Lõpetamata naeratuste paraadportree

Näitusel „Leida Laius. Lõpetamata naeratus“ võinuks mainida ka väljakutseid, millega kutsumust järgiv režissöörist naine pidi Nõukogude ajal silmitsi seisma.

JOHANNES LÕHMUS

Näitus „Leida Laius. Lõpetamata naeratus“ Eesti Ajaloomuuseumi filmimuuseumis 13. X 2023 – 31. III 2024.

Maarjamäel filmimuuseumi ajutiste näituste saalis saab märtsi lõpuni tutvuda Eesti filmiloo ühe ainulaadsema režissööri Leida Laiuse pärandi valikuga. Tegelikult oli viimase poole aasta jooksul võimalik Laiuse rolli mõtestada lausa kahes muuseumis korraga. Vabamus oli nimelt 10. märtsini üleval ka näitus „Välja ahju tagant!“ (kuraator Piret Karro), mis andis ülevaate Eesti naisliikumise 150aastasest ajaloost, tutvustades ühtlasi omas ajas silmapaistvamaid figuure, kelle hulka kahtlemata kuulub ka Laius, ja kes käsitles Nõukogude ajal kodumaistest filmitegijatest ainsana süstemaatiliselt naiste tugevust ja ühiskondlikku ebaõiglust.

Kui naisliikumise näitusel segunes kunstiline üldistus eri formaadis dokumentide ja perioodikaga, mis andis põgusa ülevaate paljudest ajaloos seni teenimatult varju jäänud naistest, siis Eesti filmiajalugu ei saa ilmselt kuidagi süüdistada Laiuse pärandi pisendamises – meil puudub suuresti filmipärandi populaarteaduslikumas vormis väärtustamise traditsioon. Nii filmiraamatute väljaandmine kui ka filmitegijatest või -ajaloost filmide tegemine on Eestis pigem harv erand kui levinud tava. Seega väärib igasugune tähelepanuavaldus meie filmikultuuri minevikule tunnustust.

Laiuse naeratus

„Leida Laius. Lõpetamata naeratus“ on kahe mäluasutuse (Rahvusarhiivi filmiarhiiv ja Eesti Ajaloomuuseumi filmimuuseum) ning kolme kuraatori (Kati Vuks, Maarja Hindoalla ja Sten Kauber) koostöös valminud näitus tähistamaks saja aasta möödumist Leida Laiuse sünnist. Saatetekst lubab avada Laiuse loomingulise elutee, tööd ja saavutused, eksponeerides materjale ja esemeid, mida seni pole avalikult näidatud.

Kogu väljapanek põhineb filmi­arhiivi kogudel ning poolringis saab läbi jalutada režissööri filmograafia, alates esimestest lühifilmidest kuni viimase mängufilmini¹. Võib lugeda lühikesi tänapäevapeegeldusi tema loomingule ja soovi korral võrrelda neid väikese omaaegse tagasiside valikuga. Saab tutvuda veidi filmide telgitagusega (fotomaterjal, piltstsenaariumid või lavastusprojektid) ning märgata aja kihte isiklikel esemetel: võtkem või Laiusele 50. sünnipäevaks kingitud puidust õnnitluskaart „Ukuaru“² võtetelt (see läheb ilusti kokku filmi plakati kujundusega) ning tema isiklik metallist portsigar. Näitusel on ohtralt ka märke ametlikust ja isiklikust tunnustusest Eesti NSV rahvakunstniku aunimetusest festivaliauhindade ning sünnipäevakaartideni. Lähedalt näeb ka ilmselt Laiuse loomingu kõige kurikuulsamat rekvisiiti, pesumasinat filmist „Naerata ometi“³.

Filmitegija näituse kohta on näha üsna vähe liikuvat pilti ning see puudutab peamiselt premeerimist Laiuse eri eluetappidel, nagu näiteks kojujõudmine Almatõst peaauhinna saanud filmiga „Naerata ometi“ või Laiuse 70. sünni­päeva tänukõned Kinomajas.

Külastajat saadavad kesksele kohale asetatud soojade ja sõbralike silmadega poolnaerusuise Leida Laiuse portree­fotod kolmest eluperioodist: 1954. aastast, kui ta oli veel Viktor Kingissepa nimelise Tallinna Riikliku Draamateatri näitleja, ning 1970. kuni 1980. ja 1990. aastatest. Näituse dokumentide ja esemetega seotud institutsioonide ja ametinimetuste loetelu on korraga absurdne ning valus meenutus eestlastelt varastatud omariiklusest Nõukogude impeeriumis.

Esitamata küsimused

Tundub, et näitusega ongi keskendutud tähistamisele ja Laiuse seadmisele võimalikult soodsasse valgusvihku, kuigi Laiuse filmide julged teemad ning alati kunstilisest, psühholoogilisest ja sotsiaalsest huvist lähtuv autoripositsioon ei vaja seesugust siidkinnastega kohtlemist. Tema pärand kannataks välja ka kriitilisemad seisukohad või veidi põhjalikuma vaate ajastule, kus Laius toimetama pidi. „Libahundile“⁴ osaks saanud hävitava kriitika järel muudeti radikaalselt tavapärasemaks „Ukuaru“ käekirja, mille tulemusena toodi kino­linale Eesti filmiloo kuldne paar Elle Kull ja Lembit Ulfsak. Nii Kull kui ka Ulfsak valiti Eesti filmi saja aasta juubeli puhul sajandi parimaks mees- ja naisnäitlejaks ning sajandi filmimotiiviks nende palju­tähenduslikud silmad.

Laiuse filmidest kiirgava aususe taustal oleks võinud mingilgi tähenduslikul määral mainida ka väljakutseid, millega kutsumust järgiv režissöörist naine pidi toona silmitsi seisma ja millest annab tunnistust näiteks tema kaasaegsete suhteliselt üleolev suhtumine temasse dokumentaalfilmis „Leida lugu“⁵. Midagi võib küll vihjamisi välja lugeda näituse sissejuhatavast tekstist, aga tundub, nagu oleks jäetud kasutamata võimalus tõsta esile Laiuse pärand kogu Nõukogude Eestis loodud filmikunsti kontekstis kui erakordselt siiras, alati professionaalne ja üdini originaalne. Millise meelsusega võis silmitsi seista ainus Tallinnfilmis järjepidevalt mängufilme lavastanud naine, kes tegi oma esimese lühifilmi alles 36aastasena? Või milliseid kompromisse tegema, et saaks teha filme, mis mõjuvad oma temaatikaga ka tänapäeval täiesti kompromissituna? Võib-olla ongi kuraatoripositsioon peidetud Laiuse silmade sära muutumisse ajaga?

Peegeldused püsiekspositsiooniga

Filmimuuseumi püsiekspositsiooni najal saab ruttu selgeks Laiuse karjuvalt erandlik positsioon kodumaises filmiajaloos. Eduard Wiiralti „Kabareest“ inspireeritud seinamaalingul 68 olulisema Eesti filmiloo tegelasega on ainult 28% naised ja neist omakorda umbes viiendik Laiuse filmide kangelannad.

Filmimuuseumi avamisest saab oktoobris seitse aastat ja väljapaneku praegune ülesehitus filmitootmise erialade kaupa hakkab paratamatult ajale jalgu jääma. Filmikunst on alati pidanud kaasas käima tehnoloogilise innovatsiooniga, et publikut kõnetada. Loodetavasti on juba valmis ka plaan uuenduskuuriks, et viimase aja suurimad saavutused ning naiste lugusid aina julgemalt rääkiv uus koolkond ei jääks meie mäluasutuses tähelepanuta. Praegu on kõige uuemad filmid aastast 2018⁶ ning ajajoon lõpeb aastaga 2015, „Mandariinide“⁷ Oscari-nominatsiooniga, ning natuke ennatlikult kuulutatakse lindile salvestamise lõppu.

Meie filmitemplit ilmestavad nüüd ka pooleldi laudadelt ära rebitud tutvustavad tekstid, tühjade patareidega taskulambid ning katkised VHS-makid, mis vajaksid uude perspektiivi asetamist, sest peale on kasvanud uus põlvkond, kellele on igasugune salvestustehnika lihtsalt käepikendus ja globaalne filmivaramu aina kättesaadavam. Vastus küsimusele, milline peaks uues kontekstis olema mäluasutuse roll, jäägu mõne muu artikli teemaks.

Lõpetuseks

Õnneks on teoksil juba vastava arutelu­ruumi tekitamine, sest 26. märtsil toimub filmimuuseumis Leida Laiuse 101. sünniaastapäeva puhul seminaripäev, mille eesmärk on käsitleda filmitegijate soolist kaasatust, filmipärandi rolli tänapäeva kultuuris ja filmikriitika oleviku- ja tulevikuväljavaateid. Samuti näidatakse suurel ekraanil filme „Naerata ometi“ ja „Ukuaru“.

„Leida Laius. Lõpetamata naeratus“ on ilus näitus, mis teeb loodetavasti otsa lahti, et ajutist näitusepinda kasutataks edaspidigi mõne järgmise 100. sünniaastapäeva tähistava filmiklassiku loomingu tutvustamiseks ja kogutud pärandi asetamiseks praeguse aja konteksti.

1 „Õhtust hommikuni“, Leida Laius, 1962; „Mäed kui valged elevandid“, Leida Laius, 1963; „Varastatud kohtumine“, Leida Laius, 1988.

2 „Ukuaru“, Leida Laius, 1973.

3 „Naerata ometi“, Leida Laius ja Arvo Iho, 1985.

4 „Libahunt“, Leida Laius, 1968.

5 „Leida lugu“, Jüri Sillart, 2002.

6 „Seltsimees laps“, Moonika Siimets, 2018.

7 „Mandariinid“, Zaza Urušadze, 2013.