Lihtsad konstruktsioonid ja keerukas huumor

Reis koos Priit Pärnaga läbi tema loomingu

ANDRA TEEDE

Priit Pärn on Eesti animafilmi vaieldamatu legend, kelle peaaegu kogu filmilavastajaloomingut saab näha neljal teisipäeval alates 21. veebruarist Eesti Kinoliidu retrospektiivi raames Kinomaja saalis.

Alates 1977. aastast on Pärn teinud üle kahekümne joonisfilmi, millele lisanduvad arvukad reklaamid, karikatuurid, illustratsioonid, graafika ning töö õppejõuna Eestis, Soomes ja lühiajaliselt paljudes välisriikides. Pärna loomingut, mis on nii visuaalselt, ideoloogiliselt kui ka stilistiliselt äärmiselt mitmekülgne, saab liigitada mitut moodi.

„Minu tööd võib jagada Nõukogude ajal ja pärast seda tehtuks, hilisema perioodi omakorda ajaks enne ja pärast arvutit,“ ütleb Pärn. „Nõukogude aeg tähendas sisulisi piiranguid, arvutieelne aeg aga tehnoloogiast tulenevaid visuaalseid piiranguid.“

Palusin Pärnal vaadata tagasi aastakümnetepikkusele tööle ning meenutada oma tööde sisulisi ja filmiloolisi saamislugusid, et valmistuda retrospektiiviks ja püüda mõtestada Eesti animatsiooni võtmefilme.

Kas maakera on ümmargune?“, 1977

Priit Pärn: Nagu paljude filmidega, mõistsin ma selle tähendust alles tagasivaates. Hiljem saabub arusaamine, miks film sai ette võetud. Tegemise ajal tean ma enda arvates küll väga täpselt, miks, aga suuremat mustrit näeb ajaliselt distantsilt.

„Kas maakera on ümmargune?“ on täielik lastefilm ja lihtne lugu, aga küsimus kui selline on olnud minu elus aktuaalne. Õppisin bioloogiat ja kui keegi oleks mingil hetkel pakkunud välja, et minu ametiks saab rändamine, oleksin võtnud selle pakkumise kõhklemata vastu. Lõpuks sain aru, et see ei ole elu, mida ma tahan. Nii et ühelt poolt on see film minust endast, teisalt aga lihtne lugu, mis on suhteliselt kehvalt valmis tehtud.

Filmi skeem on väga konkreetne: keegi läheb ühes suunas, ja kui maakera on ümmargune, jõuab ta tagasi samasse punkti. Kasvab suureks, temast saab vanamees. Filmi üles ehitama hakates teab autor täpselt, et igas järgmises stseenis peab tegelane olema nõks vanem kui eelnevas.

Kuna ma otsustasin, et ei ütle, kumb on õige – kas jääda koju ja kasvatada oma maja ühekorruselisest kahekorruseliseks või käia mööda maailma – on kõik stseenid üles ehitatud suhtelisuse peale. Näiteks kui peategelane tunneb, et ta on väga suur ja võimas, astub kaadrisse tohutu suure looma jalg.

See oli mu esimene film režissöörina, enne seda olin kujundanud tüübid ja teinud kaadripaigutused kahele Rein Raamatu filmile*, aga ei osalenud stuudios tootmisprotsessis. Kui Tallinnfilm mulle 1976. aastal joonisfilmi režissööri kohta pakkus, oli nende tingimuseks, et teen enne oma esimest lavastajatööd ühe filmi kunstnik-lavastajana. Selleks sai Avo Paistiku „Pühapäev“ (1977).

„Maakera“ tegema asudes ei teadnud ma tegelikult režissööritööst suurt midagi. Stsenaarium läks läbi kuidagi märkamatult. Probleem tekkis Moskvas valmis filmi üleandmisel. Filmi ei lubatud üleliidulisse levisse, lubati näidata vaid Eestis. Arvan, et otsustajaid häiris kõige enam filmi mitte-sojuzmultfilmilik joonistusstiil ja animeerimislaad.

Kolmnurk“, 1982

„Kolmnurk“ on minu esimene film, mille värvikunstnikuks oli maalija Miljard Kilk. Meie koostöö kestis kuni 1998. aastani ning võin täie kindlusega öelda, et ilma Miljardita ei oleks ükski minu sel perioodil valminud film pooltki sellest, mis nad on.

Lugu, mis Moskvas probleemideta kinnitati, oli näiliselt tehtud Juhan Kunderi „Ahjualuse” muinasjutu motiividel, tegema hakkasime aga hoopis midagi muud.

Tulin selle loo juurde suhteliselt pika tee. Esialgu tahtsin teha filmi kokkamisest kui füüsiliselt atraktiivsest tegevusest, lõpuks tuli sellest klassikaline suhtekolmnurk, erootilist pinget pidi tekitama söögi valmistamine ja söömine.

Pildis kasutasime demonstratiivset kollaaži koos klassikalise joonisfilmitehnikaga. Hoolimata piiratud ressurssidest – suutsime kollaažide jaoks leida antikvariaadist vaid kaks ajakirja Burda numbrit – oli lõikamise-kleepimise töö üpris lõbus.

Viisime ka läbi teatud eksperimendi: proovisime nimelt, kui palju võib muuta kangelanna figuuri, ilma et ta tunduks teise tegelasena. Selgus, et praktiliselt piiramatult.

Filmi kogu dialoog koosneb kolmest sõnast: Viktor, Eduard, Julia. Tundub, et sellega oleme läinud kui mitte filmiajalukku, siis rahva mällu kindlasti. Enne kui lapselapsele pandi nimeks Julia, kõheldi kaua.

Moskvas sündis üleandmisel skandaal: film solvavat nõukogude naist. Nõuti, et ma lõikaks 16minutilisest filmist kaheksa välja, vastasel juhul ei näidata filmi kusagil. Keeldusin. Pärast pikki läbirääkimisi sündis kompromiss – lõikasin välja 1,5 sekundit ja sadade või tuhandete koopiate asemel tehti vist paarkümmend. Kuigi lõpuks näidati „Kolmnurka“ ka Kesktelevisioonis, ei ole see film käinud ühelgi välismaisel filmifestivalil. Usun, et 1980ndate alguses oleks see teinud puhta töö.

Eine murul“, 1987

NSV Liidu majandus käis 80ndate alguses kiiresti alla. Kultuuris, eriti kinos, väljendus see kraanide kinnikeeramisega. 1983, kui ei olnud mingeid märke Gorbast, perestroikast ega NSV Liidu lagunemisest, olin ma kirjutanud filmi „Eine murul“ stsenaariumi – täpselt samal kujul, nagu ta hiljem töösse läks. Muidugi näidati punast tuld. Sain aru, et multifilmiga ei ole enam mõtet aega raisata, astusin Kunstnike Liitu, muretsesin ateljee, ostsin trükipressi ja hakkasin ellu viima oma ammust unistust – tegelema sügavtrükiga.

Ma ei mäleta, kelle initsiatiivil prooviti selle filmiga 1986. aastal uuesti Goskinos õnne. Keegi võtmeisikutest oli vahetunud ning film läks käiku.

Algetapis rääkis lugu sellest, kuidas mingi seltskond üritab korraldada pidu ning hangib selleks söödavat-joodavat. Hankimine oli Nõukogude aja reaalsus, mis tundub pealtnäha põrandaaluse tegevusena. Mingil hetkel tuli mängu Manet’ maal, tegelasi jäi neli, igaühel kindlad funktsioonid. Üks lugu kippus minema raskelt jälgitavaks, sestap sai see tükeldatud neljaks novelliks või peatükiks.

On animafilmitegijaid, kes, olles kord ühe tüübi või stiili välja arendanud, püsivad selles filmist filmi. Mina töötan teisiti. Lugu määrab filmi visuaalse maailma. See lisab iga filmi puhul ühe töö­etapi, kuid tihti ongi see kõige suurem väljakutse ja samas ka kõige huvitavam osa.

„Eines murul“ on neli lugu, vastavalt sellele ka neli visuaalselt erinevat maailma. Iga loo peategelane peab lõpuks tooma einele midagi kaasa – õuna, valged püksid, musta pintsaku … Lugude struktuur on väga selge ja sarnane – miski on puudu ja see tuleb hankida või on olemas ja kaob ning tuleb uuesti leida.

Ma ei kasutaks sõna „karakterid“, sest animafilm on üldiselt nii abstraktne kunstiliik, et pigem räägiksin „märkidest“.

Ja kui jätaksin siin mainimata Olav Ehala muusika, oleks see tõeliselt alatu tegu.

„Eine murul“ sai valmis 1987, iseseisvuseni oli neli aastat. Filmide tegemiseks oli veel üleliiduline raha, samal ajal ei eksisteerinud enam kontrolli. Kõik materjalid olid veel odavad ja palgad madalad … See oli aeg, mil oleks võinud sündida palju vingeid filme. Kuigi üldine hoiak oli, et küll teeks, kui lastaks, siis paraku selgus, et sahtlis ei olnud suurt midagi. Kuldne aeg ei kestnud kaua, peagi oli täielik vabadus, kuid samal ajal ka rahatus.

„Eine murul“ oli väga edukas, sest erinevalt varasematest filmidest saadeti seda palju festivalidele ning tuli ka ohtralt auhindu. Sõitsin enamasti filmiga kaasa, seejärel tulid kutsed žüriidesse.

Olin miskipärast otsustanud, et „Eine murul“ järel ma enam filme ei tee. Tegelesin põhiliselt graafikaga, mul oli sellel perioodil Euroopas umbes 30 isikunäitust. Pendeldasin jätkuvalt Eesti ja lääne vahet ning ühel hetkel tekkis tunne, et hea küll, üks film veel. Film kahe süsteemi vahel olemisest.

Hotell E“, 1992

1990ndate alguses aeti Tallinnfilm laiali ja selle varemetele tekkis suur hulk ühemehestuudioid, Nukufilm ja Joonisfilm aga ei lagunenud, vaid säilitasid tootmisstruktuuri. Raske öelda, kas selle taga oli tarkus või laiskus, kuid selle tulemusena oli Eesti animatsioon kogu idablokis ainus, mis ei kukkunud vabaduse koites kauakestvasse musta auku.

„Hotell E“ produtsent oli Olav Osolin, kes leidis oma Reklaamfilmi-aegseid sidemeid kasutades Soomest tootmisraha. „Hotell E“ oli Joonisfilmile see sild, mis aitas ületada tühimiku, kui Eestis peaaegu puudus raha filmitegemiseks.

Film on struktuurilt üsna lihtne: kaks poolt, vastandlikud maailmad, üks mustvalge ja teine värviline. Nende kahe maailma vahel pendeldab tüüp, kes on pärit mustvalgelt poolelt ja üritab leida endale kohta teisel pool.

Meie taotlus oli teha kaks täiesti erinevat maailma nii joonistuslikult, värvilt kui ka animeerimise laadilt. Meil oli ideaalne tiim. „Hotell E“ on kindlasti Miljardi täielik meistriteos ning operaator Janno Põldma näitas end tõelise Edisonina.

„Hotell E“ valmimisest on möödas peaaegu 25 aastat. Tundub uskumatu, et teema on siiani sama aktuaalne. Me ei teadnud siis vaid, et läbi seina tuleva musta massi tingnimi on „poola torumees“.

1895“, 1995

Channel 4 Inglismaalt pakkus „Hotell E“ järel, et võivad toetada minu järgmist projekti. Ütlesin järjekordselt, et ei kavatse enam filme teha.

Läks aga nii, et ühel hetkel olin tegemas filmi nimetusega „1895“ kino leiutamisest.

Tegime seda suure lustiga. Tõenäoliselt ootas daam Channel 4st uut „Hotell E-d“, sest raha me igatahes ei saanud. Põhjendus: võib-olla on see huumor, aga mitte briti publikule. Meie põhimõte oli, et kuivõrd lugu on filmikunsti leiutamisele eelnevast ajast, siis ei ole selle aja kohta ka visuaalset liikuvat materjali. Järelikult ei saa keegi väita, et meie näidatu ei ole tõsi. Me võime rõõmuga valetada. Üritasime olla nii poliitiliselt ebakorrektsed kui vähegi võimalik, solvata kõike mis liigub; ajada segi kõik, mida annab segi ajada.

Juba „Eine murul“ ajal tegin täpselt nii, nagu tahtsin. See oli minu head aega Nõukogude Liidule … „Hotell E“ oli kahe süsteemi vahel olemine, üks neist iiveldama ajavalt kaunis ja teine jubedalt stagneeruv, aga sealjuures põnev. „1985“ oli aga eelnevaga võrreldes puhas rõõm, absurdse loo tegemise lust.

Porgandite öö“, 1998

See on „1895“ kõrval minu teine taustatekstiga film. Teatud asju ei saa öelda ainult pildi abil. „Porgandite öö“ räägib sellest, et me ei tea tegelikult, millest ta räägib. Seal on tegelased, keda peaks nimede järgi justkui ära tundma, aga ometi saab vaataja lõpuks aru, et nii see ei ole. Kes nad on? Mis asju ajavad? Mis on PGI? Kas me peame uskuma, mida meile näidatakse ja räägitakse? Kui ei usu, siis mida me usume?

Millenniumi hüsteeria oli 1998. aastal aktuaalne, siiani on oluline küsimus, et kes meid kontrollib. Kui varasemate filmide puhul oli väga selge, mis maailm see on, siis selle filmi puhul on pigem vastupidi. Ja aastal 1998 oli kakskümmend aastat jäänud aega tänase tõejärgsuseni.

Karl ja Marilyn“, 2003

„Porgandite öö“ oli Eesti Joonisfilmi viimane atsetaatkilel teostatud animafilm. „Karl ja Marilyn“ oli tehtud juba arvutiga. Arvuti on tööriist, mis võimaldab teha teatud protseduure kiiremini. Palju olulisem on aga see, et selle abil saab tulemuse, mis polnud varasema tehnoloogiaga võimalik.

„Karlis ja Marilynis“ pole arvuti mängutulekut tegelikult märgata. Näeb välja nagu tavaline joonisfilm. Meie kunstilised taotlused lihtsalt ei vajanud enamat.

Paljud kriitikud ei ole „Karli ja Marilyni“ loole päris pihta saanud. Nad mõtlevad, et kui on Karl Marx, siis ongi Karl Marx. Aga miks ta vette hüppab?

Tegelikult algas see film unenäost.

Unenäos oli nii, et Karl Marx läks juuksurisse, ajas maha nii juuksed kui habeme ja keegi ei saanud aru, et ta on Karl Marx. Kui on mees, kel on kuulsusest kõrini ning kes varjab sellest vabanemiseks oma identiteeti, siis miks ei võiks teine tegelane olla naine, kes tahab olla kuulus ja oma identiteeti, just vastupidi, luua? Jäin lõpuks Marilyn Monroe juurde.

Need kaks tegelast liiguvad teineteise suunas ja isegi kohtuvad peaaegu, aga lõpuks pöördub kumbki tagasi sinna, kust ta oli tulnud. Feministid võiksid selle filmi üle rõõmustada.

Kas animafilmitegija peaks säilitama lapse iseendas? Ma ei arva nii. Mis asi see laps on? Teeline eikuskilt täiskasvanuks. Ma olen karikaturisti taustaga ja võib ju öelda, et karikaturist teeb nalja, aga pigem peab ta olema võimeline nägema reaalsust nii, et ta on võimeline seda tükkideks lõhkuma ja siis teistmoodi kokku panema. See ei pruugi alati olla naljakas, vaid võib olla ka poeetiline, absurdne, filosoofiline, isegi traagiline. Peab olema võime näidata, et asjad ei pruugi olla nii, nagu nad paistavad. Heas anekdoodis ei naudi me niivõrd seda, et kellelegi pandi ära, vaid pigem teravmeelset konstruktsiooni. Et kuidas ta selle peale tuli?

Ma ei arva, et kunst võib maailma muuta, aga see saab tekitada emotsioone. Käivitada mõtteprotsesse. Karikatuur või lühianimafilm on nagu vitamiin, mis ei toida, aga on ometi oluline.

Elu ilma Gabriella Ferrita“, 2008

Kõik mu filmid on sündinud tiimitööna. Koostöös stuudioga, kus on mitukümmend inimest. Kui ma oma filmidest räägin, siis tavaliselt meie vormis. Seega on mõttetu küsida, kas koostöö Olga Pärnaga on minu jaoks kuidagi raske.

Minult ei ole keegi küsinud, kas ma võitlen jätkuvalt stuudios kõigi teiste töötajatega. Seevastu ei ole ükski ajakirjanik jätnud küsimata, kas me Olgaga omavahel pidevalt ideede nimel võitleme. Ei võitle, nii igav kui see ka ei tundu. Võtaksin meie koostöö kokku nii: kaks pead on kaks pead, neli silma on neli silma. Pluss kaks (neli) kätt.

„Gabriella Ferri“ stsenaariumi tegime üheksa või kümme kuud. Film on oma 44 minutiga mahult võrdne kahetunnise mängufilmiga. Algajad on alati jännis oma ideede väljaviskamisega filmist, aga terviku nimel peab nii tegema. Meie kärpisime väga palju, sellest materjalist oleks võinud veel teise sama pika filmi teha.

Tuukrid vihmas“, 2009

Alustasime „Tuukrite“ tegemist paralleelselt „Gabriella Ferri“ lõpetamisega, pausi vahele ei jäänud. „Gabriella Ferris“ on foonide tegemise töö väga suur, neis oli 40–60 kihti, aga „Tuukrid“ on tahtlikult nii primitiivsete tüüpide kui ka suhteliselt lihtsate foonidega. Selles filmis sajab kogu aeg, ja see määrab kõik ülejäänud lahendused.

Peale „Tuukreid vihmas“ tegime filmi „Lendurid koduteel’’ (2014). Selle filmi visuaal on suurepärane näide sellest, kuidas unikaalset käsitööd, liivaanimatsiooni, ja arvuti võimalusi ühendades võib saavutada tulemusi, mis ületavad kõik ootused.

Üks uus lugu on meil praegu olemas, aga rääkida sellest veel ei taha.

*„Kilplased“, Rein Raamat, 1974; „Rüblik“, Rein Raamat, 1975.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht