09.02.2024

Liikumine leegi poole

Mark Cousins: „Kerge on süüdistada tööstust, aga vastutada tuleb ka omaenda uudishimu puudumise eest. Inimesed veenavad end selles, et neil on õigus.“

ANDREI LIIMETS

Mark Cousins on tõeline renessansiinimene. Filmiajakirjanik, kultuuriloolane, stsenarist, dokumentalist, kirjanik, maailmarändur, aktivist. Maailma vanima ja püsivaima Edinburghi filmifestivali endine juht. Muu hulgas on ta vedanud koos näitleja Tilda Swintoniga veoautole ehitatud kino köit pidi mööda Šotimaa mägesid ning teinud oma kõige produktiivsemal aastal valmis kolm täispikka ja kaheksa lühifilmi. Cousinsi küllap mõjukaimaks tööks on esmalt raamatu, seejärel 15 tunni pikkusesse peatükki jaotatud dokfilmina ilmunud „Filmi lugu“¹, ent vähemalt sama monumentaalse töö on ta ära teinud naislavastajate ajaloolise rolli läbivalgustamisel. Muide, oma 2021. aasta uues dokumentaalses järjes „Filmi lugu. Uus põlvkond“² kasutas ta ühe näitena Rainer Sarneti „Novembrit“ (2017). Veebruari alguses külastas Cousins festivali „DocPoint“ raames Eestit ning oli valmis jagama oma püsivat optimismi filmikunsti ja selle tuleviku suhtes.

Kuidas sa oma rolli ennekõike mõtestad, oled sa filmiajaloolane või dokumentalist?

Filmitegija! Ma ei ole ajaloolane. Film on keel, mida ma kõige paremini räägin, mistõttu teen filme paljudel teemadel nii lastest, linnadest kui filmikunstist. Film on osa maailmast, täpselt nagu laps või linngi.

Aga mis sind tiivustab?

Loomine. Olgu pastakastme, tooli või filmi tegemine. Millegi leiutamise kirg joovastab mind.

Loomise tulemuseks on ka Tiktoki klipid, Youtube’i videod, sarjad. Kas filmil on omadus öelda midagi, mida ükski teine kunstivorm ei tee?

Jah, filmikunst on täiesti ainulaadne. „Millegi ütlemine“ kõlab nagu soov sõnumit edastada, aga see pole peamine. Küsimus on tundmises. Film läheneb unenägudele ja filmikunst on minu meelest parim meedium unelaadsesse seisundisse viimiseks. David Lynch on sellest palju rääkinud ja ma nõustun temaga täielikult. Filmid võivad meid muidugi ka õpetada, heast ja halvast rääkida, aga eriti suurepärane on unenäolise maailma loomine.

Ma ise pean kõige tähtsamaks võimalust kellegi teise kingadesse astuda, empaatiat luua.

Jah, ma arvan sama. Huvitav küsimus on see, et kui vaatame näiteks tummfilmi nagu „Päikesetõus“³, siis kas me astume lavastaja Murnau kingadesse või Weimari vabariiki. Võime rääkida nii tegelase kui lavastaja kingadest või ekspressionistlikust hetkest, aga tuleb astuda üle läve, mis eraldab tegelikkust millestki muust. Kui kinos tuled kustuvad, siis maailm nihestub.

Mark Cousins: „Järsku oli tegelikkus veidram kui väljamõeldis. Väljamõeldis lonkis sabas ja nii tänapäevani välja.“

Capital Pictures

Kas sa näed kinol kui füüsilisel kohal veel tõmmet ajal, mil kõike saab kodus vaadata?

Jah, näen. Paljud ütlevad, et kino peamine mõte on sotsiaalne kogemus – millegi koos vaatamine. Kui aus olla, siis ma pole kunagi sellega nõustunud. Ma armastan käia kinos hommikuti, kui saal on tühi. Tegemist pole kollektiivse kogemusega, unustan teiste ruumis viibimise. Muidugi hetkeni, kui keegi telefoni välja võtab – siis tahaksin mina tal pea maha võtta. Kodus vaatamine on midagi muud. Kino ei ole kodune kogemus. Meie eluolus on koer, teekann, külmkapp, televiisor … Kino ei ole selle maailma osa. Kino on lähemal religioonile, mošeele, mitte pitsakarbile kodusohval. See on püha koht, kuhu minnakse. Mis ei tähenda, et kodus ei või filme vaadata – ka mina teen seda vahel, ehkki harva. Aga ma ei taju selles midagi maagilist. Ma saan iga hetk filmi pausi peale panna. Kinos juhtub midagi alandlikku, peaaegu seksuaalset: pean alluma, pühenduma, laskma millelgi end täielikult haarata, ja seda ei saa juhtuda, kui käes on pausinupp.

Miks sind kollektiivne kogemus ei puuduta?

Kui mina filmi vaatan – kui enamik meist filmi vaatab –, siis lugu annab ajule tööd. Nuputatakse sündmustiku kallal. Kui lähtuda Jungist ja Freudist, siis samal ajal, kui aju seda teeb, on alateadvus vaba. Justkui vanemad ei jälgi ja nüüd võib pööraseks minna. Ja pööraseks läinud alateadvus võib filmile väga võimsalt reageerida, mis on väga isiklik kogemus. Minu ja kõrval istuja vahel suhet pole, see on minu ratsionaalse aju ja ümbritseva irratsionaalsuse vahel.

Oled sa pidanud arvet, kui palju filme sa vaadanud oled?

Ei ole. Ma ei ole seda tüüpi inimene. Paljud teatavad, kui palju filme nad viimasel nädalal näinud on. Ma ei vaata isegi nii palju filme, nagu arvatakse. Ma pole peaaegu kunagi kodus, aga satun kolm-neli korda nädalas kinno. Küsimus pole siiski kogemuste arvus, vaid nende intensiivsuses.

Kvaliteet on olulisem kui kvantiteet.

Just! Käin vaatamas ka peavoolufilme. Ma olen snoobi vastand, ei otsi ainult kõige kunstilisemaid teoseid. Vaatan palju kassafilme, õudukaid. Seal on sageli väga palju energiat. Kui vaadata tagasi vanale Hollywoodile, kas või Laureli ja Hardy filmid, Gene Kelly muusikalid või Marilyn Monroe komöödiad, siis kandsid nõudlikumad kriitikud need täielikult maha. Nüüd näeme neid koomilisest ja psüühilisest energiast särava klassikana.

Ma olen siis ilmselt poole kohaga snoob, sest osa mu hingest sureb iga üha kehvema, nüristavama, vaid kassaedust huvitatud Marveli järjega. Kas ja mida sina neis näed?

See on üsna tavaline vaade. Kui minna tagasi 1949. aastasse ja käia pidevalt kinos, siis kohtab väga palju skemaatilisi lugusid, järgesid, puhtaid kassafilme, eriti MGMi tehtuna. Filmitööstus on alati olnud väga rahakeskne ja riskikartlik. Ma arvan, et Marveli valitsemisaeg on lõpukorral. See on olnud üsna kohutav aeg, sest paljud neist filmidest on ikka täielik saast. Kui aga võtta ajaliselt pikem plaan, siis Marveli hingeheitmise põhjuseks on kartus uuenduste ees. Nad pole püüdnud pakkuda vaatajale uusi elamusi, mida tegelikult tahetakse. Ükskõik, mida nad mõtlevad Hollywoodi stuudiotes, vaadata soovitakse ikka seda, mida ei ole varem nähtud.

Filmisõpru ühendavad tavaliselt teooriatest rohkem konkreetsed filmid. Milline film sind viimati puudutas ja kus sa midagi uuenduslikku nägid?

Neid on palju! Praegu – just siin, just praegu! – on filmidele suurepärane aeg. „Vaesekesed“⁴ on erakordne. Oled sa seda näinud?

Jaa, mitu korda. Ma arvan, et see on tulevane klassika.

Täiesti imeline, kuidas Emma Stone tantsib, oma keha kasutab. Kehalisus on filmides väga oluline. Siis Jonathan Glazeri „Huvivöönd“⁵ – taas erakordne. Kuidas kujutada teemat, millest on nii palju räägitud, täiesti uudsel moel. Imeline! „Barbie“⁶ oli suurepärane. „Kõik me võõrad“⁷ on väga-väga hea, kuigi mulle ei meeldinud reivistseen. Argentina film „Pätid“⁸ on väga hea. Mis sind enim paelunud on?

„Vaesekeste“ kõrval on mu teine mullune lemmik „Eelmised elud“⁹.

Oi, see on fantastiline! Baaristseenides alguses ja lõpus on täiesti briljantne kaamerapaigutus. Selle abil võiks ülikoolides õpetada.

Lihtsatesse liigutustesse ja pilkudesse on püütud terved eluteed.

Ja see film on nii heasoovlik: lavastaja armastab kõiki kolme tegelast. Tähelepanuväärne on selline lahkus abikaasa osas, kes võinuks olla ka veidi igav või liigne tegelane, aga vaatajana armastame kõiki kolme, mis on võrratu.

„Täiuslikud päevad“ on samuti suurepärane. Ja „Mahajäänud“¹⁰.

Jaa! Need on nii head.

Igal suurel filmisõbral on ilmselt paarsada meeldejäävat filmi, aga kas on mõni, mis on sulle eriti mõjukas olnud?

Imamura „Putuknaine“¹¹. Mul oli õnn Shôhei Imamurat tunda ja see on minu meelest parim nähtud film. Üldiselt mulle ei meeldi filmid, kus on palju tegelasi – pigem need, kus on üks-kaks tegelast ja film räägib üksindusest. Ja mulle meeldivad naistegelastega filmid. „Putuknaine“ räägib naisest, kes püüab elust läbi murda. See on üks ilusamaid ja ka radikaalsemaid filme, mida ma näinud olen.

Mu enda töid on enim mõjutanud Jaapani film „Keisri alasti armee marsib edasi“¹², Agnès Varda „Järelnoppijad ja mina“¹³, peaaegu kõik Chris Markeri filmid, üldse paljud prantsuse n-ö esseefilmid, ja kõige olulisemana Iraani filmikunst. Mul oli õnn tunda Abbas Kiarostamit, temaga koos töötada, ühiselt filmi teha. Iraani filmi aluseks on poeesia, mitte läänelik romaanitraditsioon. See kõlab nüüd peene mõjutajate loeteluna, aga ma ei ole peenutsev inimene. Filmifestivalidel veetakse mind mööda peeneid õhtusööke ja enamasti on mul ebamugav, tahaksin lihtsalt juustuvõileiba ja suurt klaasi veini.

Milliste lavastajatega sa kõige tugevamat sidet tunned? Su värskeim film on Alfred Hitchcockist ning ta oli ka „Filmi loo“ esmatrüki kaanel.

Kaanepilt ei ole minu valitud. Pean ikkagi nimetama Kiarostamit ja teist Iraani lavastajat Mohsen Makhmalbafi, Vardat. Mõned on isegi mu kätele tätoveeritud – Kira Muratova, Djibril Diop Mambéty Senegalist. Olen kiindunud rahvusvahelisse filmikunsti ja püüan vaadata võimalikult paljude riikide filme.

Kui sa „Filmi lugu“ kirjutasid, kas aimasid, kui menukaks ja mõjukaks see kujuneb?

Üldsegi mitte. Kui aus olla, mõjus see mulle toona igava taasesitusena. Ise ma ei õppinud kuigi palju, vaid kirjutasin üles kõike seda, mida juba niigi teadsin. Olin väga üllatunud, mis siis juhtus. Filmi esilinastus oli Telluride’i filmifestivalil, Wim Wenders oli seal ja paljud tulid ütlema, et tegemist on väga hea filmiga. Oskasin üksnes reageerida: „Tõesti või?“

Miks sa üldse tahtsid uuesti käsitleda filmikunsti juba sadu kordi jutustatud ajalugu?

Motivatsioon koosnes nii vihast kui armastusest. Vihast viisi suhtes, kuidas filmist on rääkinud sellised inimesed nagu sina ja mina – valged mehed. Ignoreeritud on näiteks Lääne-Aafrika filmikunsti ja paljusid naislavastajaid. Mulle ei meeldi terminid nagu woke, aga minu arvates on sellest loost nii palju välja jäetud.

Armastuse osa oli rääkida uuendustest. Kuna ma olen filmitegija ja armastan loomist, ei tahtnud ma vaadelda filme lihtsalt ajaloolisest, teoreetilisest, ja eriti mitte akadeemilisest, vaatepunktist. Tahtsin küsida: kuidas me filme teeme? Kuidas stseeni luua? Kuidas Lubitsch midagi toimima pani?

Sinu teine olulisim töö on minu meelest „Naised teevad filme“¹⁴. Naislavastajate osakaal on olnud alati väike. Näed sa tänapäeva filmitööstuses suurt muutust?

Tead sa, kui paljud naised on lavastanud mõne filmi või telesaate või muusikavideo? Umbes 11 000. Mu dilemma seisnes selles, et filmitööstus on, eriti kapitalistlikes riikides nagu Ameerika, eemaletõukavalt seksistlik, aga väga paljud naised on siiski lavastanud. Tahtsin astuda barrikaadidele muudatuste nimel, et rohkem naisi saaks filme teha. Rääkisin paljudega, kes peavad end feministiks, aga ei suutnud loetleda üle kümne naislavastaja. See mõjus väga frustreerivalt. Näis, et naised on filmiajaloost välja kirjutatud: Binka Zhelyazkova, Xhanfise Keko ja paljud teised. Justkui ebamugavad näited, mis lükkavad ümber senise väite, aga kuna filmitööstus on seksistlik, ei saa neid olemas olla. Aga nad on ja olid. Ja seepärast sündiski „Naised teevad filme“.

Loomulikult sain eelkõige ühismeedias üksjagu sõimata, kuna olen mees, aga kui film ilmus, tulid paljud eraviisil vabandama. See film polegi naiseks olemisest, vaid sellest, kuidas filme tuleb teha – lihtsalt kõik näited on naistelt. Olen selle filmi üle väga uhke, kuna see seisab soolise ebavõrdsuse, totalitaarsuse, aga ka pealiskaudsuse vastu. Mõned pidasid end teadlikeks feministideks ja olid olnud nii hõivatud vihastamisega, et ei olnud taibanud isegi Google’it kasutada. Minult küsiti, kuidas ma küll leidsin selle suurepärase Brasiilia naislavastaja. Vastasin: noh, ma guugeldasin „suurepärased Brasiilia naislavastajad“.

Kerge on süüdistada tööstust, aga vastutada tuleb ka omaenda uudishimu puudumise eest. Kombeks on end veenda, et just minul on õigus. Minu meetod teaduses ja teaduslikus mõtlemises on õppida tõestama, et ma eksin, ja kui ei eksi, siis on mul võib-olla õigus. See on väga kasulik mõtteviis ja vastand ideoloogilisele laiskusele.

Oletan, et paljud ei olnud kuulnudki näiteks Chantal Akermanist, enne kui ta Sight & Soundi viimases kõigi aegade parimate filmide edetabelis esikohal maandus. Keda sa veel esile tooksid, kelle tööga filmisõbrad kindlasti tutvuma peaksid?

20 aastat tagasi hääletas kolm inimest kogu maailmast – kaks naist ja mina – „Jeanne Dielmani“¹⁵ poolt. Tüütasin kõiki selle filmiga. Väga paljud naislavastajad on unustatud, nii et üksikuid on raske valida. Väga palju olen rääkinud Kira Muratovast. Tema maailmavaade on minu vastand – ta on pessimist, misantroop, vihkab inimesi. Aga tema filmid on hiilgavad. Kümmekond aastat enne tema surma väitsin, et kui ta ühel päeval lahkub, ei mainita teda ilmselt isegi Oscarite järelehüüete loetelus. Nii läkski! Ta on filmiloost suuresti välja kirjutatud, aga mina võiksin temast terve päeva jutustada.

Kindlasti ei olnud su viimatine esikümme kanooniline ja kõik valikud olid väga isikupärased.

Ilmselt olen iga kord eri filmid valinud. Varem näiteks „Korteri“¹⁶. Mõned filmid nagu „Putuknaine“ on mu lemmikute seas püsinud, aga selle nimekirja koostamiseks läks mul umbes neli minutit. Tean, et mõni valutab pead, aga mina teen aastas kolm filmi ja mul ei ole selliseks asjaks aega.

Mitmeti on filmikunstil käes raske või vähemalt tugeva enesepeegelduse aeg. Samal ajal on see dokumentalistika kuldaeg. Kas nõustud selle väitega ja miks see nii on?

Jah, see kuldaeg algas juba 1990ndate lõpus või siis vähemalt „Fahrenheit 9/11-ga“¹⁷. Mäletan, kui see ilmus, lükati ühtäkki mängufilme kavadest kõrvale, et sellele ruumi teha. „Buena Vista Social Club“ ja „Madonnaga voodis“¹⁸ olid samuti väga silmapaistvad ja tõestasid, et dokke tahetakse vaadata. „Fahrenheit 9/11“ oli murdepunkt, sest järsku oli tegelikkus veidram kui väljamõeldis. Väljamõeldis lonkis sabas ja nii tänapäevani välja. Tehnoloogia on arenenud, dokid üha isiklikumad ja see töötab hästi. Need, kel on väga hea lugu jagada, saavad seda ise teha, keegi ei pea vahendama.

Tean palju filmisõpru, kes peavad dokke mängufilmist alamaks. Milliseid hiljutisi tõsielufilme sa soovitad kindlasti vaadata?

Olin Berliini filmifestivalil dokkide žüriis ja sealne film „Meie keha“¹⁹ räägib ühe haigla vähiosakonnast. Seal on palju naisi ja kui kaks kolmandikku filmist on nähtud, saab vaataja teada, et autor Claire Simon on saanud oma materjali osaks ja on ise patsient. See lõi mind pahviks. „Adamanti pardal“²⁰ on samuti väga armastusväärne film. Nicolas Philibert teab suurepäraselt, kuhu kaamera asetada, ei liiguta seda peaaegu kunagi. Tahtsime sellele filmile dokipreemia anda, aga Radu Jude nõudis, et hoopis põhižürii peab andma peaauhinna.

Ütlesid oma meistriklassis, et filmi- ja kunstikoolides õpetatakse inimesi iseennast, oma sisemusest leitut väljendama, aga sina seda ei arva. Mida sa silmas pead?

See on minu meelest nii igav, kui räägitakse liiga palju. Teatavasti pidin seal just ise tund aega rääkima, aga egokesksus pole enamasti huvitav. Armastan selliseid kirjanikke nagu Rainer Maria Rilke, Ralph Waldo Emerson ja Virginia Woolf. Põhimõtteliselt ütlevad nad kõik, et vaadake ometi tegelikkust – see on hämmastav! Elus ja teadvelolek on hämmastav! Väga vähesed filmitegijad tulevad välja millegi põnevamaga kui tegelikkus. Itaalia neorealistid said sellest väga hästi aru. Ma ei väida, et filmitegijal pole rolli, me peame maailma läbi oma prisma filtreerima, aga peamine pole minus peituv, vaid seal väljas toimuv. See pole oluline ainult filmitegijatele, vaid kõigile – seal väljas toimub mõndagi hämmastavat. Elu paraneb, kui ei keskenduta üksnes oma mõtetele.

Sa oled teinud filme nii suurtest valdkondadest nagu kunst, poliitika, ajalugu. Mis teemad veel avastamist ootavad?

Mul on viisikute reegel. Olen teinud viis filmi linnadest, nüüd aitab. Olen teinud viis portreefilmi, aitab. Mul on käsil kolmas suur filmiajaloo projekt dokumentaalfilmide ajaloost. Ilmselt piisab ka sellest. Tahan näha, mis mind järgmisena paelub. Ma ei tea, mis see on, aga see saab kindlasti olema seotud loovusega.

Iga viie aasta tagant ähvardab mõni uuendus kõike senist muuta. Kunagi tuli 3D, siis voogedastus, nüüd tehisaru. Kas jälgid neid uuendusi skepsise või elevusega?

Skepsisega mitte. Püüan omaks võtta. Üks Ameerika mõtleja on öelnud, et õpi dissonantsiga kaasa minema. Kui tuleb midagi uut, näeb nii head kui halba. Võib otsustada, kas see uuendus ongi väga hea või väga halb, või siis valida kolmas võimalus – kaasa minna dissonantsiga, surfata sel nagu lainel, teades, et seal on nii head kui halba. Le Corbusier on öelnud, et tehnoloogia on esteetika. Tal oli õigus, uus tehnoloogia muudab vormi. Kõik, kes selle vormiga töötavad, peaksid mõtlema, kuidas tehnoloogiat enda kasuks tööle panna.

Paljud räägivad filmikunstist lõpuaegade ja kustuva tule võtmes. Sina paistad väga optimistlik.

Oeh, ma mõtlen, et jääge siis koju, tellige pitsat ja vaadake elu lõpuni Billy Wilderi filme. Mul ei ole selleks aega. Nostalgia väsitab mind. Juba 1927. aastal ilmus ridamisi artikleid, kuidas filmikunst sureb. Isegi kui läheb allamäge – ja ma ei arva, et läheks –, siis miks ometi sellele keskenduda. Meil on ainult üks elu.

Vinüülid on ju tagasi, neil läheb väga hästi!

Täpselt! Uskumatu, aga nii on. Üks briti poliitik ütles, et ükskõik millises hetkes oled, liigu leegi poole. Kus on energia, kus on tuli? Mine sinna! Muidugi on filmi juures palju halba, aga on ka nii palju hiilgavat. Meedium on ikka seesama meedium.

Eestlastele meeldib väga kuulda, mida meie kultuurist väljaspool arvatakse. Sa oled näinud „Novembrit“ ja „Kevadet“²¹. Mida sa neist siis arvasid?

„November“ on väga hea! Ma ei ole palju rohkem Eesti filme näinud, võib-olla vaid kümmet – vabandust! Need kaks meeldisid mulle enim. Kujutan ette „Novembrit“ 1920. aastatel Benjamin Christenseni tehtuna – selles on kübeke „Nõida“²², maagiat, folkloori, peaaegu nagu tummfilm. Aga „Kevade“ kohta: mulle meeldivad väga filmid lastest ja Ida-Euroopa filmis oli kuuekümnendate lõpus palju energiat.

Lõpetuseks, kas näed veel filmikriitikal kaalukat rolli?

Kindlasti! See on olulisem kui kunagi varem. Kui ma noor olin, tuli kaua oodata, kuni mõni film minuni jõuab. Tänapäeval on kogu aeg kõike nii palju saadaval. Üha rohkem kritiseeritakse, aga teadmised on otsustava tähtsusega. Filmikriitika pole reaktsioon kunstile, vaid kunst. Kriitik peab seega olema sama loov kui film, mida ta vaatab. Keritakse Netflix läbi, otsitakse midagi ja jõutakse eksiteele, aga filmikriitik saab neile teed näidata.

1 Mark Cousins. The Story of Film. Thunder’s Mouth Press, 2004; „The Story of Film: An Odyssey“, Mark Cousins, 2011.

2 „The Story of Film: A New Generation“, Mark Cousins, 2021.

3 „Sunrise: A Song of Two Humans“, F. W. Murnau, 1927.

4 „Poor Things“, Yorgos Lanthimos, 2023.

5 „The Zone of Interest“, Jonathan Glazer, 2023.

6 „Barbie“, Greta Gerwig, 2023.

7 „All of Us Strangers“, Andrew Haigh, 2023.

8 „Los delincuentes“, Rodrigo Moreno, 2023.

9 „Past Lives“, Celine Song, 2023.

10 „Perfect Days“, Wim Wenders, 2023; „The Holdovers“, Alexander Payne, 2023.

11 „Nippon konchûki“, Shôhei Imamura, 1963.

12 „Yuki yukite, shingun“, Kazuo Hara, 1987.