Margot Robbie imeline vabanemine

Austraalia päritolu näitleja Margot Robbie on end lühikese ajaga tõestanud oma põlvkonna võimekaima tegijana.

MARKO STOJLJKOVIC

2020. aasta on Margot Robbiele alanud hästi. Tema suurfilm „Harley Quinn. Röövlinnud“¹ ei osutunud küll selliseks hitiks, nagu DC ja Warner olid lootnud, aga seda võib nii kriitika kui kassaedu poolest lugeda mõõdukaks õnnestumiseks. Arvustused ületavad keskmise ja kahe esimese linastusnädalaga teeniti eelarve kahekordselt tasa. Kolm ja pool aastat tagasi ei paistnud asjade seis nii roosiline, kui Margot Robbie mängitud psühhedeelse psühhopaadi Harley Quinni tegelaskuju tegi oma filmidebüüdi „Suitsiidisalgas“,² eriti kui kriitikute arvamust arvesse võtta. Rahaliselt saavutati siiski ihaldatud tulemus. Margot Robbie loominguline, mänguline ja väga muljetavaldav osatäitmine oli filmis esmase tähtsusega ning seadis nii rolli kui ka näitlejanna rambivalgusse, tehes Harley Quinnist planeeritava filmifrantsiisi võimaliku keskse karakteri.

Kui Jokker on aja käigus muutunud tõsisemaks ja vähem meelelahutuslikuks, seda nii „Suitsiidisalgas“ (Jared Leto Jokker oli seal lihtsalt valesti lahendatud ja verevaene) kui Jokkeri enda saamisloos „Jokker“,³ kus Joaquin Phoenix mängib nimitegelase vaevatud, vaimuhaigeks, toksilise ühiskonna mürgitatud meheks, on superkangelaslugude kurikaelte spektri anarhistlikumasse otsa tekkinud tühja ruumi, mille saab endale nõuda Jokkeri vahelduvas suhtestaatuses tüdruksõber Harley Quinn. Quinn on hõivanudki Jokkeri kunagise positsiooni hullumeelsuse ja anarhia kehastusena. „Röövlindudes“ tutvustatakse ka tema Jokkeri omast tuletatud saamislugu: nüüd on Harley Quinn see, kes satub kemikaalitünni ja temast saab kuritegeliku maailma hullumeelne printsess.

Film algab minajutustusega, mida illustreerib animeeritud episood selgitusega selle kohta, kuidas ta nii Gotham City politsei kui ka allilmaga pahuksisse sattus pärast järjekordset lahkuminekut Jokkerist. Ta otsib vabanemist (siit ka filmi alapealkiri) ja peab, pikemalt sisu ära rääkimata, ühendama jõud halba valgusesse sattunud politseiniku, kättemaksuteel oleva maffia palgamõrvari, Gothami väikekodanliku krimibossi endise käsilasega. Filmi üldine kvaliteet on täiesti rahuldav ja meelelahutuslikkus võidutseb kaootiliste märulistseenide, rabava kunstnikutöö ja huumorivalangute toel. Tulemuseks feministlik mõistulugu tänapäeva noorele põlvkonnale. Kuigi film pole teab mis originaalne (tuntav on Marveli Deadpooli-filmide⁴ mõju) ja Harley Quinni karakter pole „Suitsiidisalgast“ alates edasi arenenud, võib hea töö eest kiita kogu meeskonda, eriti peaosalist Margot Robbiet.

Teised Margot Robbie kohta käivad head uudised on mainekujunduse alalt: ta nomineeriti teist korda Oscarile. Küsimus polnudki niivõrd selles, kas teda peaks nimetama parima naiskõrvalosa kandidaadina, vaid pigem selles, millise filmi eest. Tal on õnnestunud kaasa teha kahes märkimisväärses filmis: näitlejanna Sharon Tate’ina Quentin Tarantino filmis „Ükskord Hollywoodis“⁵ ja Kayla Pospisilina tõsielusündmustel põhinevas seksuaalse ahistamise draamas „Pommuudis“.⁶ Nominatsiooni sai ta viimase eest ja Ameeerika filmiakadeemia tegi tema kandidatuuri ülesseadmisega hea valiku. Margot Robbie saavutus „Pommuudises“ on kangelaslik. Ta näitas, et suudab tööle panna halvasti kirjutatud karakteri muidu heas filmis, mis räägib vajalikul teemal.

Erinevalt „Pommuudise“ Megyn Kellyst (Charlize Theron) ja Gretchen Carlsonist (Nicole Kidman), ei ole Kayla Pospisil selle detailse dokumentaaldraama loomulik, vaid konstrueeritud tegelaskuju. Probleem on siin selles, et Kayla on noorte konservatiivsete millenniaalide ühisnimetajana täielik klišee. Tänu Margot Robbie näitlejavõimetele ärkab Kayla ellu ja temast saab filmi moraalne kese, vahendamas publiku vaatenurka. Robbiel õnnestub siin ühendada oma firmamärgiks saanud mänguline näitlemisstiil, heatahtlik naiivsus (nagu ka Tarantino filmis) ja sügavamale tegelaskuju sisse küünitamine, et saada kätte filmi kõige nõudlikumate ja ebameeldivamate stseenide etendamiseks vajalik emotsioon.

Kuidas üks noor Austraalia näitleja, keda kodumaal teatakse põhiliselt igikestva seebiooperi „Naabrid“⁷ järgi, on saanud üheks Hollywoodi tuntumaks näitlejaks, kelle osalemine lisab väärtust igale filmile? Lihtsas vastuses on ühendatud mitu asjaolu: hea näitlemisoskus, tugev tööeetika, õppimis- ja arenemistahe, eneseteadlikkus koos rafineeritud näitlejainstinktiga, aga ennekõike nutikad rollivalikud, mis toovad esile näitlemisvõimed ja pakuvad rollist rolli uusi ülesandeid.

Hämmastav on see, et rahvusvahelise karjääri alguses paistsid asjalood hoopis teisiti. Talle kuulsuse toonud roll, peategelase Jordan Belforti trofeenaine Naomi Lapaglia „Wall Streeti hundis“⁸ oli üheplaaniline, rõhku oli pandud Robbie heale väljanägemisele, mitte näitlemisele. Tõele au andes on Scorsese suhe oma krimilugude nais­tegelastesse üldse problemaatiline, sest naiste kujutamine on seal enamasti taandatud vaid hädavajalikele iseloomujoontele. Ja kui Margot Robbiel olidki mõnes stseenis riided seljas, siis keeras ta Brooklyni aktsendiga täiesti vindi üle ja mängis täielikku kõlupead. Näitlemisoskusi see roll reklaamida ei aidanud. Tundus, et Robbie võib ühineda rabavalt kaunite näitlejannade plejaadiga, kes on pärast lühikest Hollywoodi kuulsuse poole pürgimist lõpetanud B-filmide eikellegimaal.

Pärast oma tuntuse ja näitlejaprofiili ülesehitamist heade ülesastumistega keskpärastes filmides nagu „Fookus“⁹ Will Smithiga või sõjateemalises draama-komöödias „Viski, tango, foks­trott“,¹⁰ sai temast staarilootus siis, kui ta ainuisikuliselt päästis „Suitsiidisalga“ täielikust katastroofist. Võimeka näitleja tuntus saabus aga ebatavalise musta huumoriga vürtsitatud eluloofilmiga „Mina, Tonya“,¹¹ kus ta mängib nimi­tegelast, langenud iluuisutajat Tonya Hardingit, kes oli sattunud uudis­külgedele täiesti valel põhjusel oma tiimikaaslase Nancy Kerrigani füüsilise ründamise eest. Roll tõi Robbiele esimese Oscari nominatsiooni, ja täiesti õigustatult. Robbie oli valinud Tonya Hardingi mängimiseks nõudliku ja vaevarikka viisi, mis nõudis omajagu julgust, oskusi ja rasket tööd. Robbie on ühtviisi meisterlik nii filmi humoorikatel kui süngetel-dramaatilistel hetkedel, kui teemaks tuli Tonya kodu­vägivalla ohvrina nii lapsepõlves kui abielus. Ta mängis veenvaks ka Hardingi teadlikult vastu­ollu mineku Ameerika Iluuisutamis­liidu harjumuspärase käitumis­tavaga, kuna too pärineb töölisklassist, ja kehastas edukalt näitemänguühiskonna ohvrit, kus on vaja kangelasi, kellele juubeldada, ja pahalasi, keda vihata. See oli karjääri loov roll, mis tegi Robbiest filmitähe ja oma põlvkonna parima näitleja.

Margot Robbie pole oma rollides kunagi allpool arvestust, isegi kui mõni rollilahendus ei õnnestunud nii, nagu lootis, näiteks „Tarzani legend“, „Hüvasti, Christopher Robin“ ja „Mary, šotlaste kuninganna“,¹² mis said kriitikutelt ja publikult leige vastuvõtu. Näitlejana areneb ta aastast aastasse ja filmist filmi. Robbie on 30aastane. Tema filmograafias on muljetavaldavaid rolle, kus ta on näidanud oma annet, oskusi ja meelekindlust. Ees ootavad mainekad filmiprojektid, mis peaksid midagi pakkuma nii talle endale kui ka publikule. Tulevik kuulub Margot Robbiele.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Birds of Prey: And the Fantabulous Emancipation of One Harley Quinn“, Cathy Yan, 2020.

2 „Suicide Squad“, David Ayer, 2016.

3 „Joker“, Todd Phillips, 2019.

4 „Deadpool“, Tim Miller, 2016; „Deadpool 2“, David Leitch, 2018.

5 „Once Upon a Time in… Hollywood“, Quentin Tarantino, 2019.

6 „Bombshell“, Jay Roach, 2019.

7 „Neighbours“, 1895 – …

8 „The Wolf of Wall Street“, Martin Scorsese, 2013.

9 „Focus“, Glenn Ficarra, John Requa, 2015.

10 „Whiskey Tango Foxtrot“, Glenn Ficarra, John Requa, 2016.

11 „I , Tonya“, Craig Gillespie, 2017.

12 „The Legend of Tarzan“, David Yates 2016; „Good­bye, Christopher Robin“, Simon Curtis, 2017; „Mary Queen of Scots“, Josie Rourke, 2018.