Meestest ja rottidest

Wes Andersoni Netflixile tehtud neli uut lühifilmi käivad juba tuttavat wesandersonlikku rada, aga sisaldavad ka uusi tumedamaid elemente.

KATHARINA KALA

Lühifilmid „“(USA 2023) „Henry Sugari imeline lugu“ („The Wonderful Story of Henry Sugar“, 40 min), „Luik“ („The Swan“, 17 min), „Rotipüüdja“ („The Rat Catcher“, 17 min) ja „Mürk“ („Poison“, 17 min), režissöör-stsenarist Wes Anderson, operaatorid Robert D. Yeoman ja Roman Coppola („Luik“), põhinevad Roald Dahli samanimelistel lühijuttudel. Osades Ralph Fiennes, Ben Kingsley, Richard Ayoade, Rupert Friend, Benedict Cumberbatch, Dev Patel jt. Netflix.

Septembri viimasel nädalal õnnistati Netflixi vaatajaid nelja uue Wes Andersoni lühifilmiga, mis on valminud Roald Dahli lühijuttude „Henry Sugari imeline lugu“, „Luik“, Rotipüüdja“ ja „Mürk“ ainetel. Suure Hollywoodi tähtede särava näitlejatrupi asemel on siin osatäitjaid vähem, kuid seltskond pole teps mitte kehvem. Mitmes rollis astuvad üles Benedict Cumberbatch, Ben Kingsley, Dev Patel, Ralph Fiennes, Rupert Friend ja Richard Ayoade.

Andersoni kiindumus Roald Dahli loomingusse ulatub tagasi aastasse 2009: siis sai valmis tema nukufilm „Fantastiline härra Rebane“¹, mille stsenaariumi kirjutasid Anderson ja Noah Baumbach Dahli samanimelise raamatu põhjal. Seekordne materjal on valitud mitmest Dahli kogumikust: „Henry Sugari imeline elu“ ja „Luik“ raamatust „Henry Sugari imeline elu ja kuus veel“², „Rotipüüdja“ on püütud kogumiku „Keegi sinusugune“³ kaante vahele ja „Mürk“ ilmus esmakordselt Ameerika ajakirjas Collier’s.

„Henry Sugari imelise loo“ alguses näeme Roald Dahli (Ralph Fiennes), kes kogub kokku kõik kirjutamiseks vajaliku, see on šokolaadi, kohvi, sigaretid ja loomulikult terava pliiatsi, ning hakkab seejärel jutustusega pihta. Loo peategelaseks on Henry Sugar (Benedict Cumberbatch), 41aastane rikas ja isekas mees, kes leiab oma sõbra uhkest raamatukogust huvi äratava õhukese kaustiku. Selle avanedes algab järgmine lugu, mille peategelaseks on Imdad Khan (Ben Kingsley), mees, kel pole nägemiseks silmi vaja. Säärase võime on mees saavutanud pärast aastatepikkust harjutamist. Lugu jutustavad vaheldumisi Khan ise ja dr Chatterjee (Dev Patel), kes mehe silmad tsirkuseetteasteks kinni seob. Henry näeb võimalust kasutada seesugust annet kaardimängus ning asub selle unistuse realiseerimiseks eneseotsingu ja -arendamise rännakule. Siinne maailmaloomine on filminelikus kõige värvilisem, mitmekülgsem ja karakteririkkam. Uhkest raamatukogust liigutakse heledasse haiglasse, sealt naivistlikku džunglisse ja siis juba luksuskorterisse ja kasiinosse. Anderson flirdib filmi võttepaiga ja teatrilava kõrvutamise ja põimimisega: lavakujundus ehitatakse üles ja võetakse maha kohapeal, samuti toimitakse lavameigi ja kostüümidega. Isegi andeka joogi õhus hõljumise kujutamiseks ei ole kasutatud arvutigraafikat ega eriefekte, vaid taustaga ühtseks võõbatud kasti.

Filmis „Luik“ viib jutustaja (Rupert Friend) vaataja rännakule hekilabürinti, kus kaks kiusupunni on võtnud sihikule väikese poisi Peter Watsoni (Asa Jennings). Poisid ähvardavad Peterit relvaga ja utsitavad teda ette võtma järjest hulljulgemaid tegusid. Lugu on edasi antud minimaalse arvu tegelastega: peale jutustaja ja väikese poisi on kasutatud ainult mõningaid nimetuid taustanäitlejaid, kes avavad väravaid ja uksi, aitavad peategelasi kostümeerida ja meikida või esitlevad vaatajale lugu visualiseerivaid esemeid. Kuigi film on ülesehituselt lihtne, annab erilise võlu teatraalsus, pidev liikumine ning Rupert Friendi hiilgav jutustajatöö. Kiusajad inimese kujul vaataja ette ei jõuagi, neid iseloomustab jutustaja erinevate häälte abil. Ka vägivalda kujutab Anderson pigem väikeste detailide ja loo üldise rõske õhustiku kaudu. Minu lemmik on kaader lamava Peteri kohal mööduvast rongist: efekti saavutamiseks oli vaja vaid liigutada taustal olevat heina ja luua kvaliteetne heliriba, muu on juba vaataja kujutlusvõime küsimus.

„Rotipüüdja“ tegevustik viib väiksesse külakesse, mille elanikud vaevlevad rottide küüsis. Naksitrallide asemel tuleb appi närilise välimusega Rotimees (Ralph Fiennes), kes hakkab avama rottide elimineerimise telgitaguseid. Jutustajarolli suust suhu põrgatamine jätkub ka siin ning ühel hetkel saavutab isegi rott kõnevõime, kandes jutujärge edasi, käed taskus. Filmi lõppu jääb Andersoni senise filmikarjääri arvatavasti kõige hirmutavam stseen, mis võiks pärineda ka mõnest halloween’i-kuusse sobivast vampiirifilmist.

„Mürk“ räägib voodis lamavast Harry Pope’ist (Benedict Cumberbatch), kes avastab oma kõhu pealt magava mürgise ussi. Talle tõttavad appi sõber Timber Woods (Dev Patel) ja dr Ganderbai (Ben Kingsley), kes katsuvad aeganõudva protsessi abil ussi eemaldada. Cumberbatchi piinatud, väheste grimassidega nägu ning tegelaste sosinal peetud vestlused muudavad lühifilmi omaette psühholoogiliseks trilleriks, kus pinge kuni lõpuminutiteni üha kasvab.

Andersoni viimastes filmides on silma jäänud autorsuse ja jutustaja temaatika. Näiteks jõuab „Asteroid City“⁴ tegevus vaatajani paralleelselt nii näitekirjaniku pilgu läbi kui ka samanimelises linnakeses tegutsevate kodanike tegevuse kaudu. Ka neljas lühifilmis on rõhk metanarratiividel, lugu hüppab tihtipeale ühe jutustaja juurest teiseni. Loovestjaks on valitud ka Ralph Fiennese mängitud vanameister Dahl ise. Üldse tundub nende nelja filmi puhul tegu olevat siira armastuskirjaga, austusavaldusega kirjanikele ja jutuvestjatele, eriti hinnatud Briti lastekirjanikule Dahlile. Erinevatest lugudest küpseb kokku üks korralik Wes-universum, mis vaataja endasse haarab. Filmide jutustajad esitavad stsenaariumi sõna-sõnalt otse vaatajale, justkui uudisteankrud. Neljandat seina ei lõhuta, seda pole võttepaika ehitatudki. Tekib intiimne visuaal-audioraamatu tunne, justkui lamaksid Limpa-mustrilise teki all ja ema või isa loeks taas õhtust unejuttu.

Kinokülastajad ja filmikriitikud on Andersoni filmide puhul rääkinud režissööri isikupärasest stiilist küllastumisest. Pastelsetes toonides ja sümmeetriliste kaadritega kujutatud mittetoimivad perekonnamudelid on justkui sisse kantud toasussid: mugavad, meeldivad ja tuttavad, kuid kulunud. Ka äsja valminud lühifilminelik sobib mitmete omaduste poolest eelmiste linateoste kaaluklassi: stseenid on detailirohked, värvipalett sügisene ja tegelased liiguvad ekraanil telepoisilikult, joonlauaga mõõdetud radu pidi.

Neis teostes on siiski ka uusi elemente. Anderson on oma tavalise 35 mm filmilindi vahetanud 16 mm vastu. Võrreldes varasemate filmidega on seekordsete teoste meeleolu mitu grammi tumedamaks keeratud. Magusate sügisvärvide ja esteetiliste kaadrite vahele mahub üksjagu tõsist, nii seda, kuidas olla inimene, kui ka võimu, vägivalla, õigluse ja rassi teemasid. Kriitiliselt võib välja tuua, et ükski valitud lühilugudest Bechdeli testi ei läbiks: tegevus on väga meestekeskne ja ühtegi naistegelast silma ei jää.

Kokkuvõttes võib öelda, et ratast leiutama Anderson oma lühifilmidega hakanud pole. Mitmed andersonlikud elemendid on filmides siiski äratuntavad ning Tiktokis levinud Wes Andersoni trend näib selle valguses igati õigustatud. Need neli uut filmi on ikkagi kui sõõm värsket õhku. Lühiformaat on andnud Andersonile vabaduse katsetada eksperimentaalsemate struktuuridega, mängida tegelaste koreograafia ja lavaehitusega ning viia maksimumini autori ja jutustaja mitmetasandilise esitluse, hoides muud looelemendid kohati üllatavalt minimalistlikuna. Kindla käekirjaga režissööre tumeda pilvena saatev pastišši oht jääb siinkohal vähemalt minu arvates alla sadamata. Tuleb vaid loota, et Anderson jätkab oma romanssi Dahli loominguga või armub peagi mõnda uude autorisse, et sääraseid magusaid lühiformaate oleks ka tulevikus vaatamiseks võtta.

1 „Fantastic Mr. Fox“, Wes Anderson, 2009.

2 Roald Dahl, The Wonderful Story of Henry Sugar and Six More, Jonathan Cape, 1977.

3 Roald Dahl, Someone Like You. Alfred A. Knopf, 1959.

4 „Asteroid City“, Wes Anderson, 2023.