asi probleemseks, sest vorm ja sisu näivad töötavat teineteisele vastu. Montaaži ja värvide mänguga kutsutakse esile palju emotsioone, aga lugu jutustatakse samal ajal fragmentaarselt. Traagiline on ka Tracyga toimuv, ent me näeme lugu Vici perspektiivist, kellega ei juhtu midagi erilist ning montaažiga üritatakse samal ajal välja tuua, et Vici maailm variseb kokku. Meenub Jüri Sillarti soe tähelepanek: „Ega ühe persega ei saa kahe lõkke peal istuda!“

Mihhanovski geriljalik „esmalt filmin, mõtlen hiljem“ suhtumine4 on ühelt poolt erutav, kuid lõpuks jääb mulje, et filmitegijad on iseenda seatud reha otsa astunud. Nii mõnigi hea stseen ja osav töö näitlejatega ei suutnud päästa vähest planeerimist. Kui te aga minu torisemisega üldse nõus ei ole, siis soovitan soojalt vaadata Mihhanovski varast lühidokki „Hinga sisse, hinga välja“.5 Film on tema vanaisast, kes on ka „Anna mulle vabaduse“ vanaisa prototüübiks. Nii mõnigi mängufilmis kohatud detail kumab juba sealt läbi. Lühidokk on Vimeost vabalt kättesaadav ja tore säritus. Isegi siis, kui „Anna mulle vabadus“ nii väga korda ei läinud!

1 Alice Austen, Kirill Mikhanovsky, Give Me Liberty. Milwaukee-USA. – Kickstarter. https://www.kickstarter.com/projects/88072162/give-me-liberty-dark-comedy-shot-on-film-milwaukee

2 „Good Time“, Josh Safdie, Benny Safdie, 2017.

3 „Full Metal Jacket“, Stanley Kubrick, 1987.

4 Alice Austen, Kirill Mikhanovsky, Give Me Liberty. Milwaukee-USA. – Kickstarter.

5 „Inhale, Exhale“, Kirill Mikhanovsky, 2003.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht